Mati Undi üks 1986. aastal ilmunud proosavalimik kannab pealkirja „Räägivad ja vaikivad“. Mati Undist on pärast tema nelja aasta tagust meie hulgast lahkumist räägitud vist rohkemgi kui tema eluajal. Tema surma-aastapäevadel on seda suisa talgukorras tehtud tema sünnipaigas Voorel.
Tänavuse, 21. augustil Voore külalistemajas teoks saanud Mati Undi mälestusseminari kõneluste üheks lähtepunktiks oli aasta alguses, Mati Undi 65. sünniaastapäeva aegu trükist tulnud raamat „Undi-jutud“, mis sisaldab ülevaateartikleid Undist kirjaniku, publitsisti ja teatrimehena, Undi lapsepõlve lugu ning kaasaegsete mälestusi Undist. Kohal olid raamatu koostaja Kalev Kesküla, samuti näitlejad Raivo Adlas, Hannes Kaljujärv, Liina Olmaru, Kais Adlas ja Riho Kütsar ning lavastajad Ain Mäeots ja Roman Baskin, kellest kõigil oli raamatusse kogutud mälestustele midagi suuliselt lisada.
Liina Olmaru tuletas näiteks meelde, kudas Mati Unt Vanemuise teatris näidendit „Iwona, Burgundia printsess“ lavastades tema ja Hannes Kaljujärve juurde (nad elasid siis veel koos) külla tuli ning õige pea end sellesse tuppa nihverdas, kus neil telefon oli (mobiiliajastu oli siis alles saabumas!). Peatselt hakkas läbi irvakile jäänud toaukse kostma kirglikku juttu, mis kestis üsna kaua. Hiljem selgus, et Unt oli vestelnud … oma kassiga. Undi naine hoidis samal ajal nende Tallinna-kodus telefonitoru kassi kõrva ääres.
Ain Mäeots jälle meenutas, kuidas ta ükskord hommikul Vanemuise teatrisse jõudes ja oma kabinetti siirdudes poolele teel sokkis ja kohkunud näoga Mati Undiga kokku põrkas: Unt oli jälle Tartus lavastamas ja elas tema kabinetis.
„Ära mine sinna! Seal kohe plahvatab!“ hoiatanud paanikas Unt ja Mäeots hakanudki kuulma imelikku vilistavat heli. Kui Mäeots lähemat selgitust päris, teatas Unt: „Need on Vahingu kurgid! Ta tahab mind nendega tappa!“
Vaino Vahing olevat tõepoolest paar päeva varem toonud Undile piraka viieliitrise kurgipurgi, milles toimuvad kahtlased keemilised protsessid andnud Undile alust Vahingut diversiooniaktis kahtlustada.
Samaväärseid ja veel naljakamaid lugusid on raamatuski lehekülgede kaupa, ent neid lugedes ei tohi hetkekski unustada, et kõigile oma veidrustele vaatamata oli Unt siiski põrgulikult andekas ja hullu moodi erudeeritud kirja- ja teatrimees, sest muidu nihkuvad asjad paigast ära.
Lugemisteater
Lisaks mälestuste vestmisele lugesid näitlejad ette Undi noorpõlveloomingut, samuti tema 1999. aasta aprillikuu Loomingus ilmunud „Ääremärkusi metamorfoosile“, mis osutus nii lugejaid kui ka publikut üllatavalt (enamik polnud selle tekstiga varem kokku puutunud!) vaimukaks ja tahedaks kirjatööks, milles samas hästi ära tuntavad Vooremaa maastikud, inimtüübid ja kõnepruuk.
Vana hea lugemisteatri tegemine kerkis päevakorda siis, kui selgus, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli tudengid oma Ingo Normeti käe all valminud Undi-lavastusega „Räägivad ja vaikivad“ Voorele tulla ei saa. Siis otsiski seminari üks korraldajaid, Jõgeva linnaraamatukogu töötaja Ene Sööt välja valiku tekste ja kutsus Undiga omal ajal tihedalt koostööd teinud näitlejad neid lugema.
„Tunnen Matist kui lavastajast tänini väga suurt puudust,“ ütles aastaid tagasi Vanemuisest Tallinna Linnateatrisse läinud ja nüüdseks Viljandi Ugalasse jõudnud Liina Olmaru. „Eelkõige tunnen temast puudust selle armastuse pärast, mida ta oma näitlejate vastu tundis, ja selle hooliva õhustiku pärast, mis tema proovides tekkis. Vaatamata oma tohutule eruditsioonile suutis ta alati tekitada näitlejas tunde, et ta on lavastaja kaaslooja. Ning tihti me seda olimegi.“
Kalev Kesküla tunnistas, et andis pärast Mati Undi lahkumist kirjastajale natuke liiga kergekäeliselt lubaduse Undi-teemaline mälestusteraamat kokku panna. Palju raskem oli lubadust teoks teha ehk meelitada Unti hästi tundnud inimeste käest välja vajalikud tekstid. Kõigilt neid kirjutajate vähese viitsimise või raamatukoostaja vähese pealekäimise tõttu kätte saada ei õnnestunudki.
Kunstiline loom
Kõige põhjalikumaks ja püsiväärtuslikumaks hindab Kalev Kesküla Luule Epneri artiklit Undist kui teatrimehest. Väga tänuväärseks peab ta ka Ene Söödi poolt kild-killult taastatud Mati Undi lapsepõlve lugu.
„Müstifitseerimist ja üledramatiseerimist armastav Mati kippus rääkima oma sünnipaigast kui hirmsast karukolkast ja oma vanematest kui üpris kultuurikaugetest inimestest,“ ütles Kalev Kesküla. „Ene artikkel aitab jõuda lähemale tegelikule tõele.“
Kesküla sõnul oli Mati Unt tunduvalt kunstilisem „loom“ kui keskmine eesti kultuuritegelane, st elas tunduvalt suuremal määral kunstile kui meil tavaliselt kombeks. Undi-juttude raamat aitab teda mõista. Üksiti aitab see mõista kogu ajastut ning seletada ka järeltulevatele põlvedele, miks meie omaaegsed suurkujud viina jõid ja Mustamäel elasid, miks mõned neist astusid parteisse ja mõned kirjutasid alla „40 kirjale“.
„Kui me seda täna ei tee, ootab homme parimaid meist vääritimõistmine ja unustus,“ kirjutab Kesküla eessõnas „Undi-juttudele“.
Ene Sööt omalt poolt tõdes, et Undi lapsepõlve kohta kild-killult materjali kogumine võttis aega kaks aastat ning eeldas sugulaste, naabrite, õpetajate ja koolikaaslaste küsitlemist, samuti Untide perekonnatuttava Ella Jaaksoni (tema juures elas Mati Tartu 8. Keskkoolis õppides) arhiivi läbitöötamist. Kogutu põhjal artiklit kirjutadest tundis Ene suurt vastutust, sest vaevalt et keegi teine pärast teda veel Undi lapsepõlve süüvima hakkab. Samas oli see ääretult põnev töö, mis viis teda kokku paljude huvitavate inimestega.
Tänavuse Undi-seminari korraldas Saare valla kultuuri- ja spordiselts
Hasartmängumaksu Nõukogu, kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja selle Jõgevamaa ekspertgrupp ning Saare vallavalitsuse toetusel. Et vältida seminaride sisulist lahjenemist, otsustati neid edaspidi korraldama hakata ainult Mati Undi juubeliaastatel ehk iga viie aasta tagant.
iii
RIINA MÄGI
