Homme saavad Jõgeva kultuurikeskuse laval kokku kolm eesti kirjandusklassikast pärit tegelast: Raja Teele Lutsu „Kevadest”, Mari Prillup Vilde „Mäeküla piimamehest” ning Tiina Tammsaare „Tõest ja õigusest”. Urmas Lennuk on tegelased, kes klassikaliste kirjandusteoste lehekülgedel omavahel kunagi ei kohtu, ühte näidendisse sisse kirjutanud ning selle ka ise Rakvere Teatris lavale toonud.
Lavalugu kannab pealkirja „Ükssarvikute farm” ning teater nimetab seda flirdiks klassikutega. Teele (Silja Miks), Mari (Anneli Rahkema) ja Tiina (Liisa Aibel) ei ole rahul sellega, kuidas Luts, Vilde ja Tammsaare neid on kujutanud. Nad otsustavad kirjandusloost „varvast visata” ning end kirjanik Helduril (Peeter Rästas) ümber kirjutada lasta. Motiivid on naistel erinevad. Teele tahaks, et ilusad tunded, mis tema ja Arno Tali vahel koolipõlves tärkasid, lõpuks abieluni viiksid: Toots, kelle Luts talle partneriks määras, on tema jaoks liiga tahumatu. Mari tahab saada selgust iseendas: kas ta hakkas paruni armukeseks sellepärast, et oma mees teda liiga vähe armastas, või on tal üldse kerglasevõitu elukombed. Tiina tahaks aga teada, mis juhtus pärast seda, kui tema ja Indrek „Tõe ja õiguse” viienda osa lõpus koos Vargamäelt lahkusid: kas siis ikka algab see ilus elu, mis eelduste kohaselt alata võiks.
Lava peale laiama
Urmas Lennuk ise on öelnud oma „Ükssarvikute farmi” sünniloo kohta järgmist:
„Raja Teele, Prillupi Mari ja Tammsaare Tiina on meeste kirja pandud naised. Aga möödunud sajandi algus oli selline imelik aeg, et need mehed, kes raamatuid kirjutasid – ega nemad naisi väga lähedalt uurida ei saanud. Aeg oli selline range. Tammsaare, Luts ja Vilde uurisidki neid siis kaugemalt, aga kui naist kaugemalt uurida, võib naine raamatus poolikuks jääda. Kuna ma nende raamatu-naistega hädas olen olnud, siis mõtlesin, et kirjutan neist näidendi. Et saavad need kolm naist ka lõpuks raamatukaante vahelt välja – lava peale laiama.”
Jõgevamaa rahvale võiks kolmest raamatukaante vahelt välja pääsenud tegelasest kõige enam huvi pakkuda Raja Teele – Luts ju ikka meie kandi mees.
„Ma ei teagi, miks Urmas Lennuk just mind Raja Teele ossa valis – pole seda tema käest kunagi küsinud. Mingeid ühiseid jooni meis muidugi on ja ma olen tema valikuga äärmiselt rahul. Teeles on bravuurikust, äkilisust, otsekohesust ja konkreetsust. Seda kõike on põnev ja lõbus mängida,” ütles Silja Miks.
Küsimusele, kas tal tuli rolli luues oma senist arusaama Raja Teelest palju muuta, vastas ta eitavalt. Pigem oli see tema sõnul põnev protsess täis üllatavaid avastusi, mis muutsid mängitava tegelase inimlikumaks ja südamlikumaks. Koostöös lavastaja ja imeliste lavapartneritega sündis Teele, kes suurt südamevalu saiakeste söömisega leevendab ning näeb sellest tulenevalt välja korpulentsem, kui me tavaliselt ette kujutame.
Nagu eelpool öeldud, soovib Teele, et kirjanik Heldur tema loo otsast peale ümber kirjutaks ehk temast „Kevade” peategelase teeks ning ta oma igavese armastuse Arnoga kokku viiks.
„Ma saan Teele unistusest aru ja elan talle tulihingeliselt kaasa, aga kas need soovid ka õiged on…” arutles Silja Miks.
Ei kippunud õpetama
Tema sõnul sujus prooviperiood (tükk tuli välja möödunud aasta septembris) ladusalt ning soojas, üksteist mõistvas ja usalduslikus õhkkonnas ning naised ei kippunud sugugi dramaturg-lavastajat naiste hingeelu koha pealt „harima”.
„See, kuidas Urmas Lennuk „Ükssarvikute farmi” naistegelaste sisemaailma lahti kirjutab ja mõtestab, on erakordselt põnev. Seda kõigi kolme, nii Mari, Tiina kui ka Teele puhul,” tõdes Silja Miks.
Kolm naistegelast elavad päevast päeva koos Helduri vanaema raamaturiiulis, nii et peale Helduriga dialoogide pidamise on neil ka üksteisele mõndagi öelda. Nad on Silja Miksi sõnul nagu ühe pere lapsed – kraaklevad üksteisega ja lepivad jälle, aga kui keegi teine mõnda neist halvustab, kaitsevad teda tulihingeliselt.
Kui kirjanik kasutab oma teost luues kellegi teise loodud tegelaskujusid, peab sellel mingi põhjendus olema.
„Kui karakterid on publikule raamatust või filmist tuttavad ja tal on nende suhtes mingi eelarvamus tekkinud, siis on neil ehk huvitav neid uuest küljest näha. Kindlasti üllatab neid kapist välja pugev Teele, kes on liialt saiakesi söönud, või Prillupi Mari, kes polegi nii vaoshoitud kui raamatus jne. Tuttavate tegelaste lahkamine uuest küljest annab publikule võimaluse endamisi arutleda, kas ta on meiega nõus või mitte. See tekitab põnevust,” arvas Silja Miks.
Veiko Märka arutles oma kunagises Sirbi arvustuses (13.10.2017), kas „Ükssarvikute farmi” näol on tegemist feministliku loo või feminismi paroodiaga. Küsimusele, kumb see tema arvates on, vastas Silja Miks, et ei kumbki. See on hoopis väga südamlik lugu kolmest naisest, kes tahavad, et neid kordki mõistetaks. See on lugu naistest, kes ei taha olla kujundid, keda vaid ära kasutatakse. Ja kuna nad oma ellu ja unistustesse ülima kirglikkusega suhtuvad ja neid kaitsevad, siis muutub nende traagika ka veidi koomiliseks.
Rakvere Teatris on kombeks veebruaris, teatri sünnipäeva aegu, kolleegipreemiaid välja anda. Tänavu läks parima naisnäitleja preemia jagamisele Silja Miksi ja Anneli Rahkema vahel. Anneli Rahkemale tõid tunnustuse „Ükssarvikute” Mari ja Macon Hill „Külluses”, Silja Miksile „Ükssarvikute” Raja Teele ja Teele Kurg lavastusest „Gravitatsioon”.
Silja Miks tõdes, et alati on hea meel, kui sind tunnustatakse, eriti siis, kui tunnustus tuleb selle eest, mida sulle meeldib teha. Kaks Teelet, keda ta Rakvere Teatri lavastustes kehastab, on sarnasele nimele vaatamata väga erinevad.
„Samas on mõlemal oma veidrused, mis teevad nende naiste mängimise nauditavaks,” kinnitas Silja Miks.
Lõpetuseks niipalju, et Lutsu loodud tegelaskujusid on Rakvere Teatri lavale oodata veelgi: 2. novembril esietendub seal Urmas Lennuki kirjutatud-lavastatud „Paunvere poiste igavene kevade”. 7. detsembril tullakse uuslavastusega Jõgevale.
RIINA MÄGI
