Tervitussõnad kuuluvad Eesti Looduskaitse Seltsi 41. suvekokkutulekust osavõtjaile. Selle sama seltsi liikmetele, kelle põhiteene keerulises iseorganiseerimisliikumises selles seisnebki, et ta ühendas 40 aastat tagasi erinevate valdkondade inimesed, keda ühendasid kaks suurt ideed: loodus- ja kultuurikaitse.
Tervitussõnad kõlavad tõeliselt rahvusliku organisatsiooni esindajatele! Eesti Looduskaitse Selts oli ju tegelikult võimatu võimalikuks saamine. Tekkis tõeliselt rahvuslik organisatsioon stagneeruvas Nõukogude Eestis. Et see tekkida sai, see on omamoodi ime. Tekkis aga ta seetõttu, et oli vajadus ja et olid inimesed, kes sellest vajadusest aru said ja suutsid panna kogu oma talendi käiku ja tegid asja ära!
Sõpruse pargi 35. sünnipäev
Tegid ära asja, mis on elav ja säilinud tänapäevani. Seekord peatutakse Põltsamaal, Sõpruse pargis. Selle kokkusaamisega tähistatakse pargi 35. sünnipäeva. Äratundmine, et suurte teede ristmikku kavandatava keskasula umber on vaja parki, oli nii jõuline, et seni pole pargi arendamine veel kahandanud jõudu. Selle tänuks näitavad ennast nii puud kui ka skulptuurid, imelise sõnumi kandjatena aegade taha nii meie püüdlustest, unistustest, täitumustest kui ka pettumustest.
Kaks aastat tagasi, kui pargis avati monumentaalskulptuur “Kalevipoeg kündmas”, tähistas selts oma asutamise 40. aastapäeva. Nii et Sõpruse park ja selts on pea üheealised. Ja sellepärast on ka park kandnud samu püüdlusi, mis seltsilgi läbi aegade on olnud.
Laupäeval kell seitse õhtul avavad folklooriseltsi Jõgevahe Pere tantsijad ja lauljad katte Jaan Eilarti mälestusmärgilt. See oli seltsi suurkogu otsus seltsi ülesehitaja ja keerulistel aegadel ideoloogi mälestus põlistada just nimelt Eesti Vabariigi noorimas looduskaitsealases pargis. Tartu skulptor Endel Taniloo, Jaan Eilarti hea sõber, on leidnud päris huvitava lahenduse mälestusmärgile ja selle aitasid teoks teha Põltsamaa kiviraidurid Madis Roio ja Vladimir Savotškin, kes juba 2004. aastal rahvusvahelisel graniidiskulptuuri festivalil teenisid patroon Eri Klassilt skulptoripõlled.
Ühendas ühendamatu
Selle skulptuuri ees on otstarbekas peatuda ja mõelda neile aegadele ja põhjustele tagasi, miks oli vaja seltsi ellu kutsuda ja mis on hoidnud seda elujõulisena tänini.
Öeldes Jaan Kaplinski sõnadega kahe aasta tagusel ELKSi juubelikonverentsil, siis looduskaitse selts on huvitav organisatsioon, kuna tema hingeks oli inimene, kes ühendas ühendamatu. Jaan Eilarti käes olid niidid, ta kuulus mitmetesse sõpruskondadesse, tutvuskondadesse. Tal olid väga lähedased suhted kirjandusinimestega, kunstiinimestega, muusikutega, teatriinimestega, kes olid seltsi asutajaliikmed. Jaan Eilart oli loodusteadlane ja koduloolane, kes teadis enam-vähem iga asula, iga küla kohta rohkem, kui seal elavad inimesed ise teadsidki.
Samal päeval avatakse ka tähismärgid mälestuspuude juures, mis on istutatud Debora Vaarandi, Voldemar Panso, Jaan Krossi, Juhan Viidingu, Ernst Jaaksoni mälestuseks. Avatakse tähismärk ka Lennart Meri istutatud puu juures. Selle hetke tunnistajaks on pargis Lennart Meri poeg Mart Meri oma abikaasaga.
Samuti avatakse tähismärgid Põltsamaa tuntud inimeste – Herbert Kuurme, Julius Tillo, Endel Pajumäe ja Arvo Soomi istutatud puude juures.
Lihtne graniidist tähismärk annab teada puuliigi ja istutaja nime ning aja. Park ei ole surnuaed, see on park.
“Puud pühad on. Ja iga päev. Puid pühadeks ei heisata,” on kirjutanud Juhan Viiding. “Park on sümbol ja tähendust omavate lugude süsteem. Ma arvan, et rahvas, kes ei tea oma minevikku ega talleta seda, elab tulevikuta.
Nii oma pere lugu kui ka rahva ajalugu ja sealhulgas kangelaste lugu – see kõik on väga tähtis. Selleks, et järgmine põlvkond saaks kasvada ja normaalseteks inimesteks areneda.
Iga eluhetk on väärtus ainult sel juhul, kui inimene oskab seda märgata ja tähele panna ning ära tunda selle, mis on elus tähtis.” Need Ülo Vooglaiu sõnad annavad hulgaliselt mõtteainet. Samal päeval esineb Ülo pargis ettekandega pargi mitmesusest.
Ühendas kultuuri- ja loodusloolise
Kümne aasta tagune kohtumine pargis Islandi Vabariigi presidendi Glafur Ragnar Grimssoniga jääb mulle meelde mu elupäevade lõpuni. See oli presidendi esimene visiit Eestisse. Teatavasti 1991. aastal Islandi Vabariik tunnustas esimesena Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi iseseisvust.
1991. aastal olid Reykjavikis kolme riigi välisministrid ja peale tunnustusallkirjade andmist istutati ka neli puud.
Lubasin presidendile, et tema istutatud tamme lähedale istutavad tammed ka Eesti, Läti ja Leedu presidendid. Peale selle saame uuesti kokku ja rajame vaimse silla Reykjaviki ja Põhjamaa vahele. Selle mõtte peale lõime käed. Usun, et see kohtumine pole mägede taga.
Eelpool nimetatud Islandi presidendi visiidi ajal arendas Lennart Meri jõudsalt edasi Põhjala dimensiooni mõtet ja tähendust ja tähtsust meile. Meile jäi Lennartilt kohustus areneda ja arendada meie potentsiaali nii ajas kui ruumis. Meie vaimujõu vägi võimaldab seda. Siis oleme häälestunud hoopis suurematele eesmärkidele ja meie ei kiusa iseennast ega lähedalseisvaid, astume edasi. Mõtestades käidud tee ja pidades kalliks olnute mälestusi.
Jaan Eilart suutis seltsi arengus ühendada kultuuriloolise ja loodusloolise vaatenurga üheks harmooniliseks tervikuks – see just ongi seltsi elulisuse eeldus. Oleme ju jälginud Jõgeva maakonnaski erinevates omavalitsustes (Jõgeva, Tabivere, Palamuse, Saare vallas), kuidas toimib omavalitsusjuhtide ja erksate ettevõtlike inimeste püüd just oma paigas need kaks voogu ühendada – ja tulemused on imelised.
Selts peab oma kokkutulekut pargis, kus on lähiaastatel enamus töid tehtud talgute korras. Need tööd on ühendanud paljusid inimesi erinevatest paikadest ja põnev, et jätnud nende hinge ka sügava jälje. Alles mõni päev tagasi kõnetas mind pargis inimene – minu jaoks täiesti võõras – ta olevat ise siia parki puid istutanud 1975. aastal. Mul jooksis mõnus surin kehast läbi.
Kokkutulekul kõneldakse pargist ja parkidest, on ju Sõpruse park esitletud kaks aastat tagasi avaldatud monograafias “Eesti pargid I” koos arvukate mõisate- ja kirikute parkidega. Kõneldakse ka globaalprobleemidest ( Euroopa Parlamendi liige Andres Tarand). Põltsamaa Roosiaia rahvas esitles pargis oma kunsti ning kujundas sünnipäevaks parki imelise lillekaunistuse.
Eesti Metsaseltsi ning Jõgeva maavanema kingitud puud on juba parki istutatud ja nendegagi antakse ühiselt edasi soov viia sõnum meie püüdlustest aegade taha.
Hiljaaegu valmis Vali Pressi trükikojas pargi 35aastast arengulugu tutvustav voldik. Selle esitlus toimub ka kokkutuleku raames. Külakosti toob ka metsameeste meeskoor Forestalia.
Selline ettevõtmine on võimalik ainult heade sõprade, mõistvate inimeste toetusel. Oma osa on ka Põltsamaa linna- ja vallavalitsusel.
Nädalavahetus on pargis ja Põltsamaal rahvarohke ja usun, et jääb kogu pakutavaga osavõtjatele kauaks meelde.
Ants Paju,
Sõpruse pargi valvaja
