Võtame asju mõistusega

Uue aasta saabudes on tavaks rääkida helgest ja ilusast. Või vähemalt lootusest sellele. Meenutades aga viimase aja uudiseid, ka mitmeid vana-aastaõhtu saateid, tekkis sootuks vastupidine arvamus.
Iga vähegi mõtlev inimene mõistab, et objektiivseid tegureid arvestades ei oota meid lähiajal lust ja lillepidu. Aga kas tõesti on vajalik pidevalt masendust külvata? Et 2023. aasta tuleb veelgi raskem, inimesi ootab pimedus ja nälg, sõda laieneb, inimesed jäävad ilma oma kodudest … Ja ikka samas vaimus edasi.
Eestis, kus talved tavalised, loed ühtäkki uudist – saabumas on ränk pakane. Sisusse süüvides näed, et lubatakse 25 kraadi külma. Ja siis? On ennegi olnud, kõvemaidki külmakraade on üle elatud. Miks peab isegi aastaaegadega inimesi hirmutama?
Kellele on masenduse ja hirmu külvamine kasulik? Kas on võimalik üldse millegagi rahul olla, mingeid plaane teha, kui sulle pidevalt meelde tuletatakse, et kõik liigub allamäge?
Aga eks emotsionaalne mõjutamine ole klassikaline trikk, mille eesmärk blokeerida inimeste võime ratsionaalseks analüüsiks ja toimuva kriitiliselt tõlgendamiseks. Olen näinud, kuidas hirm muidu täiesti normaalseid inimesi halvab. Aga hirm ei ole päris. See on tunne. Kõikidele kartustele tuleb korraga lõpp, kui otsustad, et see, mida elu pakub, ei ole muretsemist väärt. Iga keeruline olukord on kogemus, võimalus õppida ja tugevamaks saada. Uuel aastal seega rohkem kriitilist meelt meediatarbimisel. Võtame asju mõistusega. Sest elu on täpselt nii ilus, kui sellel olla lubame.