Möödunud neljapäeva õhtul Põltsamaa ettevõtjatega kohtudes nentis Eesti Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur, et usk kinnisvara lõputusse kallinemisse viis praeguse kriisini.
Vitsuri sõnul teadsid kõik majandusanalüüsiga tegelevad keskused üle maailma, et kriis on küpsemas. Esimeseks tõsisemaks hoiatuseks oli Kagu-Aasiat räsinud kriis 1997. aastal. Varasem USA Föderaalreservi legendaarne juht Alan Greenspan oli kuni praeguse ülemaailmse kriisini suutnud raha hulga ja hinnaga manipuleerides maailmamajanduse alati madalseisust välja tuua. Tegelikult hoiatas Greenspan juba 1996. aastal, et maailma aktsiaturgudel toimib irratsionaalne ülemäärasus, mis tähendab, et aktsiate hinnad ei vasta tegelikule kapitali tootlikkusele.
Alates innovaatilise panganduse leiutamisest ei peetud maailmas tähtsaks enam kapitali tootlikkust, vaid tähtis oli fakt, kui palju kapital küllalt lühikese ajaga kallineb. Selleks ajaks olid kunagi filmidest nähtud börsimaaklerid, kes väärpabereid ostsid ja müüsid, ajalugu. Praegu tegelevad väärpaberite ostu-müügitehingutega arvutiprogrammid. Selline süsteem toimis hetkeni, mil mõisteti, et tegelikku kapitali nende väärtpaberite taga ei ole ning need, kes on võtnud suuri laene, ei suuda neid enam tagasi maksta. Kõige rohkem kallines kinnisvara. “Selline kinnisvara kallinemine läks juba üle mõstuse piiride,” rääkis Vitsur.
Tema sõnul jätkus majanduskasv vaid seetõttu, et usuti kinnisvara kallinemist. Nii ostsid paljud inimesed võlakirju, mis teenisid kinnisvara kallinemise pealt head tulu. Väärtpabereid ostetakse niikaua, kuni majandusmull lõhkeb.
Odav laenuraha muutis naiivseks
Eesti inimestele oli majandusmulli lõhkemine eriti ootamatu ja shokeeriv, sest meil puudus kriisikogemus. Uskusime, et just sellistes tingimustes, mis valitsesid veel paar aastat tagasi, saamegi jätkuvalt elada.
“Me nägime, et raha muudkui pakutakse ning igal uuel päeval rohkem kui eelmisel. Uskusime naiivselt, et uue võlaga saab vanad võlad ära maksta. Inimesed hakkasid ihaldama ilusat elu, tundus, et tööd polegi tarvis teha,” rääkis Vitsur.
Nii tuli ettevõtjatel inimeste töölemeelitamiseks hakata järjest kõrgemat palka maksma. Aastatel 2002-2008 kasvasid kulutused tööjõule Eestis kuus korda rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Tulenevalt kiiresti kasvanud palgatasemest, keskendus Eesti majandus sisetarbimisele. Kõige enam silma paistnud tegevuseks osutus siis autode liisimine, mis tänaseks on vähenenud kolme neljandiku ulatuses, ning elamuehitus.
Heido Vitsur tõi näite otse elust. Hiljuti kõrgkooli lõpetanud tütarlaps palus kohe pärast tööleasumist, kui ta polnud veel esimest palkagi kätte saanud, ettevõttelt tõendit selle kohta, et ta on tõepoolest tööle asunud. Kui temalt päriti, miks ta seda vajab, vastas noor daam, et tahab endale autot liisida. Tegemist oli 450 000 krooni maksva maasturiga.
“Pole võimatu, et kui see noor daam tol tõendi küsimise päeva õhtul koju läks, tehti talle tollasest Ühispangast või Hansapangast laenupakkumine ka eluaseme soetamiseks,” nentis Vitsur.
Elamute ja autode ostmise hullus
Enesekriitilise inimesena rääkis arengufondi ekspert ka oma vigadest. Majandustõusu ajal soovitasid mitmed tuttavad ta laenu võtta. Alguses püüdis mees neid majandusinimesena veenda, et nagunii tuleb ükskord suur kukkumine ja siis kannatavad kõik, kel suured võlad kaelas. Ent andis temagi ühel hetkel kiusatusele järele — ostis väärtpabereid, mis tõotasid suurt tulu.
“Mõni aeg tagasi oli nende väärtpaberite algsest väärtusest järel vaid 15 protsenti. Nüüd olen juba tunduvalt õnnelikum, sest hind on kosunud 30 protsendini,” rääkis ta.
Vitsuri sõnul oli see tema jaoks raha, millega ta soostus riskima, ent tunnistas samas, et tegemist polnud ka väga väikese summaga. Kogu Eesti jaoks rikkus odava laenuraha sissevool normaalse sisemaise turu. Heal ajal tuli igal aastal Eestisse 40 miljardi krooni väärtuses laenuraha, millest pool kulutati sisemaiseks tarbimiseks mõeldud ehitusmaterjali tootmiseks ja autode impordiks. Teine pool kasutati laenurahana, mille eest osteti maju ja autosid.
Nüüd on suurte fondide raha maailmast kadunud ja selle asemel kasutatakse raha, mida on pankadele laenanud valitsused ehk täpsemalt öeldes maksumaksja. Selle rahaga suuri riske võtta pole võimalik.
Tootmiskulusid tuleb vähendada
Miks ei ole Eesti vaatamata sellele, et meil on üsna suured ekspordimahud, siis ikkagi jõukamal järjel? Heido Vitsuri sõnul ei saa eksporti hinnata kogu riigist välja müüdud toodangu eest makstud summade järgi, vaid tegelik ekspordimaht tähendab sellest teenitud netotulu. Eestis on Vitsuri arvutuste kohaselt teenitud ekspordilt lisandväärtusena netotulu maksimaalselt 28,5 protsenti. Kui Eesti ekspordib aastas umbes 120 miljardi krooni eest kaupu, siis tähendab see, et riik teenib sellega vaid umbes 30 miljardit. Ekspordile lisandub veel 10-15 miljardi krooni ulatuses tulu turismi ja mõnede teenuste näol. Vitsuri hinnangul on Eesti, Läti, Leedu ja Soome Euroopa Liidus võrdlemisi halvas olukorras, sest pole suudetud oma kulutusi piisavalt optimeerida ja kokku tõmmata. Baltikumis on SKT langenud üle 10 protsendi. Umbes sama suured langejad on veel Soome 9,5 protsendiga ja Sloveenia 9 protsendiga.
Eesti omakorda on Balti riikide seas paremas olukorras. Eesti peamiseks kaubanduspartneriks on Soome. Leedu on kõige kehvemas olukorras, sest Leedut ümbritsevatel naabritel pole kuigi hästi läinud. Vitsuri hinnangul jääb Leedu majanduslik seis veel pikaks ajaks suhteliselt nukraks.
Eesti peamine mure majanduseksperdi sõnul on praegu oskus vähendada tootmiskulutusi. Endise hinnatasemega on väga keeruline kaupu eksportturgudele müüa. Heido Vitsuri sõnul püüavad kõik riigid vähendada importi ja otsida ettevõtjatele rakendust siseturul. Teiselt poolt püütakse toetada oma ettevõtjaid välisturgudel.
Vitsur näeb Eesti majanduse jaoks väljapääsu selles, et tuleb uuesti teenima hakata, mis tähendab seda, et peame eksportturgudel hinna poolest vastuvõetavaks muutuma. Kulutuste kärpimisele enam suurt loota ei saa, sest mingist hetkest alates hakkab kulutuste kärpimine toimima vastupidiselt oodatule.
Üleilmne majanduskriis
*Nüüdseks on kriis IMF-i hinnangul läinud maksumaksjatele üksnes abipakettidena maksma juba 11 triljonit dollarit, see on umbes ühe viiendiku maailma aastasest kogutoodangust.
*Juhtivaid tööstusriike ühendavale G-20-le tähendab see keskeltläbi 10protsendilist eelarve defitsiiti, USA-le näiteks 10,6, Venemaale 12,2 ja Jaapanile 7,3 protsenti SKT-st.
*Praegu on maailmas ainult üks tõsiseltvõetav maa — Norra, kes suudab oma eelarve tasakaalus hoida.
Kriisiajal on Norra kroon euro suhtes odavnenud ümmarguselt 12 protsenti.
*Enamasti on tööpuuduse kasv arenenud maades jäänud mõne protsendipunkti piiresse.
*Abipaketid on suunatud sellele, et vältida riigi majanduse vereringes gangreeni teket: krediit neile, kelle toimimine hädavajalik, valitsuse tugi sinna, kus sõltub majanduskasvu taastumine, kulude kärpimine seal, kus kärped ei too kaasa parandamatuid tagajärgi ja täiendava raha hankimine sealt, kus see kõige vähem kahju toob.
iii
TOOMAS REINPÕLD