“Kabe on mäng, mille ilu pole kõigile hoomatav,” ütles kahekordne maailmameister vene ehk 64-ruudulises kabes Vladimir Skrabov. “See on umbes nii, nagu sürrealistliku maalikunstiga: on neid, kes ei saa sellest üldse aru, aga ka neid, kes sellest vaimustuvad.”
Möödunud pühapäeval Jõgeval lõppenud rahvusvahelisel kabeturniiril tegi kaasa neli suurmeistri tiitliga meest. Kui Guntis Valneris, Aleksej Domčev ja Andrey Kalachnikov olid siin ka varem mänginud, siis Vladimir Skrabov oli tänavuse turniiri uustulnuk. Ent niipea, kui mees uksest sisse astus, oli ta kohe “oma”, sobitus konteksti. Võib öelda, et siinsel rahvusvahelisel turniiril osalejate ringi lisandus värvikas isiksus, kes omab avarat vaadet nii kabele kui ka muudele maailma asjadele ning kes võtab mustade ja valgete kivide heitlust 64 ruudul küll tõsiselt, ent kellel muigevirve siiski suunurgast ei kao.
Vladimir Skrabov on sündinud ja kasvanud Venemaa ajaloolise nn kuldse ringi pealinnaks peetavas Jaroslavlis, millel on selja taga peaaegu tuhandeaastane ajalugu. Mõttespordi aladest tutvus mees kõigepealt hoopis malega.
“Isa õpetas mulle üsna varakult malekäigud selgeks. Aga kui olin kümnene, tuli meie kooli kabetreener ja kutsus seda ala proovima. Ehkki mul oli males selleks ajaks käes juba kolmas järk — see tähendas päris head taset —, osutus kabe minu silmis palju ilusamaks mänguks kui male,” ütles Vladimir Skrabov. “Tõsi, igaüks ei oska seda ilu hinnata.”
Ka head tulemused tulid üsna ruttu. Skrabov oli viimane inimene, kes võitis vene ehk 64-ruudulises kabes NSV Liidu noortemeistri tiitli. See juhtus 1991. aastal. Pärast seda varises NSV Liit kokku ja vene kabes tuli hakata noorte maailmameistrivõistlusi korraldama. Varem ei olnud nende korraldamisel erilist mõtet, sest suurem osa vene kabe mängijatest tegutses Nõukogude Liidu liiduvabariikides. Nüüd siis oli suure liidu asemel kogum iseseisvaid riike ning esimesed, 1993. aastal korraldatud noorte maailmameistrivõistlused vene kabes võitis taas ei keegi muu kui Vladimir Skrabov.
“Peale vahepeal Nõukogude Liitu kuulunud riikide osalevad praegu vene kabe maailmameistrivõistlustel veel näiteks Saksamaa, Iisrael, USA, Austraalia ja teised riigid, kuhu nüüd, mil piirid avatud, on elama asunud suurem hulk meie endisi kaasmaalasi, kes seal muu hulgas ka vene kabet arendavad,” ütles Skrabov. Tema kontos on nüüd ka kaks täiskasvanute maailmameistri tiitlit (aastatest 1997 ja 2007). Selle ala maailma karikas on aga praegugi tema käes hoiul.
Eriti populaarne Jakuutias
Venemaal mängitakse kabet Skrabovi sõnul päris palju. Eriti armastatud on see jakuutide hulgas. Kõige olulisem spordiala olevat Jakuutias ehk Sahha Vabariigis küll maadlus, ent kabe on kohe teisel kohal. Sellele spordialale eraldatakse palju raha. Ka valitsev brasiilia kabe maailmameister on jakuut Gavril Kolesov.
“Käisin ka ise 1994. aastal Jakuutias mängimas: siis olid seal kabe maailmameistrivõistlused. See on huvitav piirkond. Rongiga pole sinna näiteks sõita võimalik, sest igikeltsale ei saa raudteerööpaid paigaldada,” ütles Vladimir Skrabov.
Võistlusreisid on teda viinud ka Itaaliasse, Tšehhimaale, Aserbaidžaani, Kasahstani, Ukrainasse, Valgevenesse ja mujale. Välisriikides meeldib Vladimir Skrabovile kohalikke rahvustoite proovida. Huvitavaid maitseelamusi on ta saanud näiteks Itaalias, Tšehhimaal ja loomulikult Kaukaasias: sealne köök on ju kuulus.
“Siin proovisin ära teie kuulsad vürtsi kilud ja need meeldisid mulle väga,” ütles Skrabov. Eestis oli ta üldse esimest korda ning eriti meeldis talle siinne loodus. Ka Jõgeva turniiriga, millel ta Guntis Valnerise ja Aleksej Domčevi järel kolmanda koha sai, jäi ta väga rahule.
“Seltskond oli mõnus. Kalachnikovi, Domčevit ja Valnerist tundsin varem, teistega oli huvitav nüüd tuttavaks saada,” ütles Skrabov. “Tore oli ka see, et meile vabal ajal väljasõite korraldati: käisime Kuremaa järves ujumas ja motomatkajate kokkutuleku rokikontserdil.”
Kui Valneris ja Domčev elatuvadki põhiliselt kabest ning rändavad pidevalt ühelt turniirilt teisele, siis Skrabov enda sõnul nii elada ei tahaks.
“Maailm on suur ja huvitav, see ei koosne ainult kabest,” ütles Jaroslavli suurmeister.
Ta teeb oma igapäevatööd Jaroslavli oblasti spordiagentuuris, kus tema ülesanne on tegelda vaegnägijate poolt harrastatavate paraolümpia alade, sealhulgas kabe arendamisega.
“Poisipõlves mängisin kabet tihti koos vaegnägijatega: see on selliste inimeste jaoks üks kättesaadavamaid spordialasid,” ütles Vladimir Skrabov. “Mõned aastad tagasi tulid mõned toonased tuttavad minu jutule ja küsisid, kas ma oleksin nõus vaegnägijate spordi edendamisega laiemalt tegelema. Minu jaoks oli see huvitav teema ja ma võtsin pakkumise vastu. Jaroslavlis on päris mitmel korral toimunud Venemaa kabemeistrivõistlused pimedatele, mis on üsna kõrge tasemega. Soovime saada lähiajal ka pimedate kabe maailmameistrivõistluste ja pimedate kergejõustiku Euroopa meistrivõistluste korraldusõigust. Teen selleks usinasti lobitööd ja ettevalmistusi. Raha võistluste korraldamiseks ei saja muidugi taevast alla, seda tuleb küsida erasponsoritelt või riigi struktuuridelt.
Saavad mängida ka pimedad
Küsimusele, kuidas pimedad kabet saavad mängida, vastas Skrabov, et nende jaoks valmistatakse spetsiaalseid kabelaudu ja –nuppe. Laudadel asuvad mustad ruudud süvendis, valgetel nuppudel on aga peal väike nibu. Nii suudab pime valget ruutu või nuppu käega katsudes mustast eristada. Üldiselt teavad mängijad küll peast, milline seis laual valitseb, ent kui nad seda üle kontrollida tahavad, asetavad nad käed lauale ja kompavad. Selleks, et nupud sellises situatsioonis paigast ei nihkuks, on neil küljes väike tihvt, mis torgatakse ruudu keskel olevasse augukesse.
“Pimedatel on, muuseas, väga tundlikud käed, sest need ongi neile silmade eest. Seepärast on pimedad massöörid alati väga head massöörid. Nad leiavad ilmeksimatult üles keha reflektoorsed punktid ning tajuvad, millist mõjutades inimene valust lahti saab,” ütles Vladimir Skrabov. “Pimedad on ka enamasti hea muusikalise kuulmisega: kust loodus midagi võtab, sinna annab ta tavaliselt ka midagi asemele. Vaegnägijad ise ütlevadki, et neil on kolm rõõmu: kabe, bajaan ja laulmine.”
Küsimusele, kuidas kabetaja trenni teeb, vastas Skrabov, et kabetreening seisneb põhiliselt analüüsis. Kui oled kellegagi partii mänginud, paned pärast sama seisu kabelauale ja analüüsid, millised käiguvariandid veel oleksid olnud ja millised neist suuremat edu oleksid toonud. Nüüd, mil olemas vastavad arvutiprogrammid, on võimalik osa analüüsist arvutil ära teha lasta.
Tuleb muidugi ka füüsilist trenni teha, sest turniiri ajal tuleb suuta taluda viie-kuuetunnist laua taga istumist ning psüühilist pinget. Kehaliselt nõrga inimese jaoks on see raske. “Teen tavalisi füüsilisi harjutusi, mängin jalg- ja võrkpalli ning karastan ennast. Hommikuti teen kasvõi näiteks kätekõverdusi. Neid saab teha ka siis, kui kodunt kaugemal turniiril oled ja paremad trennivõimalused puuduvad,” ütles Vladimir Skrabov.
Tema sõnul on kabe mees mehe vastu mäng ja psüühikal on selles oluline roll. Mõni vastane lihtsalt on “mugavam” ja mõni “ebamugavam”.
“Minu jaoks oli kaua aega ebamugavaks vastaseks Moldova kabetaja Ion Dosca, kellele ma alati kaotasin. Siis aga võitsin teda imekombel korra, siis veel korra ning seejärel tundsin, et olen sellest kompleksist üle saanud. Mis mind algul takistas teda võitmast? Kui ma sellele küsimusele vastata oskaksin, oskaksin vist muud maailma olulised mõistatused ka ära lahendada,” sõnas Skrabov.
Vanem kui male
Tema sõnul on kabe palju vanem mäng kui male. Pärit on kabe arvatavasti Egiptusest.
“Püramiididest on väljakaevamistel leitud jooniseid, millel vaaraod omavahel kabet mängivad,” ütles suurmeister. “Male on pärit Indiast. Miskipärast on aga juhtunud nii, et malet mängitakse kogu maailmas ühtede reeglite järgi, kabest on aga ajapikku välja kujunenud hulgaliselt eri variante: lisaks vene kabele eksisteerivad veel brasiilia, poola, itaalia, kanada, tšehhi jne kabe. Ning vastavalt sellele on eri kanalitesse jagunenud ka kabes liikuv raha. Seepärast jäävadki kabemaailma rahalised võimalused malemaailma omadele kõvasti alla.
Vaatamata sellele, et Skrabov üksnes turniire mööda ei tuurita, näevad naine ja poeg teda ikkagi suhteliselt harva, sest ka spordiametniku töö nõuab ringisõitmist.
“Naine nuriseb tihti minu äraoleku üle, ent siis ma ütlen talle: sa ju teadsid, kellega abiellud,” ütles Vladimir Skrabov.
Abikaasa Jelenaga tutvus ta spordikoolis: tema töötas seal kabetreenerina, Jelena raamatupidajana. Nende üheteistaastane poeg kannab nime Jaroslav.
“Nii et minu poeg võib end tutvustades öelda, et ta on Jaroslav Jaroslavlist,” ütles Vladimir Skrabov.
Jaroslav pole senini kabest huvitunud, ehkki tema isa on usin kabe propageerija ning peab seda mängu lastele intellekti arengu seisukohalt väga kasulikuks. Lisaks kabe mängimisele on Vladimir Skrabov aga lapsest saati lugeda armastanud. Ta ise usub, et sellepärast ta praegu prille kannabki, et rikkus omal ajal pimedas lugedes silmad ära. Skrabovi lemmikautorid Sergei Dovlatov ja Mihhail Veller on huvitaval kombel mõlemad Eestiga seotud: hiljem USAsse emigreerunud Dovlatov elas aastatel 1972-1976 Tallinnas ning Veller veedab paraegugi oma elupäevi vaheldumisi Moskvas ja Eestis.
Nii et Eestisse tulles sattus Vladimir Skrabov oma lemmikautorite kodumaale. Mõni ime siis, et talle siin meeldis. Usun, et näeme teda ka tuleva-aastasel Jõgeva rahvusvahelisel turniiril.
Vladimir Skrabovi elukäik
Sündinud 31. mail 1975 Jaroslavlis
Lõpetanud Jaroslavli pedagoogikaülikooli vene keele ja kirjanduse alal
Töötanud spordikoolis kabetreenerina; mõningaid õpilasi omab ka praegu
Töötab Jaroslavli oblasti spordiagentuuris, kus tema ülesandeks on tegelda vaegnägijate poolt harrastatavate paraolümpiaalade, sealhulgas kabe arendamisega
On kahekordne maailmameister vene ehk 64-ruudulises kabes (1997; 2007) ja sama ala maailmakarika võitja
Abielus, abikaasa Jelena ja poeg Jaroslav (11)
RIINA MÄGI
