13. veebruaril korraldasid kolm gümnasisti Martin Kalm, Hannes Saariste ja Lauri Leiten põhikooli ning gümnaasiumi õpilastele isemoodi sõbrapäevapeo – paarkümmend noort võtsid oma kodused arvutid kaasa ja tulid põhikooli aulasse arvutimängu mängima.
Poisid olid põhikooli saali muutnud ägedaks mängukoopaks: akendele kardinad ette tõmmanud, tuled kustutanud, diskokera lakke riputanud ning sumeda valgusega helgiheitja oli piisav, et mängurid saaksid keskenduda. Omavahel astus võistlustulle neli viieliikmelist meeskonda. Kahte võistlevat tiimi lahutas kõrge musta kangaga kaetud kaitsetõke. Eks ikka selleks, et teiste võistlejate taktika ja valgusvihud silma ei riivaks.
Kogu melu jälgisid Hannes ja Lauri oma lavastaabist. Poiste juhtimiskeskusest sai jälgida, mida mängijad oma arvutites teevad, vahetada mängu aluskaarte, peatada tegevus või alustada mängu. Eelmise aasta kogemuse põhjal kinnitab Hannes, et sel korral oli võistluse kulg stabiilsem ning tõrked kiiresti lahendatavad. “Lauri on tehnikaspetsialist ja ametis serverite ülesseadmisega, Hannese vastutada on tehniline pool ja mina tegelen üldiste korralduslike küsimustega,” selgitas Martin, kuidas poisid on ülesanded ära jaganud. Sel korral oli arvutipargi jaoks üles seatud kaks “südant” ning hulgaliselt kaableid, mis veresoonte kombel igasse arvutisse hargnesid. Toitekaablitega varustamisel tuli noortele appi Imre Mihhailov ParimPidu.ee-st. “Enamik võtab kaasa ikka lauaarvuti, sülearvutit eelistatakse lihtsalt sellepärast, et seda on lihtsam kanda,” märkis Hannes. Poiss rääkis, et see on üsna tavaline, et võistlejad võtavad oma arvutid kaasa. Suurematel võistlustel on küll võimalus rentida, aga enamik eelistab ikka oma sisse töötatud masinat.
Võrgupidu kogub tuure
Mõtte võrgupeo korraldamiseks sai Martin eelmisel aastal, kui poiss oma klassikaaslaste seas märkas arvutimängude populaarsust. Siis toimus sõbrapäeva võrgupidu esimest korda ainult põhikooli õpilastele. “Nüüd gümnaasiumis õppides kuulsin, et ka gümnasistidel on huvi samade mängude vastu, mis põhikooli õpilastelgi,” selgitas Martin. Kuna noored veedavad palju aega arvutites, siis on võrgupidu hea võimalus sõbrad oma meelistegevuse juures kokku tuua. “Nad ei ole kodus oma arvutis, vaid saavad meeskonnana tegutseda,” sõnas Martin. Nii pidasidki 6.–12. klassi noored arvutite taga Counter Strike lahinguid. Kõigil peas kõrvaklapid ning nina all mikrofonid, kuhu hiirvaikselt ning eriliste sõnumitega kaaslastele vaenlastest infot jagati.
Korraldajatel on tõsine plaan võrgupidudega jätkata. Senine kogemus on andnud kinnitust, et noored ootavad ja tahavad sellist sündmust. “Alustasime põhikooliga, nüüd kaasasime gümnaasiumi, võib-olla teeme ühel hetkel tervele maakonnale ja miks mitte ja üleriigilist võrgupidu,” peab Martin Hannesega plaane ja kinnitab, et kõik on võimalik. Vaikselt tuleb üritusele nime teha ja sponsoriteni jõuda. Kui on juba sada huvilist olemas, siis on ka toetajaid lihtsam leida.
Kogemus karastab
Martini sõnul oli eelmisest aastast nii mõndagi õppida. Näiteks sel korral seati mänguplats üles juba eelmisel õhtul. Nii oli hommik mureta ning kõiksugu kaablid juba paigas ning võistlejad said õigel ajal arvutid võrku ühendada ja mängima asuda. Tänavuse uuendusena said võistlust uudistama tulla ka pealtvaatajad. Võrgupidu oli jälgima tulnud gümnaasiumi õpilane Hendrik. “Tulin vaatama, kuidas mu lemmikmängu mängitakse,” lausus ta. Vahepeal jagas poiss oma soosikutele näpunäiteid, mida teha. Oli väikestviisi treeneriks nagu ta ise ütles. Hendriku sõnul mängib ta väga sageli. Pärast kooli ikka sõpradega, igaüks oma kodus, aga läbi Skype suheldes, et mängus vastase kohta salainfot jagada. Hendrik peab mänguga piiri, limiiti ületada ei tohi. Kui mängida neli tundi, siis jõuab õppida ka.
9. klassi noormees Georg tuli eelmise aasta esikohta kaitsma. Selgi korral pääses tema meeskond finaali. “Loomulikult läheme võidu peale mängima, aga tänavu on raskem, mängijaid on rohkem ja tase parem,” oli ta ootusärev. Siiski tuli sel aastal leppida võiduka teise kohaga, sest esimese napsas meeskond “pidžaamades”. Georgi kinnitusel tuleb iga päeva mängida, nii ei lähe oskused rooste. Parimale meeskonnale oli auhinnaks kast energiajooki. Korraldajate kinnitusel on pudel virgutavat jooki ühe mänguri stereotüüp. Iga päevt seda küll ei tarbita, aga kui on 20 tundi vaja mängida, siis ei püsi muidu ärkvel. Jõgeva sõbrapäeva võrgupidu kestis ühe päeva, kuid Hannes ja Lauri teavad rääkida sellistest pidudest, kus mängitaks kolm ööpäeva jutti. Nemadki on käinud Haapsalus ühel võistlusel, kus mängida tuli ööpäev.
MARGE TASUR
