Werol valib biodiislikütuse tootmiseks partnerit

Eestis on biodiislikütuse tootmisega juba algust tehtud. Tartu firmal WBT on selleks katsetehas juba olemas, kuid see on võimeline tootma – nagu katsetehasele kohane – väga väikesi koguseid biokütust ehk kuni 100 tonni kuus.

Werol ei kavatse Erki Aaviku kinnitusel selles valdkonnas mingeid katsetusi ette võtta. Vajalikke tehnoloogiaid on maailmas piisavalt välja töötatud, ka Tallinna Tehnikaülikoolis on vajalikke teadmisi küllalt. Werol valib partneri, kelle tehnoloogia, rahastamine ja turundus sobivad kõige paremini ettevõtte strateegiliste plaanidega ja Eesti vastaval turul kujuneva olukorraga.

“Eelkõige oleme ikka rapsi ja teiste õlikultuuride töötlejad, kuid selleks, et oma toodangut müüa, peame olema aktiivsemad edasise rikastamise vallas,” kinnitas Aavik.

Kui Euroopa riikides on vedelad biokütused aktsiisimaksust vabastatud, siis Eesti seadused ei näe praegu biodiislikütusele mingeid soodustusi ette. “Teeme selles küsimuses koostööd Põllumajandusministeeriumiga ja selle kaudu ka valitsusega. Valitsuse käes on esimene võti õigusruumi muudatuste algatamiseks, et biokütuste kasutamine saaks olema kooskõlas Eesti majanduse ja keskkonna huvidega EL regulatsioonidega.

“Meie poolt silmas peetava biokütuse tootmiseks vajalik investeering on suurusjärgus 100 kuni 150 miljoni krooni. Sellist raha ei hakata kulutama enne, kui tuleviku ärilised võimalused, eelkõige aktsiisipoliitika, on selgeks saanud,” tunnistas Aavik.

Tema teada pole seni Eestis biodiislikütust suurtes kogustes toodetud. “Eks aktsiisi kompensatsioonimehhanismide tekkimisel on liikumapanevaks jõuks meie endi ettevõtlikkus. Mingit biokütuste vastast vandenõu ma muidugi ei näe ega kahtlusta, teema on uus ja seaduseandjad pole selleni veel jõudnud. Biokütuste osakaal on ja saab ka tulevikus olema võrdlemisi väike ning naftaäriga suureks käteväänamiseks või lahingulöömiseks pole põhjust,” märkis ta.

Erki Aavik näeb Weroli ja WBT tegevuses sarnaseid motiive ning loodab, et küllap lähemal ajal leiavad nad kolleegidega muudki koostööd kui neile tooraine – rapsiõli – tarnimine.

Praegu tegeleb Werol põhiliselt nelja arendusprojektiga. Lisaks biokütusele on lõppfaasis ka valguisolaatide ehk inimtoidu kõrge väärtusega lisade tööstusliku tootmise tehnoloogia väljatöötamine.

«Perspektiivi näeme fütosteroididega tegelemises. Taimses toiduõlis on varjul igasuguseid väärtuslikke aineid ja aineosi, mida proovime sealt kätte saada nii, et saadusel ka kaubanduslikku väärtust oleks,” rääkis Aavik.

Tehase asukoht Painkülas on ja ilmselt ka jääb problemaatiliseks. “Mõnes valdkonnas on võib-olla otstarbekas käivitada tootmine mujal, juba eksisteerivas ja kergesti kohandatavas tehases. Aga muutuvas ärikeskkonnas ei ole tänapäeval võimalik väga pikka ennustust teha. Kõik meie konkurendid asuvad sadamates ja see annab neile kahtlemata olulise eelise, mida ei lasta meil hetkekski unustada. Praegu ei ole aktsionäridele vastavaid valikuid ette pandud, kuid küllap jõuame varem või hiljem sellenigi. Jõgeva rahval ei maksaks selle pärast praegu veel muretseda, sest sellise otsuse langetamise ajaks oleme kindlasti juba väga suures majandusruumis Elis, kus sellisteks ehmatusteks on hulganisti kompensatsioonimehhanisme. Seni töötame stsenaariumi kallal, kus Werol jääb Painkülla.”

Werol on alati oma toorainet osaliselt importinud. Ka 2003. aastal osteti umbes pool oma toorainest välismaalt, kuigi esimest korda koguti Eesti põldudelt pisut rohkem rapsi kui Werolil vaja. Weroli tootmismaht on seni umbes 70 000 tonni rapsiseemet aastas. Werol Tehaste 98,2 protsendi aktsiate valitseja on Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium.

HELVE LAASIK