Eesti Kunstiakadeemia ühiselamu Tallinnas on koduks kahele inimhingele, kes peavad oma elu suurimaks vedamiseks võimalust Eestimaal elada, kuid kellel pole meie riigi kodakondsust ega ka lootust seda niipea saada.
Need on Tatjana Stomahhina ja tema 11-aastane poeg Fjodor, mõlemad sünnilt moskvalased. Tanja õpib teist aastat EKA Avatud Akadeemia vabade kunstide osakonnas ja üritab end ja poega tõlketöödega ning keeletundide andmisega kuidagi vee peal ehk elus hoida. Mõnikord harva õnnestub tal müüa ka mõni oma maal. Fedjal on käsil õpingud Tallinna Liivalaia Gümnaasiumi VI klassis.
Fedja on vapper ja andekas poiss, kes alustas kuueaastaselt kooliteed Moskvas vene õppekeelega koolis, seejärel elas koos emaga mõnda aega Soomes ja tuli toime koolihariduse omandamisega selle riigi keeles. Et elu Tanja ja Fedja uuesti Moskvasse viis, tuli poisil proovida ära ka sealne soomekeelne kool… ja viiendas klassis alustas ta eesti keeles õppimist Tallinnas, linnas, kuhu mõlemal suur soov elama jääda. Miks on siis elu Tanjat ja tema poega nii palju vintsutanud?
Kurvem kui muinasjutus
Tanja sõnul on tema keerulise eluloo algpõhjus temas eneses, selles, et ta ei sobinud lapsest saati keskkonda, kuhu sündis.
“Anderseni muinasjutt “Inetu pardipoeg” meenutab minu lapsepõlve, aga on siiski võrreldes minu looga veel väga ilus, mainis naine. “Mul oli vähe sõpru, sest olin n-ö teistsugune.” Kuid rohkem kui sõprade vähesus kurvastas teda, et ema oma teistmoodi last armastada ei suutnud, vaid pidevalt kritiseeris. Insenerist isa tahtis aga Tanjast poissi kasvatada, suunates pere esiklast intensiivselt sporti tegema ja tehnika vastu huvi tundma, olles sealjuures lapse vastu ülirange.
“See ei sobinud mulle. Ette rutates — minust ei saanud robotit. Kolme aasta eest kirjutasin luuletuse, kus on read: “Minust taheti teha kivi, aga siiski sain tuuleks ja vihmaks…” Praegu saan aru, et küllap isa armastas mind ja tahtis mulle omal viisil head,” tunnistas Tanja, kes oli koolis edukas õpilane. Eriti hästi sobisidki talle matemaatika ja füüsika.
“Enne, kui jõudsin saada 16, armusin nii, et muu polnud minu jaoks enam tähtis. Astusin elektroonikuid ja elektrikke ette valmistavasse kutsekooli, et vaid oma armastatu lähedal olla. Muidugi oli see suur häbi ja pettumus mu vanematele. Meie lugu sai peagi läbi, kuid mina sain tänu armastusele inimeseks, leidsin enese,” jutustas Tanja, kes kirjutas tollel tormilisel ja pöördelisel ajal ka oma esimesed luuletused.
Kutsekooli lõpetanud tüdruk läks tööle tehasesse, kus valmistati detaile lennukitele ja kosmoserakettidele. Plaan oli edasi õppida lennundusinstituudi kosmonautikaosakonnas, mis oleks viinud Tanjat kõige lähemale võimalusele saada kosmonaudiks. Ta tunnistab, et tal puudus tollal täielikult surmahirm ning tema salasoov oli sooritada kangelastegu.
Baltikum — armastus lapseeast
Tanja sõnul oli tema lapsepõlves siiski ka heledaid laike.
“Kõige suurem õnn oli sõita suvel koos vanematega Baltimaadesse. Mäletan Pärnut 1974. aastal, kui olin kolmene, see tundus muinasjutulinnana. Ka Tallinnas käisime, samuti Vilniuses ja Riias. Nende linnade ilu tõmbas mind tugevalt, ma tahtsin sõita sinna uuesti ja uuesti. 1989. aasta suvel, kui töötasin juba tehases ja sain esimest korda tööinimesena puhkusele, sõitsin Leetu. Kaunases elas ema tuttav, kelle juures ööbida sain. Nautisin jalutuskäike Vilniuses, kirjutasin luuletusi. Aga juuli lõpus astusin Kaunases sisse helilooja ja kunstniku Čiurlionise muuseumi… Ja kogu mu elu oli hetkega muutunud. Varem oli kunst mulle midagi võõrast ja kauget, hindasin maale umbes nii, et mõni maastik oli ilus, mõni portree igav. Aga siis leidsin Oma Kunsti, avastasin mulle sobiva Kunstniku!” jutustas Tanja.
“Sain aru, et ei asu õppima lennundusinstituuti, et minust ei saa inseneri. Ma ei julgenud veel mõtelda, et kunagi hakkan ise maalima. Ma ei osanud joonistada, koolis sain alati selle eest halbu hindeid, ” märkis ta. Naisel on samas väga lahtised käed kõiksugusele näputööle.
Oma ja tõeline
Järgmisel aastal hakkas Tanja omal käel prantsuse keelt õppima ja järjest rohkem luuletusi kirjutama.
“Käisin tehases tööl, aga oma mõtted, luuletused ja hingeelu hoidsin ainult enda teada, see oli minu sisemine, tõeline maailm. 1990. aasta septembris sain puhkuse ja teostasin oma unelma: veetsin nädala Tallinnas ja nädala Riias, edasi külastasin Vilniust, Kaunast ja Druskininkaid. See oli mu elu kauneim kuu! Kirjutasin palju luuletusi. Aga sain ka aru, et Baltimaad eralduvad varsti Nõukogude Liidust. Ja panin tähele, et paljud nendes riikides elavad venelased ei taha õppida kohalikku keelt. Siis otsustasin, et kuigi elan Moskvas, õpin ikkagi ära nii eesti, läti kui leedu keele!” ütles Tanja. Juba järgmisel aastal alustaski ta leedu keele õpinguid, sest tahtis rohkem teada Čiurlionisest ja lugeda originaalkeeles leedu luulet.
1992. aastal astus Tanja ema pealekäimisel Moskva Ülikooli ja hakkas õppima prantsuse keelt. Sealne õhkkond oli aga talle vastumeelne. Teda segas väga, et tema ema töötas samas marksistliku filosoofia õppejõuna.
“Tundsin seal igal sammul, et pole vaba, ja tahtsin meeleheitlikult kuhugi ära. Siis ütles mu leedu keele õpetaja, et olen oma keeleoskusega võimeline ka Vilniuse Ülikoolis õppima.
Suvel 1993 astusingi sinna, sain aasta jooksul isegi rahvusvahelist stipendiumi. Jätkasin leedu, prantsuse ja saksa keele õppimist, alustasin norra keelega. Ma tahtsin saada mõne võõrkeele nii selgeks, et tõlkimisega teenida saaksin,“ nentis Tanja, tunnistades ka, et õppis sel ajal palju ja lausa meeleheitlikult ja küllap seetõttu väsis. Stipendiumi ta järgmisel õppeaastal enam ei saanud, vanematelt raha küsida ei tahtnud ja naasiski Moskvasse.
“Läksin tööle lasteaeda. Varsti hakkasin aga maalima ja õppima eesti keelt,” rääkis ta. Naises tugevnes soov kord Eestis elama hakata.
“Nii maalimine kui keele õppimine andis mulle lootust, tundsin, nagu oleksin uuesti sündinud,” lisas naine, kellel õnnestus 1995. aasta augustis veel kord Eestis käia. Sellest ajast on pärit tema esimesed Tallinna vaated — kohapeal valminud akvarellid ja hiljem Moskvas sündinud õlimaalid.
“Kui lugesin täiskasvanuna Van Gogh’i kirju, tundsin, et olen just midagi sellist ise läbi elanud. Kirjutasin kahe aasta eest temast poeemi ja seda oli väga kerge teha.
Mõistsin, et sageli saab inimesest loov isiksus meeleheitest, just inspiratsioon on see, mis ta päästab, ellu jätab. Aga ma arvan ka, et kunstnik võib saada igast inimesest, kes ei valeta iseendale ega või taluda valet,” analüüsis Tanja oma saatuse keerdkäike ja tõdes, et Venemaal on vale igal sammul.
“Kes enne oli kommunist, on nüüd “sügavalt usklik”. Põhimõtteliselt pole muutunud midagi, punatähe asemel on vaid õigeusu rist. Kõik mängivad kedagi, see on lausa norm,” tõdes ta. Naine nii elada ei suutnud. Ta unistas jätkuvalt Eestist ja just eesti keele kursustel Moskvas viis saatus teda oma tulevase poja isaga kokku. Ja kuigi nende suhted katkesid, on Tanja enda sõnul väga õnnelik, et tal on poeg. Fedjal on ka pisut eesti juuri — tema isa üks vanavanematest oli eestlane.
Mööda ei läinud Tanjast ka kurikuulsa Pronksiöö sündmused. Ta oli 2007. aasta kevadel Moskvas ning selle pärast, mis toimus Eestis ja kuidas Venemaa seda meedias kajastas, täiesti endast väljas. “Rääkisin kõigile tuttavatele, et enamik sellest infost on vale ja moonutatud. Ja kui kohtasin Arbatskaja metroojaama sissepääsu juures noorukeid plakatiga, kus kirjas, et nad koguvad allkirju “fašistliku Eesti vastu”, vihastasin kohutavalt. Võtsin poistelt plakati, rebisin tükkideks ja karjusin neile, et nad ei tea, mida nad teevad ja ei saa aru, et nendega manipuleeritakse nagu nukkudega. Kui sellest hiljem oma eesti seltsi liikmest tuttavale rääkisin, ütles ta, et poisid oleksid võinud mulle kallale tulla. Vastasin, et olin ise hetkel nii vihane, et oleksin võinud neid tappa,” meenutas Tanja.
Iga hinna eest Venemaalt ära!
Et Eestisse tulek elamisloata võimatu oli, proovis Tanja koos pojaga õnne Soomes, kuid tal ei õnnestunud põgenikustaatusest kõrgemale pürgida ja taas naasti Moskvasse.
“Soomes on nii, et ametnik on sinuga lahke ja mõistev tööajal, aga väljaspool seda ta sind ei näe. Oled tema jaoks nimi paberil, aga mitte elav hing,” tegi Tanja loost lühikokkuvõtte, rõhutades, et eestlased on tunduvalt osavõtlikumad ja soojemad.
Tanja ema oli viie aasta eest surnud, kui perekond nende suurt Moskva korterit müüma hakkas, et eraldi elamispinnad saada. Lepiti kokku, et Tanja saab osta väikese korteri Eestisse. Moskva korter müüdi, Tanja ja Fedja taotlesid Eesti viisa ja sõitsid siia, kaasas mõni tuhat eurot ja hinges suur lootus, et Tanja vend korteriostuks lubatud raha saadab. Kui Tanja ostuks käsiraha sisse maksis, selgus, et vend on kadunud koos rahaga. 2009. aasta suvel otsis Tanja meeleheitlikult Eestis tööd, kuid vaatamata laialdasele keelteoskusele ei julgenud ükski tööandja välismaalast palgata. Nii astus ta kunstiakadeemia õhtusesse osakonda, sai elamisloa kui üliõpilane ja elab nüüd pojaga selle õppeasutuse ühiselamus.
Õppemaks on 15 000 krooni poolaastas ja tänavu oli ta sellest esimesel poolaastal õnneks vabastatud, kuid tulevik on tume, sest juba veebruaris tuleb taas õppemaksu tasuda. Elatakse peost suhu, sest tõlkefirma Moskvas, mille kaudu Tanja tööd saab, ei saada talle seda piisavalt, kulud on aga suured. Vähe on ka võõrkeeletundide võtjaid.
“Aga ma olen õnnelik, et elame siin, vabas riigis, mu poeg on terve ja koos minuga,” rõhutas Tanja. Aeg-ajalt seisavad nad sõna otseses mõttes näljaga silmitsi.
Fedja saab koolis tasuta lõunasöögi, aga see on ka kogu riigi poolt saadav abi. Isegi Toidupangalt pole neil õigust midagi küsida, sest nad on immigrandid.
“Kuigi mul on piinlik, olen tänuga vastu võtnud toiduabi, mida kursusekaaslased ja sõbrad-tuttavad mõnikord toovad — poja pärast, sest tema heaolu ja tervis on mulle kõigest olulisem,” tunnistas Tanja.
Suhted parimad, materiaalne olukord nullilähedane
Toiduabi saadakse kord nädalas Tallinnast juudi kogukonnalt, sest see on Tanja isa rahvus. Samuti maksab juudi kogukond Fedja ravikindlustuse, mis on 6000 krooni aastas. Tanjal tuleb aga leida ravikindlustuseks 18 000 krooni aastas.
Lisaks sellele peab iga kuu maksma üle 1000 krooni ühiselamutoa eest.
Tanja, kelle mälestused oma lapsepõlvest just helged pole, on aga suutnud oma pojaga väga usalduslikud suhted luua. Õnneks on ka Fedja temaga ühel lainel ja mõistab, et ema talle alati parimat soovib. “Kui koolis tehti ankeet, kus õpilastel tuli hinnata kodust materiaalset olukorda ja omavahelisi suhteid kümne palli süsteemis, siis vastas Fedja, et majanduslik olukord on 0-punkti, suhteid emaga hindas aga 10 punktiga,” on Tanja siiski õnnelik, kuigi tema soov saada Eesti kodakondsus nii endale kui pojale ei täitu niipea.
Hiljuti käis ta inimõiguste teemalisel tasuta konsultatsioonil, rääkis ametnikule ära oma loo ja tahtis teada, kas tal on lootust saada tööluba, rahalist toetust või meie kodakondsust varem kui kaheksa aasta pärast, millest praeguseks saanud seitse. Talle vastati, et kodakondsust varem ei saa, tööloa saab aga pärast kunstiakadeemia lõpetamist ehk kahe ja poole aasta pärast.
Kui ema ja poja lugu kedagi sel määral puudutas, et ta neid pisutki aidata tahaks, palun võtke Vooremaa toimetusega ühendust aadressil vooremaa@vooremaa.ee või telefonil 776 2303.
Tanja maale saab vaadata aadressil www.facebook.com/UniversumArt
Fedja
Sündis 1999. aastal Moskvas
I ja II klassis õppis Moskvas venekeelses koolis, seejärel lõpetas Soomes
Pärast koos emaga Moskvasse naasmist käis ühe õppeaasta sealses soomekeelses koolis, kus lõpetas IV klassi.
Alates 2009. aastast õpib Tallinnas Liivalaia Gümnaasiumis, praegu VI klassis.
Oskab vene, eesti ja soome keelt, õpib koolis inglise keelt, 2. keelena saksa keelt.
Käib vabal ajal karatekoolis, millega alustas juba Moskvas, tal on kollane vöö. Kord nädalas käib jaapani keele kursustel, pühapäeviti Tallinna Loomaaias loomasõprade ringis.
Kord kuus osaleb Tartu Ülikooli bioloogia õpikojas, mis tema koolis tegutseb.
Käib ka astronoomiaringis.
Tanja
Sündis 1971. aastal Moskvas
On lapsest saati unistanud elamisest tõeliselt vabal maal.
Esimesed maalid valmisid 1995 Tallinna külastades.
Tänaseks on Tanjal maale üle saja, neist 88 olid novembris väljas näitusel Tallinna Kunstigümnaasiumi MÄSU galeriis.
Näituse pealkiri oli “Aasta Tallinnas”
Elatist teenib tõlketööde ja võõrkeeletundide andmisega.
On omandanud hästi eesti ja leedu keele, samuti on vabamalt käes saksa ja prantsuse keel. Loeb enda sõnul hästi, aga räägib kehvasti läti, rootsi ja taani keelt, norra ja soome keelt pisut paremini, samuti inglise keelt.
Näitusetutvustuses on Tanja enda kohta muu hulgas öelnud:
“Minu suurimaks unistuseks oli elada Tallinnas, nüüd on see unistus täitunud.”
ii
KAIE NÕLVAK
