Hiljuti esilinastus Karl Ristikivi Seltsi esitluses “Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri. Lugu Poeedi viimasest kümnest eluaastast 1941-1951”. Seda filmi võib pidada poeedi suure kojutuleku alguseks, kuid pikk tee on veel käia.
Visnapuu on nii rikas ja mitmetahuline, samas nii tundmatu, et kõike ühte filmi panna polekski võimalik. Filmi tegijad on teinud oma valiku ja alustanud lihtsamast. Vallo Kepp ja Janika Kronberg esitlevad Poeeti kui armastuselaulikut, kes ei saa elada ilma muusadeta. Visnapuu tugevale rahvustundele vaid vihjatakse ja tema sõjalauludest pole esialgu juttugi.
Visna Sii silmade läbi
Filmi raamib Visna muusa Sii, kes oma romaanist poeediga on jutustanud kümmekond aastat tagasi. Tänaseks on ka Sii juba lahkunud sinna, kus ta kindlasti poeediga uuesti kokku sai. Sii mälestused selles filmis ongi need, mis Visnat kui inimest ja meest kõige enam meieni toovad.
Tema romaan Visnapuuga kestis 1930. aastatel, mil Visnapuu elas ja töötas Tallinnas. Sii, tollal noor tütarlaps, räägib Visnapuust kui küpsest mehest; räägib lähedase inimesena, kes oskab maailma vaadata poeedi silmade läbi, räägib juba vana naisena, kel on seljataga olnud pikk elu ja kel on olnud palju aega oma kunagisele suurele armastusele mõtelda.
Väärtuslikud on ka kaadrid, kus oma meenutusi jagab Visnapuu lähisugulane Harieta Kalm, kes sõja ajal Tallinnas onu Henriku juures korteris oli. Nii mäletab ta Visnapuu viimast kodumaal veedetud sõjaaegset jõulu, kus punaeesti poeedid raadio teel Venemaalt Visnapuu aadressil rõvedusi eetrisse saatsid. Harieta nägi oma lapsesilmadega pealt, kuis bolševistlikud „vabastajad” Visnapuu rikkalikku raamatukogu käimlana kasutasid ning seda, kuidas „fašisti” vara likvideeriti ja tema lähisugulased kuuse alla tõsteti.
Rohkem kui kaks Eestit
Kuigi Vallo Kepp on püüdnud oma filmis kahte lahku kasvanud Eestit kokku panna, pole see õnnestunud. Tuleb välja, et nii siin kui seal on olemas olnud veel mitu erinevat väikest Eestist, mis on omavahel ühendamatud. Tekib küsimus, kas kunagi tõesti, näiteks enne nõukogude okupatsiooni oli olemas üks Eesti või pole seda olnud mitte kunagi.
Filmitegijatele on teejuhiks olnud Pedro Krusteni raamat “Kaugelviibija käekõrval”, mis kirjeldab Visna lahkumisteekonda, Saksamaa-aastaid ja Ameerikasse jõudmist. Pedro Krusten on läinud ega saa enam anda täiendavaid kommentaare. Kuid muu jutu hulgas ütleb filmis tema lesk Edla Krusten, et sellest, et Visnapuu oli solvunud ja tundis, et Rootsi lahkunud sõbrad olid ta maha jätnud, poleks pidanudki kirjutama.
On pisut õõvastav, et kõik kaadrisse tabatud eksiilkirjanikud räägivad Visnapuust nii jahedalt. Jah, Kangro, Kolk ja Lepik on nooremast põlvkonnast, mistõttu neil ei saanud olla Visnapuuga ühiseid mälestusi, ent rohkem respekti võiks neil ikka olla, selle asemel jääb kõlama justkui mingi kadedusenoot.
Otsese rahvuspoliitikaga, ilma milleta Visnapuu samuti elada ega hingata ei saanud, ei tohtinud Rootsis tegelda. Tema ilmumine oleks häirinud ka teiste eestlaste rahu ja nii ei tehtudki midagi selleks, et teda Rootsi kutsuda.
Vallo Kepp on ajanud truult suure poeedi jälgi ja tema autoritekst filmis on väga mitmekihiline ja sügav, nii et esimesel vaatamisel on kogu infot ja allhoovusi võimatu kinni püüda. Ta on teinud põhjalikku uurimistööd ja sellisena on see film meile hindamatu.
Kuid hoolimata sellest, et Kepp on Visnapuu vaimus püüdnud ehitada ja kildudest kokku panna ühtset vaimset Eestit, on ta väliseestlasest pildile saanud vaid ühe, selle pehmema tiiva. Konservatiivid on kodumaa suunal endiselt sulgunud ja nii pole filmigrupp saanud ühendust isegi Visnapuu fondiga, mis tegutseb 1952. aastast alates.
Riigilaulik kuulsuste künkale
Film “Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” kestab tund ja 39 minutit. Kuigi seda peetakse ühe kirjandusfilmi jaoks isegi pikaks, pole sinna kaugeltki kõik ära mahtunud ja ilmselgelt vajab Henrik Visnapuu enne veel mitmeid uusi filme, kuni saabub see aeg, et Eesti teda taas tunneb. Olles oodanud kojutulekut juba nii kaua, võib tema urn indiaanlastemaal rahus veel edasi oodata. Seda seni, kuni kirjatundjad tõlgivad ta kõne tema kadunud rahva lastele.
Meie omariikluse esilaulik, kes Eesti kui riigi pärast lakkamata muret ja rõõmu tundis nii headel kui halbadel aegadel, on tagasi tulles väärt riiklikke matuseid, mõistagi Metsakalmistu kuulsuste künkale.
iii
JAANIKA KRESSA
