Helve Laasik, peatoimetaja
Soovin, et oleks rahu. Ja päikest. Ja et ometi tuleks talv, mis on talv! Tahaksin juba suusad alla panna, ja mitte üks kord, vaid ikka mitu. Ja veel tahaksin uisutada. Aga kui jääd pole, siis… Et jaanipäeval ja jõululaupäeval on õues umbes täpselt samad kraadid, seda rohkem enam ei tahaks. Selline aastaringne n-ö Brüsseli talv hakkab koppa ette viskama küll. Päriselt ka.
Ootan ja loodan, et kaaskodanikud ei vaataks kõike, mida tehakse, ainult erakonnamaastikku silmas pidades (aga enne valimisi on see oh kui kerge tekkima!). Loodetavasti jätkub meie inimestel kainet mõistust hinnata kaaskodanikke nende tegude järgi. Ja ka selle järgi, kui palju me suudame oma lähedastest ja oma kogukonnast hoolida. Sest hoolimatust pole kunagi võimalik millegagi õigustada.
Me oleme lihtsalt nii väike riik ja väike kogukond selles riigis, et peaksime suutma mõista – mida rohkem on erinevaid lahendusi ja mida mitmekülgsem on meie majandus, haridus või ka kultuurielu, seda tugevamad me oleme.
Riina Mägi, vanemtoimetaja
Eile potsatas minu e-postkasti pressiteade, milles Eesti Ornitoloogiaühing tuletas meelde, et alanud on viuaasta. Ise arvan, et alanud on järjekordne viuh-aasta: selline, mis saab viuhti läbi enne veel, kui aastanumbrit kirjutama harjud. Viis päeva juba läbi, ainult 360 ongi veel jäänud…
Siit ka minu uusaastasoov: loodan, et nii mul endal kui kõigil teistel jääb igapäevases hädavajalike ja tüütute toimetuste oravarattas tiirutamise kõrvalt aega ka mõnusateks asjadeks, nagu sõprade ja lähedastega suhtlemine, raamatute lugemine, teatris ja kontserdil käimine, vabas looduses liikumine, reisimine jne.
Omavalitsusjuht, koolijuht ja hingekarjane Margus Kask ütles hiljuti, et tema meelest on meie ühiskonnas kolmel viimasel aastal tunda mingit üleüldist väsimust. Olen sellele isegi mõelnud. Küllap väsitab meid see, et paarkümmend vabaduse-aastat pole kaugeltki kõigile toonud oodatud materiaalset rikkust ega pesnud laitmatult puhtaks ka ühiskonna moraalset ja eetilist palet.
Loodan, et väsinud käegalööjate ja võõrsilt kergema põlve otsijate kõrval leidub ikka ka neid, kellele meie oma riik endiselt tähtis on ja kes selle hea käekäigu eest omakasupüüdmatult hoolitseda jaksavad. Muidu saab lõpp küll mage olema: riik lõpetab oma eksistentsi, sest keegi ei viitsi seda enam pidada… Loomulikult pääseksime me sellise erakordse sündmusega Guinnessi rekordite raamatusse, aga see meie eesmärk siiski vist pole.
TOOMAS REINPÕLD, reporter
Seoses märtsi alguses toimuvate riigikogu valimistega ootan, et jõuvahekorrad senist koalitsiooni ja opositsiooni silmas pidades muutuksid ja vähemalt üks väikepartei parlamenti pääseks. Loodan, et peatuks inimeste väljavool maapiirkondadest ja väiksematest asulatest, kuid tundub, et selline soov kuulub pigem ulmevaldkonda. Kindlasti soovin, et alanud aastal tuleks jälle piisavalt pikk ja soe suvi, sest meie soe ja valge aeg on niigi lühike. Kui pole olnud suvesooja, siis on põhjamaalasel ka raskem talve üle elada.
Põltsamaalasena soovin, et alanud aastal alustatakse linna planeeritava hooldekodu ja uue Konsumi kaupluse ehitamist. Samuti loodan, et umbes paarkümmend aastat tagasi esmakordselt tehtud katse Põltsamaa linna ja valla ühinemiseks lõpuks reaalsuseks saaks. Loodetavalt tekkiva ühisvallaga võiks liitumiskõnelusi alustada ka Pajusi vald. Tahaksin jõuda sel aastal mõnda sellisesse Eesti paika, kuhu ma veel jõudnud ei ole, näiteks Kihnu saarele.
Kaie Nõlvak, keeletoimetaja
Kogu maailmas käärib, seepärast on esimene uusaastasoov ikkagi rahu ja turvalisus.
Ilm teeb meil viimasel ajal imetrikke, kuid olen nõus igasugusega (mingisugune ju ikka tuleb!), kui vaid taltuks riikidevaheline suurusehullustusest ajendatud vaen ja ei läheks täide padupessimistidest oraaklite kurjakuulutavad ennustused.
Veel soovin, et lastel ja lastelastel hästi läheks, et üks põnn, kel esimene koolitalv käsil, tarkuse taganõudmisest ja maailmaavastamisest edaspidigi õhinas oleks.
Jätkuvat elurõõmu, tervist ja tänaseni püsinud selget mõistust soovin ka oma detsembris 102. sünnipäeva tähistanud ämmale.
