Elame võlakriisis Euroopa võlgadeta väikeriigis. Väliselt ja vormiliselt ongi Eesti võrratult tubli. Aga sisuliselt? Üle 63000 lapse ja nooruki, seega tervelt veerand alla 18-aastastest inimlastest kasvab meil absoluutses vaesuses või vaesusriskis.
Just viimaste aastate majandusuperpallid on muutnud kitsamaks ennekõike laste, kes ise enda eest veel seista ei saa, eluolu ja toimetuleku.
Kasvukeskkond määrab tuleviku
Ometi omab iga inimese arengus ülitähtsat rolli tema kasvukeskkond, mis määrab suuresti ära tema tuleviku ja ühiskonnas osalemise. Tähendab ju vaesuses sirgumine piiratud õppimisvõimalusi ja sotsiaalseid kontakte, pahatihti ka terviseprobleeme. Kitsikusega kaasnevad ilmajäetus- ja alandustunne. Ning kui alanduse mõõt täis saab, siis võib madala enesehinnanguga noor inimene langeda sõltuvuskäitumisse, lüüa kõigele käega ehk libiseda asotsiaalsele või ka kuritegelikule eluteele.
Jätkem korrakski kõrvale stereotüüpne ettekujutus lapsevanemast, kes viib selle piskugi lapsetoetuseraha otsejoones viinapoodi, ja mõelgem näiteks üksikvanemaga haritlasperele, kus ühest õpetajapalgast peab piisama kolmele inimesele äraelamiseks. On tõsiasi, et ka paljude tööl käivate üksikemade, aga vahel ka üksikisade sissetulekud on tasemel, mis annab õiguse üha paisuvate kommunaalkulude puhul toimetulekutoetust taotleda.
Minimaalne ostukorv maksab 77,58 eurot
Toimetulekutoetus aga on meil 76 eurot 70 senti kuus; igale järgmisele pereliikmele, ka kasvueas lapsele, on ette nähtud pisut üle 61 euro kuus. Peaminister, väsinud inimene, on, käsi südamel, tunnistanud, et 61 euroga pole võimalik toime tulla.
Ainuüksi minimaalse ostukorvi maksumus on kuus 77,58 eurot. Toimetulekutoetuse arvestamine on ajale ja elukallidusele lootusetult jalgu jäänud: statistikaameti andmeil on üheliikmelise leibkonna elatusmiinimumiks ehk absoluutse vaesuse piiriks praegu 180 eurot inimese kohta kuus.
Euroopa Liidus on Eesti saavutanud ühe suurema ebavõrdsusega riigi staatuse, kus tulude erinevus vaesema ja jõukama detsiili vahel on üheksakordne.
Kas just see, et meie poliitikakujundajad ei tea midagi sendilugemise alandusest, polegi põhjuseks, miks otsitakse ja leitakse üha uusi põhjendusi, et lastega perede toimetulekuraskusi ala- või naeruvääristada?
Lastega pered kõige kaitsetum ühiskonnakiht
Vaesust on Eestis küllalt analüüsitud, samuti on ammuilma teada vaesusriski tegurid. Uuringud näitavad, et lastega pered on läbi aegade olnud kõige kaitsetum ühiskonnakiht. Laste vaesus koos noorte riskialdis käitumisega on probleem, mis ohustab kogu ühiskonna kestvust. Seda eriti meie vähese sündimuse ja suure väljarände taustal.
Riik peab toetama vanemaid laste kasvatamisel. Ja seda mitte sellepärast, et nii nõuab ÜRO Lapse Õiguste Konventsioon või et oleme juba 2006. aastal Euroopa Ülemkogus kohustunud «võtma tarvitusele kõik meetmed, et kiiresti ja oluliselt vähendada laste vaesust, tagades kõikidele lastele võrdsed võimalused, sõltumata nende sotsiaalsest päritolust.»
Et leevendada laste vaesust, tuleb tegutseda võimalikult kiiresti ja vähendada kahju, mida aasta-paarine arenguauk kasvueas lapsele ja noorukile tekitada võib.
Sotsiaaldemokraadid on riigikogus sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu täiendustega kolmandal katsel. Me taotleme, et riik maksaks universaalset lapsetoetust kõigile lastele. Täna on lastetoetustest sisuliselt ilma jäetud just vaesuses elavad pered, kes iga eurot hädasti vajavad. Nimelt arvestatakse nende toimetulekutoetusest maha lapseraha.
On ülimalt piinlik, et kõigest 19 euro suurust igakuist lapsetoetust peetakse toimetulekutoetust saavate perede jaoks paljuks. Nii 2009. kui 2011. aastal leidis valitsus, et see summa võtvat emalt-isalt ära isu tööd otsida või ei ole see kooskõlas toimetulekutoetuse üldise loogikaga.
Samas osutab OECD 2010. aasta Eesti sotsiaalprogrammide analüüs sellele, et seegi vähene, mis meil maksumaksja rahast perede toetamiseks läheb, jõuab ennekõike päris heal järjel inimesteni. Eestis kulub sotsiaaltoetustele 12,5 protsenti SKTst, Euroopa Liidu liikmesriikide vastav keskmine näitaja on 27 protsendi juures.
Me oleme oma lastele võlgu kaugelt rohkem kui nood 19 eurot kuus, millest kõige haavatavamad on praegu ilma jäetud.
Aega viitmata tuleb suurendada lastega perede abistamist – seada sisse lisatoetused töötu vanemaga, üksikvanemaga perele ja lasterikastele peredele. Samuti vajavad nii vanemad kui ka lapsed rohkem teenuseid. Riik ja omavalitsused peavad nii elutähtsas valdkonnas koordineeritult ja jõuliselt tegutsema.
HELJO PIKHOF, Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees, riigikogu liige
