Hetkeni, mil lauluväljakul läidetakse XXVI üldlaulupeo tuli, on jäänud pisut enam kui seitse kuud. See tähendab, et eelproovid ja ettelaulmised hingavad peole pürgivatele kooridele, piltlikult öeldes, kuklasse. Selleks, et mõned peorepertuaari kõvemad “pähklid” kergemini katki hammustada, võtsid Palamuse segakoor Kuus Õuna ja Tartu laulupeomuuseumi segakoor novembri esimesel laupäeval ette ühisproovi, mis sai teoks laulupeomuuseumis.
Segakooride laulupeoks valmistumisel näib seekord kõik või peaaegu kõik taanduvat ühele põhiküsimusele: kuidas saada ühe tavalise Eestimaa kooriga, mis ei koosne kõrgharidusega muusikutest ega valdavalt isegi mitte noodilugejatest, selgeks Erkki-Sven Tüüri “Taandujad”, üleilmselt tunnustatud eesti heliloojalt spetsiaalselt selleks peoks tellitud laul, mis oma kaelamurdva ja kõrvukriipiva harmooniaga lauljatele esmakordsel kuulamisel hirmujudinad peale ajab.
“Vandenõuteoreetikud” arvavad koguni, et “Taandujad” on sihilikult nii keeruliseks aetud, säästmaks neid, kes kooride peolepääsu üle otsustama peavad, suurematest valikuraskustest. Kui ikka “Taandujaid” ära ei laula, võib koori rahulikult “punase joone” taha jätta. Imelik küll: muidu tundub, nagu oleksid vähemalt pooled eestlased parema elu jahil Soome, Iirimaale, Austraaliasse ja mujale välja rännanud, aga laulu- ja tantsupeo eel ilmneb ikka, et peole soovijaid on rohkem, kui laululava ja Kalevi staadion mahutada suudavad.
Kuue Õuna ja laulupeomuuseumi koori ühisproovi hommikupoolne osa kulubki “Taandujate” õppimisele. Mõlemad koorid on selle looga ka varem kokku puutunud, aga üsna põgusalt. Tuju tõstmiseks laulab Kuus Õuna hakatuseks ette “Taandujate” nn Paunvere variandi, mis on saadud selle laulu “ristamisest” Valgre “Saaremaa valsiga”. Kes ei usu, proovigu ise: “Taandujate” sõnad, autoriks Palamusel sündinud luuletaja Peep Ilmet, istuvad “Saaremaa valsi” viisiga täpselt kokku, vastuolu teksti ja viisi meeleolu vahel tekitab aga mõnusalt absurdse nihke.
Meie Mai
“Aga nüüd algab tõsine töö,” kuulutab Kuue Õuna dirigent Maret Oja pärast lõbusat sissejuhatust resoluutselt. “Enne süüa ei saa, kui “Taandujad” on selge.”
Naised, st sopranid ja aldid, jäävad saali, kus ka hääled lahti lauldud said, mehed lähevad
Ühisproovi esimene tund kulgeb mõistmatust väljendavate pearaputuste saatel. Kui tavaliselt tundub koorilauljale ikka, et helilooja on just tema häälerühmale kõige raskema partii kirjutanud, siis “Taandujate” puhul paistab, et Tüür on võrdselt “käru keeranud” nii sopranitele kui ka altidele. Pärast, kui meestega taasühineme, saab selgeks, et keegi meist ei tahaks olla ka tenorite ega basside nahas.
Koori taasühinemise moment ongi nagu mingi tõehetk: et kas see, mis eraldi harjutades üles ehitatud sai, jääb püsima ka siis, kui seni puudu olnud hääled juurde tulevad. Ega tavaliselt ei püsigi, vaid laguneb koost nagu kaardimajake: mingil hetkel tunned, kuidas rong ilma sinuta (või terve su häälerühmata) eest läheb ning paremal juhul suudad end sellele uuesti järele haakida alles mitme takti pärast saabuvas “vahejaamas”.
Kiisu pulmad
Antud juhul teeb asja raskemaks too eespool mainitud kõrvukriipiv harmoonia. Kust sa tead, millal sa õigesti laulad, kui õige akord kõlabki nii, nagu oleks miski kapitaalselt valesti. “Meie kiisul on jälle pulmad,” ütleb Evelin esimese aldi rühmast, kui jälle mõne sellise kohani jõuame. Teise aldi “surmaks” on need kolm kohta, kus meil tuleb astuda la-bemollilt täiesti ebaloogiline samm la-le. Ja siis veel see neljakümnenda takti mi-bemoll, mida tundub võimatu kätte saada olevat, ning kuus takti fa-noodil püsimist, samal ajal kui teised hääled kõrval intensiivselt liiguvad ja su justkui magnetiga kaasa veavad.
Aga pearaputusi jääb proovi edenedes üha vähemaks ning lõpuks hakkab selles helisegadikus tõesti mingi selgus ja võib-olla isegi loogika paistma. Tüüri poolt kavandatud kirglikust ja dramaatilisest sõnumist, mis annab Ilmeti sõnade läbi teada, kuidas me siin paesel maakamaral aastatuhandete jooksul ellu oleme jäänud, on asi küll veel kaugel, ent “kartulid” (nii nimetab Maret noote, mis on ju noodijoonestikul tõesti nagu kartulid vagudes) on tükk maad selgemaks saanud ning hirm “Taandujate” ees hakkab tasapisi taanduma. Laulupeo ajal oleme võib-olla juba selle loo tulihingelised fännid. Imesid ikka juhtub.
Pärastlõuna möödub kahel kooril lihtsamate ja lõbusamate lugude seltsis. Pika proovipäeva lõppedes oleks pealkirja “Aja puudutus. Puudutuse aeg” kandev laulupidu justkui mitme sammu võrra lähemale tulnud — nii kaheksandat aastat tegutsevale Kuuele Õunale, kes valmistub oma teiseks laulupeoks, kui ka teist aastat tegutsevale laulupeomuuseumi koorile, kes taotleb peolepääsu esimest korda. Eesti koorilaulu- ja laulupeotraditsiooni pikkust arvestades on mõlemad väga noored koorid. See, et saame alustada tõsisemaid laulupeoettevalmistusi just neile väärikatele traditsioonidele pühendatud muuseumis, on meile suur au. Oleme kogenud laulupeo esimest puudutust.
RIINA MÄGI
