Tänavu jaanuari lõpus Mustvee kultuurimajas toimunud Jõgevamaa tublimate spordi- ja kultuuritegelaste ning spordi- ja kultuurikollektiivide austamisõhtul teenis Jõgevamaa spordiedendaja tiitli Põltsamaa spordikoolis võrkpallitreenerina töötav Eva Andreller, kes unistab merest ja kaugetest maadest.
Lapsepõlves mängis ta Kundas nii tüdrukutega keksu kui poistega luuremänge. “Jalgrattaga sõitmine ja jalgpalli mängiminegi kuulusid lahutamatult minu lapsepõlve juurde,” lisas ta. Suvevaheajad möödusid enamasti maal vanatädi juures. See oli Vainopea küla Toolse lähedal, kus meri kiviga visata. Tänu sellele käis Eva lapsena väga palju meres ujumas.
Evat jätkus kõikjale
Erialavalikul oli tütarlapsele eeskujuks onu, kes oli Pärnu linna peaarhitekt. “Kui vahel Pärnus käisin, nägin onu töid ja tema kodus asunud joonestuslauda, mis oli minu jaoks lausa müstiline mööbliese. Sellest minu valik suuresti tuleneski. Alguses oli mul siiski plaan minna kunstiakadeemiasse arhitektuuri õppima. Asusin tehnikumi tööstus-tsiviilehitust õppima, samas õpetati meile lisaerialana ka arhitektuuri,” jutustas Eva.
Õppimise kõrval jätkus aega ka võrkpalli mängida ning rahvatantsurühmas osaleda. Oma tulevase abikaasa Ülariga tutvus ta samuti tehnikumis.
Kerkis kaunis kodu
1985. aastal sai Eva töökohaks Lillevere-nimeline kolhoos. Toona oli õhus idee, et ka sellesse majandisse luuakse ehituslik projektigrupp. Paraku ajad ja olud muutusid ning lubatud projektgrupp jäi moodustamata. Nii asus Eva Andreller veel sama, 1985. aasta augustis Jõgeva KEKi projektigrupis tehnikuna tööle.
Pärast suuri ümberkorraldusi seoses Eesti taasiseseisvumisega jäi naine koju lapsi kasvatama – peres on kaks poega ja tütar. Spordilembese inimesena jätkas ta võrkpallimängu ja tegeles sellega ka KEKis töötades. Vahepeal asus noor pere endale ka maja ehitama. Sobiva koha leidmine polnud lihtne. “Põltsamaa ümber on liialt palju lagedat põldu. Meie ihkasime maja ehitada kuhugi metsaveerde. Lõpuks leidsime sobiva koha mõnesaja meetri kaugusel Põltsamaa-Jõgeva maanteest, Pauastvere külas. Laste ja pere kõrvalt kulus maja ehitamisele umbes kümme aastat ning aastal 2000 saime me sinna lõpuks sisse kolida.”
Koos pojaga “tagasi esimesse klassi”
Spordipisik oli Eval veres vaatamata sellele, et oli valinud hoopis teistsuguse töö. Praegune Põltsamaa valla spordijuht Väino Treiman kutsus teda 2004. aastal Esku, Adavere ja Lustivere kooli võrkpallimängijaid juhendama. Võrkpalli kõrval juhendas ta vähesel määral ka muid pallimänge. Samas paelus Evat ka tervisesport. Nii juhtuski, et 1990. aastate lõpus korraldas ta koos Kaja Toome ja Uno Valdmetsaga Põltsamaa esimese tervisespordipäeva. Veel aasta enne võrkpallitreeneri ametisse asumist tegi ta Tallinnas läbi kepikõnnikoolituse.
“Ametlikku treeneritööd polnud ilma selleks vastavat tunnistust omamata ju teha võimalik. Seetõttu asusin Tartu Ülikoolis kehakultuuri õppima. Kui mu noorim laps läks 2003. aastal esimesse klassi, asusin ka mina Tartus “esimeses klassis” õppima. Samas oli mul tõsine tahe ennast harida ning täiendada vahepeal soiku jäänud haridus- ja tööinimeseteel,” jutustas ta.
Veel ajal, mil tulevane treener ülikoolis ametit õppis, korraldas sihtasutus Põltsamaa Sport konkursi treenerite leidmiseks. “Meeldiva üllatusena saingi ma 2006. aastal siia Põltsamaa spordikooli võrkpallitreenerina tööle,” rääkis naine. Tema kaks vanemat last käisid Põltsamaa spordikoolis päris usinalt võrkpalli mängimas.
Tõmbavad eksootilised maad
“Mu tänavu põhikooli lõpetav noorem poeg Alar on natuke spordikauge poiss. Tema huvialaks on hoopis arvutiasjandus. Vanemast pojast Ivarist on tänaseks saanud ehitaja ja tema pere elab Tartus. Tütar Liina elab oma noormehega minu juures ja töötab Põltsamaal “Rivaalis” kokana,” jutustas Eva Andreller oma perest.
“Varasematel aastatel käisime talviti pea igal aastal kusagil välismaal suusatamas. Meie kõik lapsedki on nendel reisidel kordamööda kaasas käinud. Alar oli umbes nelja-viie aastane, kui esimest korda mäesuusad alla sai. Abikaasaga kahekesi oleme päris paljudes riikides käinud. Praegugi reisiksin hea meelega, kuid nüüd tahaks juba kuhugi kaugemale minna ning seetõttu kipub reisimine rahaliste võimaluste taha takerduma. Kohti on piisavalt, kuhu minna ja millega tuttavaks saada,” arutles Eva.
Suveõhtutel meeldib talle pere ja sõpradega võrkpalli mängida. “Meil on kodus võrkpalliväljak olemas. Elasin vahepeal kodus kolm aastat koos noorema pojaga ja saime seal ikkagi hakkama. Nüüd, kui olen lahutatud ja üksik, on nii mõnedki sõbrad soovitanud mul korterisse elama asuda. Paraku pole selline elu minu jaoks. Korteri seinad ahistavad mind. Oma majas võin igal sobival hetkel uksest õue astuda, murul jalutada, kasvuhoonest oma käega tomatit või kurki võtta, kas või taevasse vahtides pilvi jälgida. Niikaua kuni vähegi suudan, ei kavatse ma sealt kuhugi minna. Aga võib-olla edaspidi tuleb selline otsus siiski langetada,” nentis naine.
Võit kuulub meeskonnale, kaotus treenerile
Treeneril tuleb sageli lastele ka ema-isa eest olla. “Tänapäeva vanematel pole ju laste jaoks aega. Vahel tulevad kolmanda-neljanda klassi lapsed minu juurde ja paluvad, et teeme täna jututunni. Siis nad jutustavadki mulle oma ja pereliikmete tegemistest. Ma näen, et nad tahavad väga suhelda. Mis mul üle jääb, pean siis nii umbes pool tundi mõistvaks kuulajaks olema. Ma olen sellise rolliga harjunud. Võistlustel olles olen ma ju täielikult laste eest vastutav isik.”
Treener tõdes, et ei saa öelda, et arvuti spordiga tegelevaid lapsi väga kinni hoiab. Pigem on probleem teismeliste tüdrukutega, kes tahaksid treenimise asemel hoopis linnas ringi jalutada, poiss näpuotsas. Samas tunnistas ta, et spordihuvilised lapsed on enamasti tublid ka õppimises.
“Käitumises on sportlikud noored erinevad. Näiteks jalgpallis teeb kaasa selliseid poisse ja tüdrukuid, kes on oma tavapäraselt käitumiselt agressiivsemad, kes vahel ei oma piisavalt enesekontrolli. Mind häirib üha enam laste suhtumine treeningutesse ja sportimisse üldse. Kui spordikoolis käiv laps jõuab neljast nädala jooksul toimuvast trennist ühte või ei tule üldse kohale, siis see teeb meele mõruks. Kui tavakoolis käimine on lapse jaoks kohustus, siis siin toimub ju tegevus vabatahtlikkuse alusel ja sundida kedagi ei saa. Nööri otsas kedagi kohale ei too. Kui laps ei taha, siis ta treeningule ei tule. Võistlustele tullakse küll enamasti kohale. Aga mis kasu on sellest, kui pole eelnevalt taktikat ja kaitsemängu harjutatud? Kohusetunnet jääb lastel järjest vähemaks. Võrkpall on ju võistkondlik spordiala – siin vastutab igaüks terve võistkonna eest. Individuaalalal on igaühe enda asi, kas ta käib treeningul või mitte. Seal vastutab igaüks ainult iseenda eest. Tuleb tunnistada, et poisid käivad hoolikamalt treeningutel. Ka väiksed spordilapsed on väga tublid,” kinnitas Eva. Treeneri sõnul on olemas üks selline ütlemine, et kui võistkond võidab, siis võidavad mängijad. Kui võistkond kaotab, kaotab treener. “Vahel, kui võrkpalluritel väga hästi läheb, ei tule keegi selle eest naljalt tunnustust avaldama. Ei tule sellise võidu puhul head sõna kusagilt. Tavaliselt öeldakse, et te olete ju nagunii võistkondlikult kusagil keskel või alla selle. Pigem on mulle tänuks väikeste laste siiralt säravad silmad, vahel ka hea tulemuse saavutanud suuremate tüdrukute pilk, mis ootab vastust, mida mina nüüd asjast arvan. See ongi minu preemia.”
Eesmärgiks enese täiendamine
Eva Andrelleril on peast läbi käinud ka mõte, et ehk oleks õige hakata hoopis sulgpallitreeneriks. “Olen sellelegi mõelnud, et võiks hakata tegelema hoopis inimeste aitamisega. Ma ei pea siinkohal silmas sotsiaaltööd. Tegelikult võiks see olla ka tervisespordiga seotud töö, mida ma viimasel kolmeteistkümnel aastal teinud olen. Inimesed on avaldanud soovi, et nad tahaksid rohkem tervisespordiga tegelda. Samas puudub neil kindel eestvedaja, kes sportlikku tegevust organiseeriks ja juhendaks. Eestis toimub päris palju vahvaid tervisespordiüritusi, millest siinsed sportliku elulaadiga inimesed osa tahaksid võtta,” rääkis tervisespordi edendaja.
Enne treeneriametisse asumist oli Eval umbes kümmekonnast inimesest koosnev seltskond, kellega ta õhtuti kepikõndi tegemas käis. Nüüd on sellise treeningu taastamise vastu huvi ilmutanud Põltsamaa lasteaia “Tõruke” töötajad Anu Merivee eestvedamisel.
“Tahan abistada neid, kellel on tahe ja harjumus liikuda ning oma tervise eest hoolitseda. Mitte nii, et alles siis, kui kusagilt valutab, jõuab kohale teadmine, et ammu oleks pidanud ennast liigutama. Olen valmis õpetama inimesi sportlikus mõttes õigesti liikuma, aitama nende mõtteviisi muuta, tervislikult toituda jne,” rääkis treener.
Samas pole Eva enda jaoks selgeks mõelnud, kas see koht, kus ta edaspidi elada ja töötada tahaks, võiks olla jätkuvalt Põltsamaa kant.
“Olen mere ääres üles kasvanud ja mu süda ihkab kuhugi merele lähemale. Kunda see ilmselt ka enam ei ole. Suvel ma kohe pean mere ääres olema, see vajadus on väga tugev. Mind ei heiduta ka sügisesed tormid. Isegi adru lõhn, mida paljud sisemaa inimesed ei talu, on minu jaoks pigem meeldiv.”
Tulevikulootuste ja unistuste kohta ütleb Eva Andreller, et tema soov on veel kooli minna ja ennast harida. Selleks võiks olla kas tervisealane koolitus või spordijuhtimine. “Võib-olla seon oma tulevase enesetäiendamise paiga kunagise uue elukohaga,” tunnistas ta.
EVA ANDRELLERI ELUKÄIK
*Eva Valksaar sündis 1964. aastal Kundas
*Pere elas suures 64 korteriga elamus, kus oli 11 temaealist last
*Kasvas üles koos viis aastat vanema õega
*Võrkpallitreenerina tegutsenud isa suri, kui tütar õppis teises klassis
*Mõlemad vanemad olid õpetajad
*Ema käis õpetajaameti kõrvalt ka lastekodus tööl ning juhendas rahvatantsurühma
*Kooli läks Eva Kundas
*Käis spordikoolis, võrkpallitreening oli viis korda nädalas
*Lisaks sportimisele osales veel rahvatantsurühmas ja laulukooris
*Õppis hästi
*Keskkoolis sai ka autojuhilubade omanikuks
*Pärast Kunda Keskkooli lõpetamist 1982. aastal asus õppima Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumi
*Pärast tehnikumi lõpetamist 1985. aastal sai esimeseks töökohaks Lillevere-nimelise kolhoosi aiand
*Ka abikaasa Ülar sai Lilleveres hea töökoha
*1985. aasta augustist läks Jõgeva KEKi projektigruppi
*Esimene poeg Ivar sündis perre 1987. aastal, 1990. aastal nägi ilmavalgust tütar Liina ning 1995. aastal sündis pesamuna Alar
*Pärast kolmanda lapse sündi töötas aastatel 1993-1995 Põltsamaa tööhõiveametis konsultandina
*2004. aastal asus juhendama võrkpallimängijaid Esku, Adavere ja Lustivere koolis
*2003. aastal asus õppima Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas
*2006. aastast töötab Põltsamaa spordikoolis võrkpallitreenerina
i
TOOMAS REINPÕLD
