Jõgeva on eilsest jälle Eesti koolimuusikapealinn: ligemale viissada noort ansamblilauljat kogu Eestist võrdleb siin kahe päeva jooksul oma võimeid ja oskusi. Aga peale selle suhtlevad noored omavahel, leiavad sõpru, õpivad üksteiselt ja annavad üksteisele inspiratsiooni.
Nagu Betti Alverile pühendatud luulepäevad Tähetund, on ka Alo Mattiiseni muusikapäevad mitmes mõttes geniaalne leiutis. Koolimuusika ja ansamblilaulu edendamise mõttes, aga kindlasti ka Jõgeva maine kergitamise mõttes. Noored lauljad, nende juhendajad ja fännid ning zhüriisse ehk Suurde Kõrva kuuluvad prominentsed kultuuritegelased tulevad kaheks päevaks Jõgevale ning avastavad, et tegu on üsna mõnusa paigaga, kus elavad päris lahked ja mõistlikud inimesed ning kus erinevalt mõnest suuremast linnast isegi tänavusel talvel lumekoristusega täitsa hästi hakkama on saadud.
Olgem ausad: valdaval osal neist, kes Betti- ja Alo-päevade ajal Jõgeval käinud, poleks meie kanti muidu asja olnud. Nii tihti ongi, et asi, mis pole üldse kohaturunduse eesmärgil käivitatud, toimib selles valdkonnas hoopis paremini kui mõni teine, spetsiaalselt selleks välja mõeldud nähtus. No oleks näiteks mõeldud välja mingi tore märgikene à la „Welcome to Jõgeva“ ja hakatud seda igale poole kleepima — kui palju sellest kasu oleks olnud? Aga korra Alo- või Betti-päevadele sattunud ei piirdu tavaliselt selle korraga, vaid tulevad ikka ja jälle tagasi.
Tere tulemast Jõgevale!
6. märts 2010
