Missugune ta siis oli, see ajalooks saanud 2012. aasta? Vastik ja raske. Hea, et läbi sai! Mullu ruulisid ülbus, üksteisele ärapanemine, tugevama õigusega nõrgematest üle sõitmine ja “teen, mis tahan” mentaliteet. Tubli annus silmakirjalikkust lisaks.
Kõik see, mis tulnuks ära teha, jäi kas poolikuks või hoopis tegemata. Peale suurte sõnade, sõimu ja mõnuga tagarääkimise ei tehtud õieti midagi.
Õigus on olnud sellel tuttaval, kes väitis, et kergem on terve surnuaed ümber matta kui hariduselus muudatusi teha. Meil ei ole midagi toimunud. Olulised otsused on lükatud tont teab kuhu. Kellele saab see kasulik olla? Ruulib vastutamatus. Aga keegi peab ju ometi kunagi ka oma tegude eest vastutama hakkama, mitte lihtsalt niisama lahmima.
Hea meel on sõprade üle, kel alati jätkus aega ja tahtmist kaasa lüüa ja aidata, kui talguid tegime. Ja et see väike sõpruskond suudab mõelda palju kaugemale kui ühed talgud. Lisaks talgutele oleme saanud koos ka matkata ning palju uut ja põnevat avastada.
HELVE LAASIK
i
Kummaline, kuidas mõnikord võivad põimuda isiklik ja ühiskondlik. Möödunud aastal hakati tänu ajakirjanik Tiina Kangrole kõvema häälega rääkima sellest, milliste raskustega puutuvad kokku inimesed, kes peavad päevast päeva hoolitsema tervise kaotanud omaste eest. Saatuse tahtel sain just selsamal aastal omal nahal proovida, mida tähendab voodihaige hooldamine. Tõsi, sellesama saatuse tahtel piirdus mu hooldajakogemus vaid viie kuuga, ent sellegi aja jooksul jõudsin hämmastavalt palju teada saada iseenda, oma lähedaste, riigi ja ühiskonna kohta. See oli väga õpetlik kogemus.
Mind hämmastas ka see, kui paljudel mu kaaskondsetel on tulnud sama läbi elada. Eriti eakaaslastest naisterahvastel: vaat et pooled, kellega sel teemal rääkima juhtusin, ütlesid, et on samuti pidanud kedagi hooldama või teevad seda praegugi. See on nagu mingi nähtamatu armee, kes teeb kära ja kaeblemiseta, riigilt tuge ja ühiskonnalt tunnustust saamata ränka tööd, mis neid füüsiliselt ja vaimselt kulutab, ent milles ei puudu ka helged momendid.
Soovin kõigile omastehooldajatele uueks aastaks seda, et neil vaimne ja füüsiline selgroog ei murduks ning hingejõuvarud otsa ei saaks!
RIINA MÄGI
Lõppenud 2012 oli mulle igas mõttes n-ö harju keskmine ning ei vapustanud hea ega õnneks mitte ka halva kandi pealt.
Samas ei saa ju ükski inimene ühiskonnast väljaspool elada ja meie riigi aasta oli kahtlemata tavapärasest rahutum. Kusjuures paljude rahulolematus ei jäänud koduseinte vahele ega kohvilaudade jututalgutele, nagu meil ju tavaliselt kombeks, vaid jõudis avalike väljaütlemisteni. Sellele aga, mis juhtuks siis, kui kõik need, kelle elujärg möödunud aastal streikimiseni jõudnutest kordi kehvem, oma vimma ja stressi ühekorraga avalikkuse ette tooksid, parem ei mõtle. Hea sõna võidab sageli võõra väe, vähemalt seni, kuni olukord päriselt kontrolli alt väljunud pole. Kui aga sedasama head sõnagi enam riigi tasemel jagama ei vaevuta ja ametlik statistika vaid keskmiste näitajate paranemisest kilkab, on seis jätkuvalt hapuvõitu ja mine tea, ehk ka plahvatusohtlik.
Aga aastaga looduses jään mina igatahes rahule. Suur asi ju seegi, et Jõgeval ega ka siit lõuna pool ei olnud soojemal ajal ühtki purustavat tormi. Ja ega suvel siis kogu aeg ka ei sadanud, oli ju kuivi ja sooje päevi ka. Sügisel, tõsi küll, arvas kolleeg, et aedviljatoitude retseptide asemel peaksime jagama lehes rahvale näpunäiteid Noa laeva ehitamiseks …
Aga siis tulid lumi, jää ja pakane, tuues kaasa uued mured ja rõõmud. Ehk tuleb uus kevad soojem, suvi päikselisem, sügis kuivem! Lootma ju peab, sest halamisest pole abi.
KAIE NÕLVAK
Põltsamaalasena on hea meel sellest, et tänavu veebruaris sai lõpuks valmis pikalt kavandatud päevakeskus. Samuti oli tore, et mais võitis Põltsamaa neiu Maie Lepik Haapsalus toimunud koduveinikonkursil teise koha, hoides sel moel kõrgel veinipealinna au. Tore oli kohtuda ka Põltsamaa valla Umbusi küla noore pereema ja külaelu eestvedaja Jane Kanteriga. Varem Tallinnas elanud Kanteritest said 2000. aasta sügisel Umbusi küla elanikud ja nüüdseks on nad selle tillukese kogukonna täieõiguslikud liikmed. Juunis tähistas Põltsamaa Ettevõtjate Liit oma 20. tegevusaastat. Olen selle seltskonnaga kaasa teinud mitmeid huvitavaid reise. Meeldejääv ja elamusterohke oli suvine reis Taani, millest võtsid osa paljud Jõgevamaa, aga ka teiste maakondade raamatukogude töötajad. Juulis sai Põltsamaal paika seal tegutseva metallitööstuse Romec Metall uue tootmis- ja kontorihoone nurgakivi. Nüüd on seal jõutud sisetöödeni. Suvel said Põltsamaal ja linna ümbruses teoks mitmed traditsioonilised suveüritused, sealhulgas Põltsamaa käsitööpäev, Pajusi mõisapäev ning Kamari veetrall. Väga vahva üritus oli augustis Hiiumaal Kärdlas peetud kohvikute päev, millest oli tänu Jõgevamaa Koostöökojale võimalus osa võtta. Kevadel alustati Põltsamaa linnapargis Jehoova tunnistajate kogudusehoone ehitamist, mis aasta lõpus avati.
Oktoobris tunnistati “Leiburi” korraldatud koduleivakonkursi võitjaks põltsamaalase Triin Kuus. Nüüd on rõõm näha selle retsepti järgi küpsetatud leiba juba poeriiulitel. Oktoobris alustati Põltsamaa ametikooli praktikakorpuse lammutamisega ja juba käesoleva aasta lõpuks peaks seal uus hoone valmis olema.
Minu arvates väärib mainimist ka ansambli “Kukerpillid” neljakümne aasta juubel. Mäletan, et nad andsid 1972. aastal Siimusti lauluväljakul kontserdi, mis oli üks nende esimesi.
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>Südantsoojendav oli kohtumine Põltsamaa lähistel Annikvere külas elava perekond Kaasikuga, kes elas 2010. aastal läbi suure tragöödia — tules hävis nende kodu. Tänu pere sõpruskonnale, abilistele ja annetajatele elavad nad nüüd uues majas. Kokkuvõttes oli 2012. aasta nagu ikka üks paljude aastate reas, kuhu mahtus nii meeldivamaid kui ka skandaalsemaid ja kurvemaid sündmusi. Maailmalõpp, millest palju juttu oli, jäi küll tulemata, aga küllap see ehk miljonite aastate pärast tõesti juhtubki.Alanud aastalt ootan põhjamaalasena eelkõige ilusat sooja suve. Loodan sedagi, et hakkaksid suurenema tööinimeste palganumbrid, et peatuks meie väikelinnade ja maa-asulate tühjenemine rahvast, kes välismale tööle lähevad. Loodan, et võimulolijad mõistavad: kõige olulisem on inimene; et läheks moest Stalini ajast pärit irooniline lendlause: pole inimest, pole probleemi.
TOOMAS REINPÕLD
Tuleb tunnistada, et möödunud aasta oli minu jaoks väga tormiline ja kiire. Isiklikus plaanis oli loomulikult aasta kõige olulisemaks sündmuseks abiellumine ning professionaalses mõttes võttis hulk aega harjutamist, et tutvustamisel ikka uus perekonnanimi öelda. Praeguseks tuleb nõustuda kolleegi väljaütlemisega, et abiellumine ja pulmapäev on alles katsumuste algus ja ühiselt tuleb tulevikus kogeda nii rõõme kui ka muresid. Siiski leian, et koos on ikka kergem vastu minna sellele, mida elu ja saatuse keerdkäigud meile toovad.
Eelmist aastat meenutades tuleb järgmisena meelde ebameeldivalt jahe ja vihmane suvi. Samas leian, et aja planeerimisega läks õnneks, sest kaks puhkamiseks “broneeritud” nädalavahetust olid soojad ja kuivad.
Veel jäid meelde vaidlused ja kohalik skandaal, mille sünnitas Jõgeva riigigümnaasiumi ja põhikooli direktori valimisega seonduv. Nii pandi kõikuma linnapea tool ja võimuvõitlused jätkuvad ka uuel aastal. Siiralt loodan, et direktorite ametisse kinnitamine möödub ekstsessideta, linnaisad suudavad konsensusele jõuda ning elu nii külmalinnas kui kogu meie maakonnas jätkub rahumeelselt.
EILI ARULA
