Võtikvere ja kogu Eesti

Möödunud laupäeval peeti Võtikveres jälle raamatuküla pidu: kuulati kirjanike juttu kirjandusest ja maailma asjade toimimisest, tantsiti, tehti teatrit, vaadati filmi ning müüdi-osteti soodsa hinnaga raamatuid. Järgnevaks aastaks kuulutati raamatuküla patrooniks Marko Mihkelson.

Nii värskel raamatuküla patroonil kui ka teistel raamatupeo külalistel oli võimalus tutvustada oma hiljuti ilmunud raamatuid. Küsimusi esitas neile Võtikvere raamatuküla mõtte algataja, kirjanik ja filmilooja Imbi Paju. Kui Marko Mihkelson oli tänu pikale ajakirjaniku- ja poliitikukarjäärile suuremale osale kuulajatest tuttav persoon, siis algaja kirjanik Linda-Mari Väli, Soome saatkonna kultuurisekretär Marjo Näkki, valgalasest luuletaja Aarne Anmann ja mõned teisedki olid rahvale rõõmsaks üllatuseks-avastuseks.

Linda-Mari Välilt, teist põlve kirjanikult (ta on luuletaja, esseisti ja tõlkija Hasso Krulli tütar) ilmus hiljuti Tallinna noorte skvotterite elu käsitlev romaan „Eikeegi eikunagi eikusagil“, mida on nii kiidetud kui ka sarjatud.

„Tänapäeva teismelistest on paljudel tekkinud ettekujutus kui firmariideid kandvatest ja kaubanduskeskustes hängivatest muretutest inimesehakatistest, aga tegelikult on nende hulgas palju neid, kes tunnevad muret ühiskonna tuleviku pärast,“ ütles Linda-Mari Väli. „Ka idealismi peetakse tänapäeval kuidagi kohatuks ja lapsikuks, samas on idealism eelduseks muutustele, mida ühiskond vajab, et mitte ummikusse sattuda.“

Kui „Eikeegi eikunagi eikusagil“ pakatab teismeliste maailmavalust, siis Marjo Näkki „(Soome)maalt ja hobusega“ on tunduvalt lustlikum, aga samas mitte kergekaalulisem lugemiskraam. Selles kirjeldab autor Eestit soomlase pilgu läbi ning toob muigvelsui esile kahe hõimurahva ühised ja erinevad jooned.

E-kirjad raamatuks

Soome uudisteagentuuri STT (Suomen Tietotoimisto) Eesti korrespondendi kohale sattus Näkki 2008. aastal üsna juhuslikult. Uude keskkonda sattudes hakkas ta päeviku pidamise asemel umbes kolmekümneliikmelisele sõprade ringile oma kogemustest pajatavaid e-kirju saatma. Kuuldus Näkki vaimukatest e-kirjadest levis ja jõudis lõpuks kirjanikust sõbra kaudu ka ühe kirjastaja kõrvu, kes tegi ettepaneku tekstid raamatuks koondada.

„Raamatu jaoks pidin kirjad muidugi ümber töötama ning välja jätma selle, mis oli üksnes sõpradele mõeldud või mis omas tähendust üksnes kirjutamishetkel,“ ütles Marjo Näkki. „Tulin Eestisse n-ö puhta lehe ja väga uudishimulikuna: nooruse tõttu puudusid mul mälestused nõukogude-aegsest Eestist. Ka varasem töö krimireporterina, mille käigus tuli teiste hulgas kokku puutuda eestlastest kurjategijatega, ei kinnistanud minusse erilisi stereotüüpe. Ning tänu sellele, et tööandja mu valikuid ei piiranud, sain kirjutada just sellest, millest tahtsin.“

Marjo Näkki ise usub, et suutis vahendada Eestist n-ö tasakaalustatud infovoo: kui uudistes ka kippus negatiivne pool peale jääma, siis olemuslood, isikulood sealhulgas, olid valdavalt positiivsed. Kui STT 2009. aasta lõpus masu tõttu Eesti korrespondendi koha likvideerima pidi, ei kiirustanud Näkki enam Soome tagasi, vaid jäi vabakutselisena Eestisse ning leidis peatselt tööd Soome Vabariigi Tallinna saatkonnas. Võtikveres nii teda kui ka tublisid tõlkijaid-estofiile Sanna Immaneni, Terhi Pääskylä-Malmströmi ja Turid Farbregdi (kaks esimest on soomlannad, kolmas norralanna) vaadates-kuulates jäi üle ainult rõõmustada, et Eestil ja eestlastel nii toredad sõbrad on.

Kakskümmend iseseisvusaastat

Võtikvere tänavune raamatupidu oli pühendatud kahekümne aasta möödumisele Eesti iseseisvuse taastamisest. Üks selle tähtpäevaga otsesemalt seotud raamatuid, millest raamatupeol juttu tuli, oli ajakirjanik Anneli Rõigase triloogia „Sulepeaga idarindel“ esimene raamat „Eesti jõulud Kremlis“. See on laulva revolutsiooni tähtsündmustest kõnelev ajalooline jutustus, millesse pikitud isiklikke mälestuskilde. 1991. aasta pöördeliste sündmusteni see raamat küll veel välja ei jõua, ent näitab, kuidas nende poole liiguti.

„Eesti iseseisvuse taastamise ajale tagasi mõeldes tundub mulle vahel, justkui oleksid inglid ise ja saatus meie poolel olnud: nii mõnigi asi, mis oleks võinud halvasti minna, läks poolkogemata hästi,“ meenutas Anneli Rõigas, tuletades meelde üht Moskvas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi istungil veedetud päeva, mil ta sattus juhuslikult pealt nägema, kuidas kaitseministeeriumi esindajad seadsid kongresside palee fuajeesse üles näitust, mille eesmärgiks oli näidata, kuidas Eesti, Läti ja Leedu 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu astusid.

„Oleksin võinud vabalt sellest näitusest nii mööda jalutada, et ma poleks selle tähendust mõistnud, ent juhtumisi ma ei teinud seda. Juhtumisi teadsin ma ka seda, kus Endel Lippmaa kongressisaalis istub ning kutsusin ta välja näitust vaatama. Näinud, millega tegu, nõudis ta istungil sõna ning tänu tema sõnavõtule korjati näitus enne vaheaja algust kokku. Kui saadikud seda näinud oleksid, poleks kongress võib-olla MRPd hukka mõistva otsuse poolt hääletanud,“ ütles Anneli Rõigas.

Tema meelest on poole sajandi pikkuse nõukogude okupatsiooni kõige kurvem tagajärg Eestis see, et ligimesearmastust ja inimestevahelist solidaarsust jäi ühiskonnas väga palju vähemaks. Seda on vähe praegugi. Võtikveres seda siiski jätkub.

„Selline õhustik nagu Võtikvere raamatukülas võiks olla kogu Eestis. Sarnast õhustikku mäletan oma Kopli liinidel veedetud lapsepõlvest,“ ütles Anneli Rõigas.

RIINA MÄGI