Eesti valitsus on püstitanud eesmärgi, et Eestist peab kujunema dünaamiliselt arenev teadmistepõhise majandusega riik. Mõelgem pisut, kuivõrd tõenäoline on selle eesmärgi realiseerumine.
Eesti võrdsustav põhiharidus
Puutusin reisil Rootsi kokku väliseestlasega, kes tõi välja huvitava erinevuse Rootsi ja Eesti haridussüsteemis. Eesti haridus põhineb õpikul ja õpetajal, mis kuulutavad lõplikku tõde. Õppetöö „tulemuslikkust“ hinnatakse selle järgi, kui hästi oskab õpilane korrata talle jagatud teadmisi. Põhi- ja keskkooli priimused on need, kes suudavad veatult korrata neile edastatut.
Selline hariduskorraldus on omane egalitaristlikule valitsuskultuurile (vt: http://paultammert.wordpress.com/category/valitsuskultuurid/), mille eesmärgiks on üleüldine võrdsus. Isemõtlejaid peetakse aga riiklust ohustavaks nähtuseks.
Rootsi tulemuspõhine haridus
Astudes Euroopa Liitu, ühinesime me dünaamilise majandusruumiga, milles domineerib turumajandus. Selles pluralistlikus keskkonnas konkureerivad erinevad huvigrupid (valitsuskultuurid) jätkuvalt omavahel, tagades seeläbi jätkuva arenguvõime ja heaolu. Otsides selle põhjusi, jõuame koolisüsteemini.
Nimelt on Rootsi koolihariduse aluseks autoriteetide puudumine. Õpilase kohustuseks on panna kõik kahtluse alla ning nõuda õpetajalt ka selle selgitamist, miks ta arvab, et 2 + 2 = 4.
Rootsis kujundatakse lastes algkoolist peale otsivat ja arengule suunatud ellusuhtumist. Mingi teema omandamiseks antakse õpilastele grupiviisiline ülesanne, mille lahendamiseks peavad nad otsima raamatukogust ja mujalt vajalikke algallikaid, need läbi töötama ja esitama omapoolse nägemuse seminaril. Lõplikku tõde ei ole! Õpetaja ülesandeks on vajalike algallikate saadavuse tagamine ning arutelu juhtimine. Kogu haridussüsteem on orienteeritud koostöö, iseseisva mõtlemisvõime ja eneseväljendusoskuse arendamisele.
Tulemuspõhine ülikooliõpe
Kujundades noortest algkoolis mõtlemisvõimetuid tuupureid ja rakendades nüüd ülikoolides Euroopa Liidu direktiividest johtuvalt tulemuspõhist õppimisvormi, on tulemuseks täielik arengupeetus. Õpilased, keda seni on karistatud iseseisva mõtlemise eest, peavad nüüd ise otsima materjale ja kujundama isiklikku arusaama. Kui ma üritasin oma üliõpilasi suunata grupiviisie tööle, siis läksid mõned neist juhtkonnale kaebama, et neid sunnitakse töötama teistega koos! Ja kui ma üritasin ja üritan neid seminaril rääkima panna, siis saabub vaikus. On hea, kui leidub üks-kaks aktiivsemat, kes peavad õppejõuga dialoogi.
Järelduse tegemise, milliseks kujuneb meie tulevik ja kas me jõuame dünaamiliselt arenevasse teadmistepõhisesse majandusruumi, jätan ma headele lugejatele.
iii
PAUL TAMMERT, majandusteadlane
