Euroopa võlakriis on Eesti meediapildis viimastel nädalatel küllaltki teenimatult tagaplaanile jäänud. Selle põhjuseks pole aga mitte olukorra paranemine või pikk pühadeperiood, vaid pigem segaduse püsimine kriisi võimaliku lahendamise osas. Hetkel keskendutakse vaid pikaajalistele lahenduste otsimisele ning lühiajalises perspektiivis püsib euroala stabiilsus väga õhukesel jääl. Nii, nagu 1930. aastate majanduskriisis pendeldati kahe vahel, pole ka täna Euroopas ühtset filosoofilist arusaama, kas probleemi lahendamiseks tuleks majandust ja töökohtade loomist ergutada, või vastupidi, alustada karmi kärpimisega.
Õige lahenduse leidmise teebki eriti keeruliseks päevadega muutuv olukord, kus võlakirjade intressid käivad justkui kiigel üles-alla ning riikide krediidireitinguid üha kärbitakse. Ka Euroopa tippkohtumistele ehk kriisiistungitele pole rahvusvahelised finantsagentuurid just kõige kõrgemaid hinnanguid andnud.
Otsustajad on kriisi alahinnanud ning kui sarnased trendid jätkuvad, tekivad peatselt probleemid ka Saksamaa ja Prantsusmaaga. Euroopa elatustase kipub tulevikus langema ning paratamatult liigub otsustusõigus liikmesriikidelt liidu keskmesse. Otsustusõiguse, eelkõige finantsküsimusi puudutava otsustusõiguse tsentraliseerimine tähendab aga lihtsustatult öeldes seda, et Euroopa Liidu liikmesriigid peavad olema tulevikus valmis ühiseks maksupoliitikaks ja eelarveks. See, et Eesti on pea piinliku täpsusega kõiki seatud kriteeriume täitnud, ei mängi siis enam mingit rolli. Meist kordades jõukamate ning nõrga eelarvedistsipliiniga riikide ohjes hoidmiseks ning euro püsimajäämise tagamiseks vajab Euroopa Liit keskset juhtimist. Just see süsteem aitaks Brüsselil hoida liikmesriikide kulutustel silma peal. Kas oleme selleks aga valmis?
Paratamatult andis Eesti Euroopa Liiduga ühinedes osa oma otsustusõigusest ning ka iseseisvusest ära. Aga me ei liitunud liitriigiga. Sellise otsusega ei saa peaminister nõustuda isegi juhul, kui argumendiks on, et muud ei jää üle. See otsus vajab uut referendumit.
Liitriigi poole liikumise korral saab üha olulisemaks Euroopa Liidu roll liikmesriikide maksupoliitikas. See aga muudaks märgatavalt ka meie maksukeskkonda – üheks probleemkohaks saab kindlasti nn klassikalise ettevõtte tulumaksu puudumine Eestis. Märgilise tähtsusega on Saksamaa kantsler Angela Merkeli ja Prantsusmaa president Nicolas Sarkozyi hiljutine ühine kiri Euroopa Liidu ülemkogu eesistujale Herman Van Rompuyle, milles soovitatakse kogu liidus kehtestada ühtne ettevõtte tulumaks.
Euroopa foonil tuleb Eesti varem või hiljem üle vaadata ka teised maksulahendused, sealhulgas tõsiselt otsa vaadata astmelise tulumaksu kehtestamise süsteemile. Hetkel tehakse kingitus vaid kõige jõukamatele ning väiksema sissetulekuga inimesi koormatakse üle jõu käivate maksudega. Tarbimismaksude pidev tõus ja tulumaksu langus üha süvendavad seda olukorda. Samuti leian, et Eesti valitsus peab loobuma kaksikmoraaliga suhtumisest Euroopasse, mille valesid poliitikaid ollakse valmis kiirlahendustega omaenda eelarve rahaga kinni maksma, aga häid ja õiglaseid lahendusi keeldutakse iga hinna eest Euroopast üle võtmast.
Mitmed majandusteadlased ning pangandustegelased annavad hoiatusi 2012. aasta osas. Leitakse, et majandusseis nii Euroopas kui kogu maailmas võib minna veelgi keerulisemaks. Lisaks majanduskriisile seisab Euroopa aga silmitsi ka poliitilise kriisiga, sest just edukas majandus on riike ühise rindena koondanud. Nüüd, kui majandusel läheb kehvemini, tekivad üha kergemini ka erimeelsused poliitilisel tasandil. 2012. aastal on Euroopa kohal palju küsimärke. Kas rahutused Kreekas võivad viia kodusõjani? Mis saab suure Itaalia majandusest, mille jaoks abirahasid enam ei jagu? Mis toob endaga kaasa Suurbritannia veto uuele finantsleppele?
Niisugused küsimused, eurooplaste langev elukvaliteet ning ebakindlus tuleviku osas nõuavad paratamatult Euroopa Liidu juhtidelt jõulisemaid otsuseid ning poliitikat. Ühine, Brüsselist kontrollitav maksupoliitika ja eelarve on tõenäoliselt esimene samm Euroopa muutumisel liitriigiks. Just see muutumine võib olla kaalukeeleks, kas Euroopa Liit ja eurotsoon jäävad ellu või mitte.
i
KADRI SIMSON, riigikogu liige, Keskerakond
