Kuidas on kavas reformida kalandust ja millised arengud seisavad ees põllumajanduses, sellest rääkisid Vooremaa vestlusringis põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja Riigikogu liige Aivar Kokk.
Kuidas lahendada Peipsi kalanduses pikki aastaid valitsev vastuolu elukutseliste ja harrastuspüüdjate vahel?
Seeder: Harrastuspüüdjate, keda talvel tuleb suurel arvul ka Lätist, ja kutseliste kalurite eesmärgid on erinevad mitte ainult Peipsil, vaid Eestis tervikuna ning nende vahel tuleb leida tasakaal.
Kahe kalurite rühma erihuvid tulenevad püügiõigusest ja mahtudest kõige üldisemal kujul. Me peame iga veekogu puhul otsustama, milline on seal kutseliste ja milline harrastuspüüdjate püügimaht.
Kahetsusväärsel kombel on tasakaalu kahe erihuvi vahel raske saavutada, sest kalanduse korraldamine on jagatud kahe ministeeriumi vahel. Tasakaalu leidmine osutub võimalikuks alles siis, kui kalandus on täies ulatuses ühe ministeeriumi valitsemisalas.
Kutseliste ja harrastuskalurite täiesti loomulikke erihuve ja ka vastasseisu süvendab see, et kalanduspoliitikat teevad kaks erinevat ministeeriumi. See võimendab vastuolusid veelgi, sest loomulikult esindab ministeerium rohkem seda survegruppi, kes on tema valitsemisalas.
Me oleme teinud ettepaneku viia kalandus ühe ametkonna alluvusse, sest siis peab see ametkond ise erinevate huvide vahel tasakaalu leidma ja probleemid lahendama.
Läbirääkimised käivad juba pikka aega ja ka koalitsioonilepingus on see kirjas, et kalanduse korraldamine tuuakse ühe ministeeriumi alla. Lähitulevikus, ma küll ei tea täpselt, millal, on kokku lepitud keskkonnaministri ja põllumajandusministri kohtumine peaministri juures, et seda olukorda arutada.
Ametnikud hoiavad kramplikult vanast kinni
Kokk: Koalitsioonileppes on küll kirjas, et kogu kalandus viiakse põllumajandusministeeriumi alluvusse, kuid teiselt poolt paneb imestama, kuidas huvitaval kombel paljud ministeeriumi ametnikud hoiavad kramplikult kinni vanast süsteemist ega taha uue olukorraga leppida.
Kalanduses tuleb kehtestada individuaalkvoodid, et igal püügivahendil oleks oma konkreetne kogus, palju sellega tohib kala välja püüda. Millal täpselt kalur kala püüab, oleks juba tema enda otsustada.
Peipsiga seoses peaksid ka teadlased endale tuhka pähe raputama ja tunnistama, et kuskil on tehtud viga. Järves on koha söönud ära Peipsi tindi ja rääbise ja sööb juba oma liigikaaslast.
Pakkusime sügisel välja, et mutnikuga võiks välja püüda ka väiksemat koha, et selle arvukus paika saada. Praegu surevad noored kalad lihtsalt nälga.
Röövpüügi tõkestamiseks tuleb kokku leppida, millised on konkreetsed kohad, kus kalapaadid randuvad, et keskkonnainspektsioon saaks neid kontrollida. Sellele ollakse millegipärast risti vastu.
Samuti panime ette, et kalapaatidele ja püügivahenditele tuleb paigaldada
Seeder: Individuaalkvootide osas on kahel ministeeriumil erinev seisukoht. Meie toetame individuaalkvootide sisseviimist ja meil on seda lihtne teha, kuna meie vaatenurk puudutab professionaalset kalapüüki ja kalamajandust.
Majanduslikus mõttes on individuaalsed kvoodid loomulikult paremad, sest siis saab kalur tegutseda oma otsuste järgi ehk püüda kala siis, kui see on tema meelest kõige kasulikum. See oleks majanduslikult mõistlik otsus. Praeguse “olümpiapüügi” puhul, kus püük avatakse kõigile korraga, ei saa kalurid oodata, sest kui keegi otsustab hakata püüdma kaks kuud hiljem, on kvoot juba täis. Praegu peavad kõik korraga startima ja see on ebamajanduslik.
Keskkonnaministeerium väidab, et individuaalkvootide puhul on järelevalvet teha oluliselt keerulisem kui olümpiapüügi puhul, sest kiusatus oma kvooti ületada on suurem kui üldkvoodi puhul.
Peipsil võiks olla 20 konkreetset randumiskohta
Kokk: Praegu võib Peipsilt tulla kalapaadiga ükskõik kus maale, sellest pool tundi ette teatades. Meie ettepanek on selge, et Peipsi rannas peaks olema alla 20 konkreetse randumiskoha, kus kalapaadiga võib maale tulla. Siis on võimalik neid ka kontrollida.
Tänapäeval on kõik nii targaks läinud. Võrgud uputatakse natuke sügavamale, et neid vee pealt näha poleks ja inspektorid neid tähele ei paneks. Kui võrkudele pannakse
Räägime ka põllumajandusest. Kas ELi järgmise eelarveperioodi toetuste osas on kõik asjad selged?
Seeder: Pikad vaidlused seisavad veel ees ja lõplikku tõde me täna ei tea. Euroopa komisjon tegi oktoobris avalikuks oma olulisemad määrused, mis on ühise põllumajanduspoliitika aluseks järgmisel eelarveperioodil.
Komisjoni esialgne nägemus otsetoetuste jagunemise osas meid ei rahuldanud. Need suurenevad umbes 30 protsenti, mis on oluline kasv. Ka eesmärk, et toetuste tasemed peaksid olema vähemalt 90 protsenti ELi keskmisest, on õige, aga eesmärgile liikumise tempo on oluliselt aeglasem, kui meie mõistlikuks peame.
Riigi toetus ei tohi kaduda
Kokk: Toetuste taseme ühtlustamise eest võitleb kogu Eesti poliitiline kahurvägi: minister, riigikogu esimees, valitsus, president, europarlamendi liikmed. Ma võtan mütsi maha põllumajandusministri ees, kes on võidelnud selle eest, et lisaks ELi toetustele säiliksid ka siseriiklikud põllumajandustoetused. Nii riigikogu maaelu komisjoni, IRLi kui ministri seisukoht on, et riigipoolne toetus ei tohi kaduda.
Täna ei vaidle enam keegi, et piimandus on Eesti Nokia ja põllumajanduse lipulaev. Pooled Eesti suurfarmid on nüüdseks renoveeritud, kuid pool meie piimakarjast elab endiselt vanades tingimustes, sest omavahenditega ei suuda põllumehed uusi lautu ehitada. Ma loodan, et järgmise eelarveperioodi jooksul tuleb põllumajandusse nii palju investeeringuid, et need laudad saavad tehtud.
Kui Eesti ei saa ühise põllumajanduspoliitika raames nii palju toetusi, et need oleksid 90 protsenti EL keskmisest, siis peab Eesti oma riigieelarvest ise oma põllumeeste investeeringuid toetama.
Milline on Eesti üldine positsioon põllumajandustoetuste osas? Osad tootjad arvavad, et parem oleks, kui ei toetataks kedagi.
Seeder: Meie üldine positsioon on väga lihtne ja arvan, et ka väga õiglane: me soovime võrdseid konkurentsitingimusi, mis on ka üks EL aluspõhimõtteid. Meile ei ole tingimata oluline, et toetused peavad suurenema, vaid et need jaguneksid võrdselt. See tähendab, et kui ei ole võimalik ja mõistlik suurendada kõigi liikmesriikide otsetoetusi sellele tasemele, kus täna on kõrgemad toetusmäärad, siis võib alandada kõikide toetusi sellele tasemele, kus täna on Eesti ja Läti.
Eesti positsioon on, et otsetoetuste osakaal ühises põllumajanduspoliitikas peab vähenema ja rohkem tuleks panustada maaelu arengukava teise sambasse, kust tulevad põllumajanduse investeeringutoetused, toetused innovatsioonile, teadus- ja arendustegevus, sordiaretus, tõuaretus ja muu selline.
Kokk: Eesti põllumehele oleks praegu kasulik, kui otsetoetused ära kaoksid, sest kui meil on suudetud väga väikeste toetustega konkurentsis olla, siis prantslastel oleks kukkumine hoopis valusam.
Suur probleem on see, et Eesti põllumees kasutab oma tegevuses suuremas osas rendimaad. Neid, kes on suutnud maa välja osta, on väga vähe, ning üldine suhe on 70:30 protsenti rendimaa kasuks. Otsetoetuste tõus toob kaasa ka rendihindade tõusu. Jõgevamaal on põllumaa praegu poole kallim kui naabermaakonnas Järvamaal.
Seeder: Põllumajandus on väga kapitalimahukas ja hooajaline ettevõtlus. Põllumees peab lisaks maale omama tehnikat, mida kasutatakse üksnes hooajaliselt. Külvikuga töötatakse ainult kuu aega aastas, sama kuivatiga, kombainiga. Need töötavad kuu või paar aastas, aga ilma ei ole ka võimalik. Külviku või kombainiga muud tööd ka ei tee – lund ei lükka, metsa ei lähe.
Mis maasse puutub, siis igal juhul tasub maad osta, kui on plaan põllumajandusega pikemalt tegeleda. Maa läheb pikas perspektiivis kallimaks. Põllumehed pole maad saanud osta rahapuuduse tõttu, sest raha on tulnud paigutada jooksvatesse kuludesse ja investeerida hoonetesse, tehnikasse.
Kokk: Kapitalipaigutus maasse võib olla üks paremaid investeeringuid, sest vaba maad jääb üha vähemaks.
