Voorel avati möödunud reedel kohaliku tuletõrjeseltsi uus depoo. Lõuna-Eesti Päästekeskuselt said Voore priitahtlikud pritsimehed soolaleivakingituseks kolmanda kustutusauto, mis depoo avamispäeval, tõsi küll, veel füüsiliselt kohale ei jõudnud.
iii
Voore Tuletõrje Seltsi komando tegutses kaua aega OÜlt Agroteenus renditud pinnal. Kui firma need ruumid maha müüs, tuli kolida vanasse poollagunenud garaazhi. Et selline olukord kaua kesta ei võinud, ostis Saare vallavalitsus Agroteenuselt 250 000 krooni eest ära osa neile kuuluvast kinnistust koos kahe garaazhiboksiga, et sinna uus tuletõrjedepoo rajada. Ruumide kordategemiseks ja nõuetega vastavusse viimiseks saadi
Uue depoo kolmesaja ruutmeetrisele pinnale mahuvad kenasti ära garaazh, õppeklass, kontoriruum ning duši- ja tualettruum. Sooja annab depoos puudega köetav ahi.
„Voore Tuletõrje Seltsi juhatuse esimees Kaljo Lalin käis korduvalt minu juures vallamajas, et mulle südamele panna: „Jürikene, me peame selle asja ära tegema”,” meenutas Saare vallavanem Jüri Morozov. „Ning vajalik oli see tõepoolest, sest kohaliku tuletõrjekomando tegutsemistingimuste parandamine on vallarahvale turvalise elukeskkonna loomise üks osa.”
Depoo avamise puhul oli vallavanemal põhjust tänada OÜ Talisa töömehi eesotsas töödejuhataja Raivo Kitsega, kes ehitustöö korrektselt ära tegid, aga ka Jõgevamaa Omavalitsuste Aktiviseerimiskeskuse huvi- ja projektijuhti Janne Karu, kes PRIAle esitatud rahataotluse koostas.
„Kolhoosnikele“ tuleb abijõud
Lõuna-Eesti Päästekeskust esindasid avamispeol ennetustöö büroo peaspetsialist Eha Anslan ja juhtivspetsialist Jõgevamaal Tõnu Vare.
„Kuueteistkümne päästesüsteemis töötatud aasta jooksul olen ma jõudnud ära näha nii kunagiste majandite päästekomandode tegevuse lõpetamise kui ka nende teise nime all taastamise,“ ütles Tõnu Vare. „Voore komando saatus on siin üks paremaid näiteid: neil on nüüd olemas kinnistu, hoone, mehed ja masinad.“
Kahele senisele masinale — varem Saare kolhoosi komandole kuulunud GAZ 66le ja Lembitu kolhoosi komandole kuulunud GAZ 53le, millel mõlemal tiksumas 27. tööaasta — saavad Voore vabatahtlikud tuletõrjujad enda käsutusse veel ühe, Magirus-Deutz tüüpi päästeauto. Riigivara Lõuna-Eesti Päästekeskuselt Saare vallale üleandmise akt kirjutati avamispeol küll alla, aga et auto kohaletoomiseks nappis Jõgevamaa päästeosakonnas sel päeval inimressurssi, jõuab masin ise Voorele väikese hilinemisega.
Kaitseliidu Jõgeva Maleva poolt tõi tervitusi maleva pealik kapten Janno Rosenberg.
„Vabatahtliku organisatsiooni juhina on mul rõõm kõrval näha teisi niisama tublisid vabatahtlikke organisatsioone,“ ütles Rosenberg. „Vabatahtlikud on väga suur jõud ja vabatahtlikust tööst sünnib ilusaid asju. Kohalikuna mäletan aga, et Voorel on tuletõrjekomando alati heal järjel olnud. Ma isegi läbisin siin alarmsõidukijuhi koolituse, nii et kui abi vaja on, saan appi tulla.”
Tublid vabatahtlikud
Kaitseliitlasi ja vabatahtlikke tuletõrjujaid ühendab Rosenbergi sõnul see, et mõlemate missiooniks on elanike turvalisuse tagamine ning mõlemad peavad kiireks reageerimiseks valmis olema.
Naabervallast Palalt tõi tervitusi vallavanem Jozsef Weinrauch. Eks tunta ju naabervallaski end turvalisemalt, kui Saare vallas valvel tublid tuletõrjujad. Tänu sellele, et Weinrauch oli soolaleivakingituseks kaasa võtnud mängu-tuletõrjeauto, said Voore pritsimehed sel päeval kõigele vaatamata ikkagi ühe auto võrra rikkamaks.
Kaljo Lalini sõnul loodi Voore Tuletõrje Selts siis, kui Saare ja Lembitu kolhoos tegevuse lõpetasid ning päästeamet majandite komandosid oma koosseisu võtta ei tahtnud.
„Et me päriselt laiali minna ei tahtnud, hakkasime seltsina vabatahtlikult tegutsema,” ütles Kaljo Lalin. „Seda enam, et mehed, masinad ja oskused olid ju olemas. Praegu koosneb meie neljaliikmeline komando suhteliselt noortest meestest ja tööd meil kahjuks jätkub, eriti kevadisel kulupõlengute ajal. Söötis maid, millel lokkab mitmeaastane kulu, on praegu ju palju ning mõnikord piisab elektritraatide kokkupuutel tekkivast sädemest, et see süttiks. Tänavu kevadel läks aga näiteks siinsamas Voore külas põlema ait. Kui meie komando mehed kohe jaole poleks saanud, oleks tuleroaks läinud ka kõrvalolev elumaja: selle seinad juba särtsusid, kui mehed vee peale lasksid.”
iii
RIINA MÄGI
