Võilill ja eluringi filosoofia

Jõgeval Betti Alveri muuseumis saab maikuu jooksul näha mõneti provokatiivset näitust. Mai on ju aiaharijate kiireima askeldamise aeg ja võilille on harjutud pidama aiapidaja nuhtluseks. Muuseumis olev näitus on aga tervenisti pühendatud võililledele.

Mõte teha oma esimene fotonäitus just võilillepiltidest tuli Jõgeva kunstikooli õpetajale Elita Järvelale mõnevõrra ootamatult. Ta oli juba mõnda aega mõtisklenud selle üle, millised muutused toimuvad inimeses tema täiskasvanuelu jooksul. Iseend ja tuttavaid jälgides märkas ta, et paljud on takerdunud tervise- või muudesse probleemidesse ega suuda oma eluga edasi minna.

“Siis meenuski, kuidas ma väiksena suutsin olla õnnelik lihtsalt niisama. Täiskasvanu aga arvab, et selleks on vaja põhjust,” ütles Elita Järvela.

Möödunud sügisel suri Elita isa ja tema lahkumine järel üritas ta korrastada oma mõtteid. Ühes sellega revideeris ta ka oma pildikaustu ja avastas, et kõigi viimaste aastate kevade-teemalised kaustad sisaldasid võilillepilte.

“Hakkasin mõtlema, miks see motiiv minu jaoks nii tähtis on, et pidevalt kordub. Lõpuks taipasin, et võilill ongi minu lapsepõlveõnne sümbol ja mul tekkis soov kõnelda vaatajaga selle motiivi kaudu,” ütles Elita.

Suudab näha

Tema sõnul suudab laps asju intensiivsemalt näha ja neist vaimustuda, tekitada neist loo. Täiskasvanu minetab selle oskuse: vaatab küll, aga ei näe enam nii intensiivselt.

“Püüdsin seda näitust tehes vaadata asju taas nii, nagu lapsepõlves: minna n-ö võilillevarte vahele ning edasi anda seda salapära, mis mind lapsepõlves köitis, ja lugusid, mis mu peas nähtu mõjul tekkisid,” sõnas Elita.

Nii ongi mõni võilill pildil nagu väike loomake, mõnel moodustub võililledest justkui pere väikese lapsega jne.

Üht osa näitusest nimetab Elita pruuniks seinaks. Seal on retrostiilis fotod, mis meenutavad meie kunagisi “patoloogiliselt” pruune interjööre või pruunikaks tõmbunud vanu fotosid. Osa fotosid on koondatud aga suurematesse kollaažidesse. Neis võib Elita sõnul tajuda tänapäeva slaidilikku lähenemist: tahtmist korraga palju näha ja “küpsetada”  värvid loomulikust intensiivsemaks.

Näituselt võib leida ka üheksast pildist koosneva sarja, mis pühendatud suhetele. Neil fotodel kujutatud võililled jutustavad omapärasel viisil lugusid ebavõrdsest suhtest, suhtest kuuvalgel, puuduvast suhtest jne. Üks kolmest pildist koosnev komplekt kujutab aga ilmekalt võilille erinevaid arenguetappe: õie puhkemisest kuni seemnete valmimise ja äralendamiseni.

“Püüdsin näitusetöödes ühendada lapseliku intensiivse vaatamise ja täiskasvanuliku nägemuse ilust,” ütles Elita Järvela. “Osa pilte said selliseid, milles on lugu, osa on lihtsalt kompositsioonid. Tõsi, kui suurelt välja prinditud fotod kätte sain, siis tabas mind üllatus: ühelt pildilt, mille arvasin lihtsalt nutika kompositsiooni olevat, vaatas mulle vastu lilleõiel kükitav putukas, keda ma varem üldse polnud märganud. Nii et pildisse, milles arvasin lugu mitte olevat, tuli see sisse minust sõltumatult.”

Õpib palju

Elita tunnistas, et fotograafia pole küll päriselt tema “karjamaa”, sest ta pole ju professionaalne fotograaf. Samas köidab fotograafia teda väga, sest ta on pilte tehes ja töödeldes väga palju õppinud. Näitusetööd on tal tehtud veel kompaktkaameraga, hiljuti sai ta aga peegelkaamera ning nüüd on jälle õppimist kuipalju. Elital on tekkinud ka omamoodi teooria selle kohta, miks fotograafia inimesi tänapäeval nii köidab.

“Kui füüsis vananedes nõrgaks jääb, on meil vaja abivahendeid. Võib-olla vajab õiges seisundis püsimiseks abivahendeid ka hing? Ning võib-olla sobib just fotograafia selliseks abivahendiks. Kaamerat fokuseerides lähed justkui tagasi lapsepõlve intensiivse jälgimise hetkedesse,” sõnas Elita.

Tema sõnul pole inimest, kellel puuduksid võililledega seotud lapsepõlvemälestused.

“Võilill aitas mul sõnastada lapsepõlveõnne valemi: elada hetkes ja mitte otsida põhjust õnnelik olemiseks,” ütles Elita Järvela. “Võililles on peidus terve eluringi filosoofia. See on motiiv, mille kaudu saab väga palju öelda.”

Elita Järvela näitus “Mõnele mure, minule rõõm” jääb Betti Alveri muuseumis avatuks 30. maini.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus