Ülemöödunud pühapäeval peeti Põltsamaa lähistel Võisiku küla tiigijääl järjekordset talvist kalapüügivõistlust. Ilm oli kena päikseline, ehkki tuul võinuks veidi leebem olla.
Nagu võistlejad isegi tunnistasid, ei tulnud nad sinna siiski mitte niivõrd suurt saaki ega tingimata suurimat kala välja püüdma, vaid toredast puhkepäevasest meelelahutusest osa saama.
Seekord oli kalastajate seas ka mitmeid naisi, nende hulgas Marju Kaas Põltsamaa valla Kamari külast. “Minu jaoks on tänane talvine kalapüük täiesti esmakordne ettevõtmine. Minuga on kaasas mu laps ja ka vend, kes on juba staažikas kalamees,” rääkis ta.
Rõõmustas kaunis talveilm
Võistlused algasid pühapäeva hommikul kell pool kümme ja natuke enne kella ühtteistkümmet Marjul veel saaki ette näidata ei olnud. Tema enda kinnitusel oli aga juba võimalus päikeselise ilmaga väljas viibida iseenesest suur rõõm.
Natuke maad eemal ametis olnud Enno Sõmera lausus, et tema pole just kuigi suur kalamees. “Olengi rohkem n-ö pühapäevakalastaja. Käin mõnikord talvel kala püüdmas Võisiku tiigil, samuti Kamari paisjärvel. Olen ka Peipsil käinud, kuid seal pole mul veel suuremat kalaõnne olnud. Aga võimalusel käiksin muidugi Peipsi peal sagedamini,” rääkis ta.
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>Sõmera sõnul sobib temale rohkem talvine kalapüük. “Talvel on kalad lähedal, suvel peab ju kaldast püüdma, katsu neid siis kätte saada.” Enno Sõmera avaldas lootust, et umbes kuu aega peaks veel saama veekogudel jää peal kalal käia.Kalastajate hulgas järjest rohkem naisi
Sirje Limberg lausus, et temale hakkas kalapüügipisik külge eelmise aasta algusest ja talle meeldib nii talvine kui ka suvine kalapüük. Kalastamisega sattus ta tegelema tänu kalamehest abikaasale ja vennale. “Minul pole siiani veel midagi. Mees püüdis siit välja päris kena purika. Ma ei usu, et saak oluliselt kogemustest oleneb. Püüdjal peab lihtsalt õnne olema. Kui kala võtab, siis võtab, kui ei võta, siis ei võta. Need, keda kalapüük ei köida, võivad imestada, miks inimesed talvel külmaga tundide kaupa veekogudel püsivad. Sellest saab alles siis aru, kui selle tegevuse ise ära oled proovinud. Eelmisel aastal olin ma siin Võisiku tiigil ainus võistlustel osalev naine, sel aastal pole ma aga enam sellel alal mingi erand. Eelmisel nädalavahetusel oli Viljandi järvel peetud kalapüügivõistlustel naisi väga palju,” rääkis ta.
Käivad igal nädalavahetusel kalal
Limbergi sõnul käib nende pere sageli kalal. Enamasti järvedel, sealhulgas Kuremaa järvel, samuti Emajõel. Peipsile Sirje ja Ants Limberg tänavu veel jõudnud ei ole, aga nad loodavad seal siiski ära käia.
“Möödunud aastal saime sealt väga korraliku saagi. Tänavu on meil mujal head kalaõnne olnud. Ühel korral püüdsin ma ämbritäie kalu välja. Seal oli särgi, ahvenaid ja isegi üks nurg. Tookord olin kalastamas koos kolme mehega ja mina püüdsin välja kõige suurema saagi,” oli naiskalastaja rõõmus.
Sirje Limbergi sõnul söövad nad kala mitmel viisil – praevad, teevad kotletiks, keedavad suppi. Teda paneb veidi imestama, et viimasel ajal ei taha kass enam kala süüa. “Mine tea – võib-olla ootab meie kass, et talle lõhet pakutakse,” nentis naine.
“Minul tuleb siit kohe kolmas kala,” lausus Ants Limberg mõnusalt muheldes. Ka tema kinnitusel meeldib talle talvine kalapüük rohkem. “Praegu saab ju ise kaladele lähedal olla. Suvel pead kaldal seisma ja vahel ennast kusagilt võsast läbi raiuma. Kuid Võisiku tiik ei ole meie jaoks tavapärane kalal käimise koht. Enamasti käime ikka kusagil jõgedel. Samas tuleb tunnistada, et ega me siis saagi pärast kalal käi, see on ikka eelkõige hobi,” ütles võistlustel suurima kala välja püüdnud Ants Limberg.
Aastane kalasaak üle viiesaja kilogrammi
Uno Allikheina sõnul on tema kõigil neljal aastal Võisiku kalapüügivõistlusel osalenud ja seekord oli tal ikka natuke kalaõnne ka. Tal õnnestus välja püüda üks ahven ja mõned särjed. Kui esimesel korral osales võistlusel neli-viis kalastajat, siis möödunud pühapäeval oli võistlejaid juba paarikümne ringis. Võisiku tiik pole Uno Allikheinalegi traditsiooniline kalastamispaik. “Enamasti käin ma talvel kala püüdmas nii Emajõel kui Pedja jõel. Muidugi tahaksin ma ka Peipsil sagedamini käia, aga paraku on Põltsamaalt sinna päris pikk maa sõita. Ka ilm on sageli siin ja Peipsil väga erinev ning kunagi ei tea ette, mis Peipsil ees võib oodata. Eks materiaalsedki võimalused seavad kaugemale minekuks teatud piirid,” tõdes Allikhein.
Talle meeldib kalal käia nii suvisel kui ka talvisel ajal. Vahel on juhtunud, et talvel on saak suuremgi olnud kui suvel. Nõukogude ajal tegutsesid kalastusklubid ja siis tuli saagi üle arvestust pidada. Tol ajal oli Uno Allikheina aastane saak kord isegi enam kui viissada kilo. “Kõige suurema saagi olen välja püüdnud Endla järvest — 10-12 kilo. Sellel järvel kalastamiseks tuleb eraldi luba taotleda. Minule meeldib nii talvel kui ka suvel kala püüdmas käia. Ega tänagi siin muidu viga pole, kuigi ilm võiks natuke soojem olla,” rääkis kalamees.
Võistluse korraldaja Villu Ojassalu sõnul osales tänavusel, järjekorras neljandal Võisiku kalapüügivõistlusel rekordarv võistlejaid — umbes paarkümmend. Kui võistlusest kokkuvõtted tehtud said, selgus, et suurima saagi oli välja püüdnud Uno Allikhein, teisele kohale püüdis end Enno Sõmera ning kolmandaks tuli Igar Pae. Suurima kala püüdis välja Ants Limberg.
Neljas kalapüügivõistlus Võisikul
*Peeti 4. märtsil Võisiku tiigil
*Osales paarkümmend kalastajat
*Suurima saagi püüdis välja Uno Allikhein
*Teiseks tuli Enno Sõmera ja kolmandaks Igar Pae
*Suurima kala püüdis välja Ants Limberg
i
TOOMAS REINPÕLD
