Oleme neid kainelt analüüsinud, mitte hüüdnud hüsteerilisi poliitilisi hüüdlauseid stiilis “Vladimir peab jätkama, sest ilma Vladimirita hukkub riik ja ühiskond!” just nagu hiljutistel valimistel ühes naaberriigis. See ei peaks meie arvates olema Eesti Vabariigi ega tema parlamendi stiil.
Fraktsiooni aruteludest kokkuvõtet tehes pean ütlema, et Allar Jõks on täiesti tavaline lihast ja luust inimene, kel on nii plusse kui ka miinuseid.
Kõigepealt plussidest
Allar Jõksil on õiguskantsleri ametiks tarvilik hariduslik ettevalmistus. Jõks on lõpetanud Tartu Ülikooli veel enne Eesti iseseisvuse taastamist ning tal on magistrikraad. See ei ole küll sama, mis doktorikraad, kuid riigi tippametniku jaoks piisav.
Plusspoolele tuleb kindlasti kanda, et me oleme tema tegevust seitse pikka aastat – see teeb peaaegu kahe Riigikogu koosseisu vältel ? oma silmaga näinud. Allar Jõks on õiguskantslerina ettearvatav, tema stiil on teada. Temalt ei ole oodata erilisi üllatusi või õiguskantsleri ametikoha osas uuendusi. Samas peavad mõned seda miinuseks. On ka neid, kes tunnistavad 14 aasta pikkuse ametiaja demokraatlikus riigis üleüldse tõsiseks hälbeks.
Kindlasti tuleb tunnustada ka Allar Jõksi tegevust meediastrateegina. Selle positiivseks tulemuseks on, et avalikkus on õiguskantsleri ametikoha olemasolust teadlik ning sellelt ametimehelt midagi olulist ootab.
Nende positiivsete omaduste väljasõelumise kõrval analüüsis fraktsioon oma otsuse kujundamisel kõige põhjalikumalt aga kõige põhilisemat ? Allar Jõksi tegevuse vastavust Põhiseaduses ja seadustes kirjeldatud õiguskantsleri rollile.
Milleni jõudsime?
Oma ametiajal on õiguskantsler Jõks esitanud Riigikogule 9 ettepanekut seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Neist kuus võttis Riigikogu vastu, kolm mitte ja need jõudsid Riigikohtusse.
Võrdluseks: Eerik-Juhan Truuväli esitas oma ametiajal 23 ettepanekut seaduste põhiseadusega kooskõlla viimiseks ning tegi ligi 60 ettekannet seaduste muutmise vajadusest. Allar Jõks on teinud 14 ettekannet, väites mõnel juhul avalikkusele, et seadus on Põhiseadusega vastuolus, tegemata aga Põhiseaduses ette nähtud ettepanekut seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks.
Ettepanek on kohustuslik, ettekanne mitte. Kui õiguskantsler leiab, et seadus on põhiseaduse vastane, peab ta tegema Riigikogule ettepaneku põhiseadusevastasuse kõrvaldamiseks. Ettekande võib õiguskantsler esitada, kui ta seaduste, seaduseelnõude või inimeste kirjades osutatud probleemide analüüsi tulemusel leiab, et see on vajalik.
Vaadates tagasi Allar Jõksi ametiajale, pidime nentima, et juhtumeid, mil õiguskantsler ei täitnud oma ülesandeid Põhiseaduse vaimus, on omajagu. Toon mõned näited.
2003. aasta 27.veebruaril, s.o kolm päeva enne Riigikogu uue koosseisu valimisi esitas Allar Jõks Riigikogule ettepanekud üliõpilaste eluasemetoetust ja maksuintresse käsitlevate seaduste põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Nende ettepanekute menetlemine oli istungite lõppemise tõttu objektiivselt võimatu. Ettepanekud saanuks teha nii varem kui ka pärast valimisi, mil oli võimalik ettepanekut menetleda.
Riigikogu liikmete äriühingute nõukogudesse kuulumise lõpetamiseks ei ole Allar Jõks tegelikult juriidiliselt argumenteeritud ettepanekut esitanud, ehkki selline pettekujutlus on avalikkusele loodud. Teemat on käsitletud ainult poliitilises võtmes kõnedes ja meedias.
Õiguskantsler ei vaidlustanud ka 2003. aasta lõpus muudetud erakondade rahastamise kontrolli süsteemi, eelistades seda teha alles aastaid hiljem. Meediakampaania saatel pöördus õiguskantsler Riigikohtusse alles 16. veebruaril 2007. Kokkuvõttes leidsime et, Allar Jõks on oma põhitöö kõrval kulutanud märkimisväärselt aega mängu ilule. Põhitöö analüüs viitas aga puudujääkidele konkreetsete õiguskantsleri hinnangul põhiseadusvastaste olukordade likvideerimisel ja soovile avalikkusega manipuleerida. Ehkki õiguskantsleri kantselei meediastrateegia on teinud Allar Jõksi isiku tuntuks ja tekitanud mulje, et Jõks on töötanud hästi, kinnitavad faktid seda, et õiguskantsler on olnud õiguskorra reaalsel parandamisel pigem väheaktiivne. Poliitilise kampaania võtete kasutamine ning hämamine selgete argumenteeritud seisukohtade asemel on meie arvates põhiseaduses toodud õiguskantsleri ülesannete ja rolliga halvasti kooskõlas.
HANNO PEVKUR,
Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige
