Küsimusele, kes oli Elviine Annok, ei oska ilmselt vastata paljud teatrihuvilisedki. Ometi kandis just sellist nime 120 aastat tagasi, täpsemalt 13. oktoobril 1890 Tabivere lähedal sündinud tütarlaps, kellest hiljem sai Mari Möldre nime all üks rahva seas armastatumaid näitlejaid.
Tabivere ehk toonase nimega Voldi lähedal veetis Mari Möldre esimesed kaheksa eluaastat. Tema isa Jakob oli ehitustööline ja ema Mari Tormi mõisa päeviline.
„Meie majake asus kõrgendiku jalamil, mida kolmest küljest piiras soo. Otse üle soo sai Voldi jaamani kaks versta, kuid maanteed mööda tuli oma viis ära,“ kirjutab Möldre oma 1963. aastal esmatrükis ja tänavu kevadel Eesti Päevalehe sarjas „Eesti mälu“ uuesti ilmunud mälestusteraamatus „Eesriie avaneb“.
Oma esimestest eluaastatest meenutab Mari Möldre kõnealuses raamatus nii dramaatilisemaid kui ka koomilisemaid seiku. Viimaste hulka kuulub Tormi puiestikus jalgratta võidusõidu ajal juhtunu, mida Möldre kirjeldas järgmiselt:
„Peoplatsil oli puhvet ja isa küsis, kas ma midagi süüa ka tahan. Välimuse järgi paistsid mulle väga maitsvatena peenleiva võileivad muna ja kiluga. Hammustasin korra, pipratera sattus suhu, ja ma viskasin võileiva üle pea põõsastesse. Äkki hakkas üks mees, kes põõsaste vahele end aplaagrisse oli löönud, hirmsasti sõimama:
„Kes see kurat seal võileibadega pillub — siga niisugune.“
„Keerasin ennast vilksti ümber ja nägin, kuidas sõimaja kilu- ja munatükke juustest välja korjas.
„Sealt kaugelt üks poiss viskas,“ ütlesin talle ja pistsin ise suure hirmuga punuma.“
Juba eluhakul lõi välja väikese Elviine näitlejaveri: kui teised pereliikmed (peale ema ja isa oli tal ka viis aastat vanem õde Ida-Elisabeth, kes juba kümneaastaselt võõrasse perre karja pandi) tööl olid, armastas ta käia pööningul ema riidekirstust rõivaid selga proovimas ning ema või Tormi mõisa vanaprouat järele ahvimas. Vahel tegi ta teatrit ka oma isale — siis, kui too pohmeluse tõttu päev otsa muud ei söönud kui leiba, soola ja toorest sibulat ning neile raudkülma kaevuvett peale jõi.
Isa kambajõmm
„Istusin ta põlvedel ja tegin kõik vapralt kaasa, kuigi sibul kiskus suu kõveraks ja silmad vesiseks. Küll meil oli siis hirmus lõbus. Ma püüdsin matkida, kuidas Kaarli-onu ninast nohises, kuidas ta sõnu venitas, ühelt jalalt teisele tammus ja lirts ja lirts läbi hammaste põrandale sülitas. Isa naeris ja mina kilkasin heameelest, kui midagi hästi välja kukkus,“ meenutas Mari Möldre.
Tema kooliaeg Voldi kõrtsi kõrval asunud Äksi vallakoolis jäi üsna lühikeseks: seitsmeaastaselt sügisel kooli läinud, lahkus ta koos perega juba järgmise aasta märtsis uude elupaika Narva: sinna olid neid kutsunud tädi ja tädimees.
Harrastusteatri lavale sattuski nooruke Elviine Annok Narvas. Selle kogemuse pinnalt julges ta aga minna end juba Karl Menningu juhitavasse Vanemuise kutselisse truppi pakkuma. Järgnesid lava-aastad õige mitmes Eesti teatris ning ringreisidel sattus ta aeg-ajalt ka praeguse Jõgevamaa piiridesse. Ükskord sõitnud Vanemuise trupp näiteks kahe neljahobusepostitõllaga Jõgevalt Põltsamaale, kui korraga sõitis neile vastu auto. Autosid liikus tollal (tegemist oli arvatavasti 1912. aastaga!) veel harva ning üks esimese postitõlla ees olnud hobustest pressinud end hirmust nii tee servale, et tõld tasakaalu kaotas ja täie käigu pealt ümber läks. Tagumises tõllas sõitnud arvanud eessõitjate õhulendu jälgides, et õhtuse etenduse asemel tuleb Põltsamaal näitlejate ühismatus, ent nii hulluks asi siiski ei läinud.
„Õhtul olime kõik kohal — oijeh, kus siis etendust ära võis jätta. Näitlejad mängisid vahvalt, kes puusast väänatud, kes põlvest nikastatud või peast põrutatud,“ meenutas Mari Möldre, kes sõitis küll esimeses tõllas, ent pääses ühegi kriimustuseta.
Koolijuhataja jahmatus
Põltsamaaga on seotud ka üks märksa naljakam juhtum, mis leidis aset siis, kui Draamastuudio oli ringreisil H. Ibseni „Kummitustega“.
„Agaraks teatrientusiastiks oli seal tol ajal kohaliku keskkooli direktor Jaan Põldra. Kogu tema pere viibis alati kõigil etendustel. Ruut Tarmo („Kummituste“ lavastaja — R.M.) ei leppinud kunagi tavalise butafoorse koliga, vaid hankis, kui vähegi võimalik, ikka stiilse, näidendi ajajärgule vastava sisustuse. Ja nii rändaski kogu Põldra mööbel lavale pr Alvingu tuppa. Mööbli kohaletoimetamine sündis peremehe tööloleku ajal. Võib arvata, kuidas Jaan Põldra jahmus, kui ta koolist otse teatrisse tuli ja eesriide avanedes oma sohvat, kirjutuslauda ja antiikseid kõrgete leenidega toole nägi. Ta mõtelnud, näe, kummitused hakkavad ka mind kollitama,“ meenutas Mari Möldre.
Jõgeva kanti sattus ta siiski veel ka isiklikel põhjustel: tema isa veetis oma viimased eluaastad Kaareperes oma õetütre juures, kus Mari teda koos oma toonase abikaasa Hartius Mölleriga vaatamas käis.
Ehkki Mari Möldre jõudis elu jooksul mängida kümneid rolle, mäletatakse teda kõige rohkem siiski Joosep Tootsina — nii Draamateatri 1937. aasta „Kevade“ lavastusest kui ka sadadest ülesastumistest estraadilaval. „Oraator“ Joosep Tootsi teravkeelsed sõnavõtud aktuaalsetel teemadel kutsusid rahvas esile suure vaimustuse ja ärritasid võimumehi — oli siis Eestimaal parasjagu võimul kes tahes. Väikest kanakitkumist oli Mari Möldrel Tootsi kehastamise pärast ka selle tegelaskuju looja Oskar Lutsuga.
„Eks see olnud ju minu poolt omavolitsemine ilma autori nõusolekuta ideega, mille ta paar aastakümmet tagasi mulle andis, loorbereid lõigata. Mäletan Estonia kontserdisaalis Oskar Lutsu 50. sünnipäeva. Kui pidulik tseremoonia läbi sai ja austajate-õnnitlejate järjekord lõppes, jäi vanameister hetkeks üksinda. Ma kasutasin momenti, astusin arglikult tema ette ja ütlesin: „Minu isa ja looja, sinu sohipoeg Joosep õnnitleb sind! Kas oled mulle ikka veel pahane?“ Ta pani ilma pikema jututa käed mu õlgedele ja embas mind. Mina aga, liigutatuna sellisest lihtsast ja südamlikust suhtumisest, lõin käed ta kaela ümber ja suudlesin teda,“ meenutas Möldre kahe Vooremaal ilmavalgust näinud eesti kultuuri suurkuju äraleppimist.
Estraadilaval võis teatrilavalt juba varem lahkunud Mari Möldret näha 1960. aastani. Meie hulgast lahkus ta 5. jaanuaril 1974. 2008. aastal asutas Tabivere vald Mari Möldre nimelise preemia, mille saab igal aastal üks eesti harrastusteatri laval silma paistnud näitleja.
RIINA MÄGI
