Mõned inimesed näevad kaaskodanike kohal värvilisi aurasid. Kunstnik Jaan Luik näeb kohvitassi kohal vikerkaarevärvilist auru. Või vähemasti on ta sellist auru kujutanud ühel oma graafilistest taiestest, mis on praegu üleval Betti Alveri muuseumis.
Diplomi poolest on Jaan Luik skulptor, ent ta on ikka armastanud graafika vallas “hüppes käia”. Tema graafilised tööd on enamasti n-ö kõrvalproduktid: pliiatsiga joonistatud skulptuurikavandid on arvutisse skaneeritud ning neid seal värvilisemaks tehtud ja muul viisil töödeldud. Tulemused on huvitavad: elegantsed pliiatsipiruetid on säilinud, neile on aga lisandunud mitte ainult värvi, vaid ka mõtet, allegooriat.
Jaan Luige jaoks on need skulptuurikavanditest alguse saanud tööd südamelähedased sellepärast, et neil on seos tema maailmavaatega.
“Neid töid ei saa pidada lõpp-produktiks, vaid need fikseerivad mingi hetke ajas, momendi liikumises,” ütles Jaan Luik. “Ka elus tahetakse tavaliselt midagi saavutada, kuhugi jõuda. Aga mina ei tahagi kuhugi jõuda. Kui seaksin mingi eesmärgi ja pingutaksin selle nimel, siis poleks ma saavutatuga ilmselt lõpuks ikkagi rahul. Seepärast keeldun midagi saavutamast, sest tahan nautida seda hetke, milles elan, ja seda tassi kohvi, mis mul praegu ees on.”
Jaan Luik ammutab tihti oma ideed nn “videvikutsoonist” ehk meeleseisundist, mis tabab teda ärkveloleku ja une piirimail. Just seal tulevad vahel esile uued seosed, mida on huvitav kunstis realiseerida.
Graafilisi töid tõi Jaan Luik muuseumi väikese varuga — et puudu ei tuleks. Üles riputatavad pildid laskis ta välja valida Betti Alveri muuseumi juhatajal Toomas Murul ja varahoidjal Heli Järvel.
“Mina olen nende valikuga täiesti rahul,” ütles Jaan Luik.
Mutid ja prussakad
Graafika kõrval saab siiski näha ka väikest valikut skulptuure nn vanamuttide sarjast. Mutid seisavad ringis ja arutavad külaasju, marsivad tihedas rivis ühte jalga (sellist rivi ei suuda vist keegi peatada!), veavad kelku ja tassivad haokubu. Esimest korda oli muttide sarja humoorikas-filosoofiline pisiplastika väljas Võrus, kus möödunud sügisel toimus Jaan Luige ja luuletaja Hannes Varblase käivitatud sarja “Videvikuvald” teine üritus, mis käsitles vananemise, tõrjutuse ja äärelinnaelu temaatikat.
“Need skulptuurid ei kujuta mitte kedagi konkreetselt, pigem on nad nagu eatud, sootud sümbolkujud, kes kulgevad viltide tümpsudes läbi aja. Monotoonselt, vääramatult, ka siis, kui polegi enam midagi muud,” ütles Jaan Luik, lisades, et elutervelt ja praktiliselt mõtlevad visad mutid suudaksid, nagu prussakadki, ilmselt üle elada ka tuumakatastroofi.
Et Luik oma loomingut Jõgevamaa näitusesaalides eksponeerida armastab (varem on ta esinenud näiteks Jõgeva kultuurikeskuses, Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis ja Põltsamaa galeriis pART), pole juhus, sest ta elab juba aastaid Puurmanis. Kui varem tegi ta sealt pikki ja sagedasi trette Soome Imatrasse, sest oli sealse kõrgema kunstikooli külalisõppejõud, siis nüüd süstib ta tihedalt Tartu vahet. Möödunud sügisel sai temast nimelt Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonna juhataja.
Luige sõnul kulus tal alguses päris palju aega ja jõudu uude rolli sisseelamiseks, nüüd hakkavat enda loomingu jaoks jälle rohkem aega jääma. Samas ei pea ta, nagu mõned teised pedagoogist kunstnikud, õpetamist tüütuks ega igavaks.
Kirss jäägu kirsiks
„Tartu Kõrgemas Kunstikoolis on hea tööõhkkond ning tingimused praegu ehk paremadki kui Imatras,“ ütles Jaan Luik.
Erinevalt teistest ümberkaudsetest kunstiõppeasutustest on Tartu Kõrgemas Kunstikoolis säilinud klassikaline skulptuuriõpe. Eesti Kunstiakadeemias on näiteks vastav eriala juba ümber nimetatud installatsiooni- ja skulptuurierialaks. Klassikaline õpe õpetab Luige sõnul vee peal püsima. Kui see oskus olemas, siis ujugu igaüks juba, kuhu tahab.
„Meisli käeshoidmise puhul saab öelda, et nii on õigesti ja nii on valesti, aga muus osas tuleb aeg-ajalt reegleid rikkuda, sest ainult nii saabki uus sündida,“ ütles Jaan Luik.
Pedagoogitööd on ta teinud 1979. aastast ning enda sõnul pole ta kunagi nõudnud, et tudeng peab midagi nii tegema nagu tema. Õpetamist võrdleb ta pigem aednikutööga. Aednik ei hakka ju kirsipuult õunu nõudma, vaid laseb kirsil ikka kirss ja õunal õun olla.
Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru tõi näituse avamisel välja üllatava seose Jaan Luige ja muuseumi nimitegelase vahel. Kui Alver siitilmast lahkus, tegi Kirjanike Liit nimelt Jaan Luigele ettepaneku kujundada tema hauatähis.
„Olen Betti Alveri haual korduvalt käinud, ent ka mina ei teadnud seda fakti. See ilmnes alles täna,“ ütles Toomas Muru.
i
RIINA MÄGI
