Oma kooli aiast jäi meelde niisugune kena püsik nagu kuldvits. Uuesti kohtasin seda Mustvee eesti kooli aias, kui seal veel õpetaja Asta Suvi tegutses, kevaditi isegi kasvuhoones lilletaimi kasvatas ning kütmisegagi hakkama sai. Ei mäletagi, kust endale kuldvitsarisoome sain, aga aastaid oli mul oma kuldvitsahekk, lauda selles küljes, kuhu päike peaaegu ei paistagi. Endale ta nii ilus ei tundunudki, õisikud olid hõredavõitu ja varred looklesid igas suunas ning kippusid teele vajuma. Pidin siis neid varsi kuidagi toestama, aga niisugune “kasvuabi” andmine mulle ei meeldi. Tahan taimi, kes ise hakkama saavad.
Mullu suvel panin ühel lähedasel välul tähele, et seal oli mitu kuldvitsapuhmast, mis tundusid tugevad, madalad ja tihedate kaunite õisikutega. Mõtlesin, et sealt tuleb endale ka taimi tuua ja omad välja vahetada. Kuni sain aru, et asi on kasvukohas. Lagedal ongi taimed lühema varrega ja seisavad tänu sellele paremini püsti. Aga täna kaevasin oma kuldvitsad üles, värskele maale külvan üheaastasi ilutaimi. Nende maa tuleb igal aastal korralikult läbi kaevata, siis pole vähemalt naatidel ja võililledel pidu, kes muidu püsikute risoomipuntras kaitset leiavad ja ikka muudkui on ja on.
Eesti Päevalehes oli just artikkel, et kanada kuldvits on keelatud taimeks “ülendatud” ja aiandid ei tohigi neid müüa! Kommentaaridest loen, et nii mõnelegi see taim meeldib, sest on tore kimpe teha. Üks väidab, et ei levi ta midagi, teine jälle, et levib hullupööra ja vaadaku, kuidas lahti saab. Igal juhul olevat Tartu kandis ja Lätis Valmiera lähedal suured kanada kuldvitsa väljad. Nüüd on ta pandud ühte mesti karuputke ja voolja pargitatraga, ühtede kõige agressiivsemate taimedega, kes tahavad ainuvalitsejateks saada ja teisi taimi välja tõrjuda.
Aga ka meie looduslik, harilik kuldvits, on küllalt levinud lagendikel ja teeservadel. Seda on meie esivanemad ravimtaimena kasutanud ja andnud igasugu huvitavaid nimesid, nagu Püha Peetruse kepp, metsjorjen, kullakälid. Et see ravimina valusid võtab, on seda hüütud veel umbvalurohuks ja venindhaigerohuks. Lisaks on sel ka põletikuvastane toime. Kuldvitsa lehti on kasutatud ka teeks ja see on ka hea meetaim. Paistab, et hariliku kuldvitsa vastu ei tõsta keegi häält. Ja ega see pole nii, nagu loomariigis, kus ameerika naarits on nii edukas, et “sööb” euroopa naaritsa välja. Aga vältida soovitatakse kanada kuldvitsa küll.
Kui nüüd suunduda romantilisematele radadele, siis Rein Põdral on ilus lastejutt pealkirjaga “Kuldvits”. Tõsi, ta ei ole liiki täpsustanud, aga eks neil ole ka sarnasust. Selles jutus ülistab ta lapsepõlve ilusaid suvesid, eriti seda aega, kui kuldvitsad suve teisel poolel õitsema hakkasid. Nende kuldsed pöörised tegid aknataguse kollaseks, kogusid endasse suvevalgust ja tegid sellest kuldset tolmu.
Vanaema oli õpetanud, et õitsemise ajal ei tohi kuldvitsa murda, seda tegevat ainult taluhaldjas, kes elab põlenud maja vundamendi all. Haldjas tõi sellega lastele une, kui puudutas laste silmi kuldvitsaga, kust pudenes tolmu. Kirjanik ootas kõik need suved, et saaks seda kääbusvanameest koos kuldvitsaga näha, aknadki olid lahti. Aga ei jõudnud ära oodata. Arvas, et võib-olla lendas kuldvitste tolm öise tuulega iseenesest aknast sisse.
Alles hilissügisel koltusid kuldvitsad ja vanaema lubas neid vaasi tuua, kuigi kuldset tolmu neis enam ei olnud. Nad seisid vaasis terve talve ja meenutasid olnud ja kordumatut suve. Autor kahetseb, kui tal nüüd linnakorteris und ei tule, et miks ta küll ei korjanud seda tolmu tagavaraks. Aga tema silmades seda veel on, ta näeb kõike rõõmsas valguses. Tol ajal (raamat ilmus 1982) oli ta sooviks koos oma lastega sinna kaugesse tallu neid elamusi uuesti kogema minna. Ei tea, kas see ka teoks sai.
Harilik kuldvits on ladina keeles Solidago virgaurea. “Sol” on päike, “virgo” on neitsi, “aurea” on kuldne. Umbes, et “päikseline kuldvits”. Nimi on igal juhul ilus, kas siis ka laps?
EHA NÕMM
