Reedel kogunes Voorele aktiviseerimiskeskuse ette seltskond jahihuvilisi. Valmis oli plaan paigutada metsloomade söödaplatsile rajakaamera, et jälgida sealset tegevust ja liikumisi. Tegelikult on tõsised jahihuvilised kolm noormeest, Rasmus Maasing, Tristan Maasing ja Andre Tross, kelle kirg jahinduse vastu on enda ümber koondanud juba ka tüdrukud ja lapsevanemad.
„Algselt tegime kohalikele noortele meisterdamisringi, mis küll ka poistele sobis, kuid ise nad sellele mõttele tulid, et tegeleks hoopis jahindusega. Nii see plaan aasta alguses teoks saigi, sest noortele tuleb anda võimalus toast välja saada. Samas tuleb tegeleda just sellega, mis neid tõsiselt huvitab,“ selgitas noortejuht Kadri Kommer ja lisas, et Voore noortetoas toimub kokku neli erinevat huviringi. Iga nädal toimub saviring, kokandusring, meisterdamisring ning loodus- ja jahindusring toimuvad vaheldumisi üle nädala.
Tõsise huvi korral on juhendajad olemas
Et Tõnu Sepp ja Ruth Ruusmäe Kebeli talust olid kõikidesse ettevõtmistesse nagunii kaasatud, siis ei olnud poistele juhendajat vaja kaugelt otsida. Tõnu on jahimehe ja jahikoolitajana poistele teinud palju õppepäevi, nii loomade, nende jälgede kui ka lausa jahindusseaduste tundmiseks.
„Oleme noortele andnud võimaluse pöörata tähelepanu sellele, mis toimub meie ümber. Loodust on vaja tunda, sest kurb on, kui lapsed ei tee enam vahet näiteks hobusel ja lehmal,“ oli Tõnu kindel.
„Kui me praegu laste huviga ei tegele, siis mingi aja pärast on nad huvi kaotanud. Niigi on palju neid, kes on loodusest kaugenenud. Nii tekib jahimeestestki vale arusaam, et nad ainult tapavad ja midagi loodusele tagasi ei paku. Saame oma kogemused ja teadmised järgmisele põlvkonnale edasi anda.“
Poiste huvi oli suur, nüüd on liitunud ka tüdrukuid, sest tegevus on tõesti põnev. Kui oskad vaadata, siis märkad rohkem.
Söödaplatsi otsimine oli poistele antud ülesanne, vaikselt suunas nende tegevust aga Andre isa Andre Tross.
„Vähemalt teame, kus meie lapsed on ja millega nad tegelevad. Oleme rahulikult lasknud neil oma huviga tegeleda,“ kiitis Andre ema Siret Tross.
Kui plats olemas ja soolak valmis pandud, käidi seda vaatamas mitmeid kordi päevas. Oli ju põnev teada, kas mõni loom on seal ka käinud. Nii tekkis vajadus rajakaamera järele, sest siis saab olukorda jälgida eemalt ja metsloomad on ehk julgemad. Paljud neist tegutsevad ju öösiti.
Poiste ülesandeks oli otsida koht, kuhu tekitada metsloomadele söödaplats. Nüüd oli õige aeg paigaldada sinna rajakaamera. Kõik koos hakati reedel poiste juhendamisel liikuma. Teel näitasid poisid avastatud loomajälgi ja oli näha, et looduses osatakse kõigele enda ümber tähelepanu pöörata.
„Kohavaliku kiidan väga heaks, sest siin on mitmete loomaradade ristumiskoht ja olen ise siinkandis isegi ilvese jälgi märganud,“ oli Tõnu poiste tööga rahul.
Kaamera ülespanekuks jättis ta poistele vabad käed ning ei läinudki kaua aega, kui kaamera paika sai.
Kuid siis selgus, et varem valmissätitud soolakut ja toidukohta see ikka õige nurga alt ei näita. Proovitud sai mitut erinevat puud, lõpuks pika sättimise peale sai võttenurk õige. Ja siis veel see kaamera sätete seadmine. Kõik vajas läbimõtlemist, et kui tihti pilti teeb ja kas filmib. Pult ja kogu järelevaatamise vastutus jagati poiste endi vahel sõbralikult ära. Kõike otsustati ikka koos teha ja see käik näitas, et koostöö toimib hästi.
Õige sööt ikka õigele loomale
Kui küsida Tõnult, et kas hirmu ei ole, et kaamera salaja ära viiakse, kinnitas ta, et seda teeks ikka täiesti rumal inimene, sest kasutada seda ju nagunii ei saaks. Kui kaamera aktiveerida, siis ta näitab ju oma asukoha kätte.
Kui poistelt küsida, et keda nad kaamerast näha tahaksid, vastas Rasmus tagasihoidlikult, et kährikuid ja kitsi. Poistel oli aga teada, et just söödavalikuga saab vajaliku looma kaamera ette.
Näiteks kasutades poes müüdavat Nutella pähklivõid saab kindlasti kohale metssead ja kährikud.
Õunad, porgandid ja kapsad ning Tristani kaasa võetud barbecue-liha (vist karule) pandi söödaplatsile valmis. Tõnu teadis oma kogemustest öelda, et suitsuliha ei meki metsas kellelegi.
Väikese õpetliku ehmatuse toredasse päeva tekitas Tõnu jahikoer, taks Benno, kes kihutas koos rihmaga võpsiku vahele, sest võttis üles metslooma jälje.
Õnneks suudeti teist vanemat ja mõistlikumat jahitaksi Maximust, kes tahtis omakorda peremehele appi minna, kinni hoida. Koertel olid kaelas ka GPS-seadmetega kaelarihmad ning jahipidajast taks saadi kiiresti kätte. Muidugi oli ta jõudnud oma rihma ümber puu mässida. See oli lastele ka õpetav näide, miks ei tohi koera koos jalutusrihmaga metsa lahti lasta.
Pühapäeva õhtuks oli sööta juurde viidud. Üks pildile jääja oli ka, kuid sedakorda linnuriigist. Fotol sai näha hoopiski pasknääri. Kindlasti nähakse nii mõndagi looma, peaasi, et kannatust jätkuks nii lastel kui ka loomadel.
ULVI TAMM
