Homme tähistatakse Jõgeva spordikeskuses Virtus spordiklubi Visa 20. sünnipäeva. Klubi teatakse eelkõige orienteerumisspordi edendajana, ent teeneid on neil teistelgi aladel.
Spordiklubi loomise (asutamiskoosolek peeti 28. märtsil 1991) tingis elu ise. Mõni aasta varem oli seltskond spordihuvilisi Toomas Pussi ja Aare Lee eestvedamisel rajanud Kassinurme mägedesse, kus lumikate vaat et pikemaltki püsib kui Otepääl, suusa- ja jooksurajad. 1980. aastate lõpus kuulusid Kassinurme mäed Jõgeva Näidissovhoosi metsamaa hulka ning majandi metsaülem ütles: mets on seal vilets ja raisus, tehke rajad, kuhu tahate, ja puud võtke kütteks. Nii valmiski neli erineva pikkuse ja profiiliga rada, mis kohe üsna populaarseks said.
Kui algul oli radade korrashoidmiseks tänu metsamajandis töötanud Aare Lee lahkele ja spordihuvilisele ülemusele Enn Kangurile kasutada nii tehnika kui ka kütus, siis 1990. aastate alguses läksid olud kitsamaks ja selline heategevus lõpetati ära.
“Spordiklubi Visa saigi loodud selleks, et Kassinurme radade hooldamiseks seaduslikul viisil kütet hankida,” meenutas kakskümmend aastat klubi eesotsas püsinud Toomas Puss. “Käivitatud sai ka mitmeid rahvaspordiüritusi, millel käis suusahuvilisi isegi Lähtelt, Tartust ja Elvast, sest sealpool polnud siis häid suusaradu või lumeolusid. Ka maakonna meistrivõistlused ja Vooremaa suusasõit toimusid aastaid Kassinurme mägedes.”
Ehkki Kassinurme radadel piirdutakse nüüd vaid jõukohase okste eemaldamise ja suvise heinaniitmisega ning Jõgevamaa suuremad suusaüritused toimuvad Kuremaa kvaliteetsematel radadel, on neidki, kes Kassinurme radadele endiselt truuks jäänud: paljudele soliidsemas eas suusahuvilistele meeldivad sealne privaatsus ja lihtsa profiiliga
Lisandus orienteerumine
Kaheksal suvel 1991-1998 korraldas spordiklubi Visa Kuremaa triatloni ning oli maakonna vetelpäästeühingule ja selle toonasele juhile Ene Vaiknemetsale abiks Aidu triatloni korraldamisel.
1990. aastate lõpus lisandus SK Visa ampluaasse orienteerumissport.
“Noori orienteerujaid juhendasin esialgu Jõgeva Pioneeride Maja ehk hilisema Jõgeva Laste- ja noortekeskuse ringijuhina,” meenutas Toomas Puss. „Kui keskus 1997. aastal kinni pandi, tekkis noorte juhendamises väike paus, kuni Jõgeva aleviku spordientusiast Sirja Ohakas mulle rühma sealseid lapsi juhendada pakkus.”
Alustati lasteaia õues ja alevikus orienteerumisest, siis võeti juba ette retked Linnumetsa ja Siimusti metsa. Jõgeva aleviku lastest jäi pikemaks ajaks orienteerumise juurde küll ainult Laura Suur, ent see-eest meelitas ta sellega tegelema klassivend Oskar Orupõllu ning nendega liitus teisigi noori. Laura ja Oskar osutusid sel alal päris andekateks. Oskar võitis 2003. aastal Eesti noorte karikasarja jalgrattaorienteerumises ja oli järgmisel aastal samas arvestuses teine. Paraku loobus ta 16-aastaselt spordist ja pühendus muusikale, mida õpib Tartus Elleri-koolis praegugi. Laura hakkas aga just 16-aastaselt stabiilselt oma vanuseklassi Eesti esikümnes püsima, ent kui ta kolm aastat tagasi gümnaasiumi lõpetas ja Tartu Ülikooli bioloogiat õppima läks, spetsialiseerus ta peatselt ümber pikamaajooksule.
Viimasel ajal on Visa edukamad orienteerujad olnud õde-venda Margareth ja Mattias Pilv, kellest esimene gümnaasiumiõpilane ja teine Eesti Maaülikooli tudeng.
Peresport
“Orienteerumine tuginebki tavaliselt spordist ja vabas looduses viibimisest lugu pidavatele peredele,” ütles Toomas Puss. “Tublidele pereisadele Eldur Orupõllule ja Raimond Pilvele olen aga sügavalt tänulik selle eest, et nad oma ja teiste lapsi arvukatele võistlustele on sõidutanud. Palju oleme praktiseerinud ka rongi- ja rattasõidu varianti: oleme rattad rongi peale kaasa võtnud ja nendega raudteejaamast võistluspaika sõitnud.”
SK Visa tegevusele on jumet andnud ka sisukas välissuhtlus. Koostööpartneriteks on olnud Jõgeva maakonna Rootsi sõpruspiirkondade Karlstadi ja Enköpingi orienteerujad.
Orienteerumise kandepinna laiendamisel loodab SK Visa lähiajal abi Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatavast Eesti-Läti piiriülesest projektist, mille raames viiakse 15 Eesti ja 15 Läti koolis läbi orienteerumise algkursus, koostatakse kooliümbruse orienteerumiskaart ja käivitatakse Eesti-Läti orienteerumise ühisliiga. Põltsamaa Ühisgümnaasiumis toimus selle projekti raames koolitus möödunud aasta novembris, Jõgeva Gümnaasiumis võetakse asi ette aprillis. 17. aprillil saavad kahest koolist välja sõelutud tublimad Sõõru metsas toimuvatel Eesti-Läti ühisliiga võistlustel juba esimesed võistlemiskogemused.
Kahe aastakümne jooksul on muutunud nii mõndagi orienteerumisspordi tehnilises pooles. Tänapäeva kompasside nõelad on näiteks oluliselt stabiilsemad kui varem. Sportlastel on aga kasutada rõivad, mis aitavad neil takistusteta võsa läbida, kummi- ja plastmassnäsadega varustatud jalatsid, millega on hea libedal pinnal joosta, ning halogeen-pealambid, mis valgustavad teed peaaegu nagu autolaternad.
Kui 1970. aastate alguseni tegid orienteerujad kontrollpunkte läbides võistlejakaardile märkeid eri värvi pliiatsitega ning pärast seda erinevate kompostritega, siis nüüd on sportlastel kaasas mälupulga moodi vidin, mis kontrollpunktides vastavasse seadmesse pistetakse ning millele salvestatud info distantsi läbimise kohta finišis maha loetakse ja välja prinditakse.
Ehkki ajad ja tehnilised vahendid on muutunud, viivad orienteeruja ka tänapäeval võidule nutikas pea ja treenitud keha.
“Sellele, kes tahab vabas looduses liikudes vaimu ja keha arendada, on orienteerumisjooks parim spordiala,” arvas Toomas Puss.
i
RIINA MÄGI
