Kuidas ka ei püüaks lõppevale aastale vaid läbi roosade prillide vaadata, tuleb tõdeda, et 2014 tõi kaasa nii seda kui teist.
Kahtlemata heitis kõigile meiegi tegemistele, olgu need kui rõõmsameelsed tahes, varju Ukrainas toimuv. Seal pole olnud rahu maa peal juba möödunud hilissügisest saati ja ei ole mingi saladus, et ka meie, väikerahva mõtted kipuvad just seepärast aeg-ajalt tumedamat tooni võtma.
Maailm käärib mitmel rindel. Pole enam võimalik teha nägu, et see kõik sünnib kaugel ega lähe meile korda. Suure ja agressiivse naaberriigi kiuslikud piiririkkumised siin-seal kratsivad niigi niru turvatunde veelgi õhemaks, kuigi teame, et meid vajadusel kaitstakse ja aidatakse. Aeg-ajalt puhkeb Setumaa kui idapiiriala külakestes ostupaanika ja levib säästude sukasäärde kogumise epideemia. Selle üle võib ju muiata, aga eks ole inimloom ettenägelikuks ja -vaatlikuks loodud ning igaüks püüab oma tagalat mingil moel kindlustada.
Šokist, mille põhjustas sügisel Viljandi Paalalinna koolis toimunu, pole paljud kindlasti veel päriselt üle saanud. Ja kes teab, ehk on sellelgi mõrval mõningane seos kogu maailmas ja meie naaberriigis toimuvaga: närvid on kohati katkemiseni pingul ning kurjus ju sünnitab kurjust…
Aga siiski. Pärast märtsi meenutavat juunikuud oli meil leebe kesk- ja hilissuvi. Juulialguse laulu- ja tantsupidu suutis usutavasti maisemagi hinge kasvõi mõneks minutiks pilvisse tõsta. Põllumehi rõõmustas hea teraviljasaak ja lehmade kiiduväärt piimaand, rikkalik seenesügis andis põhjust metsades uidata ja osa oma igapäevakaaslasest stressist sinna maha jätta. Tänu ilmataadi heldusele olid äsja lõppenud jõulupühad lausa muinasjutulised. Ja pühapäevane “Eestimaa uhkus” tõi taas nii kohalolijaile kui televiisori ees istujaile liigutuspisarad silma.
Miks mitte mäletada vaid seda, mis kaalukausi plusspoolele kallutab! Keegi tore inimene tunnistas hiljuti, et püüab elus juhinduda mõtteterast, mille autorit ta paraku ei tea, aga millega tahetakse öelda, et elu pole tark hinnata mitte selle järgi, kuidas oled elanud, vaid selle järgi, mida mäletad, kuidas mäletad ja kuidas sellest kõneled.
“Võimsad on vaid need inimesed, suguvõsad ja rahvad, kes suudavad keskenduda sellele, mis on läinud hästi, millega on toime tuldud kõige kiuste,” ütles Mikk Sarv ühes jõulueelse Maalehe artiklis. Kuldsed sõnad tõepoolest.
KAIE NÕLVAK
