On üsna tavapäraseks saanud, et suured investeeringud kütavad kirgi: summad suured, küündivad kümnetesse miljonitesse ja raha on see, mis paneb rattad käima nii positiivses, kuid tihtilugu, enamasti kadedusest, ka negatiivses suunas. Ei ole pääsenud kuulujuttudest ka Estonian Plywood AS poolt Viruverre rajatav vineeritootmise vabrik. Siinkandis on lood läinud tegelikult hästi, protesti meeleavaldusi ühel või teisel põhjusel pole olnud ja loodetavasti ka ei tule ja need mõned kõlakad, mis tekkinud, saab hõlpsalt ümber lükata.
Selleks, et täpselt teada saada, millega Viruveres ja vabriku ehitamise osas viimased paar aastat on tegeletud, on kõige õigem mees küsimustele vastama ja valmivat tehast tutvustama tehase tegevjuht Randel Veerits. Et üldse aru saada, millega vabrikus tegeletakse, tuleb endale selgeks teha, mis see vineer on ja kuidas seda saadakse.
„Kõigepealt on kase palk, mis peab ööpäev 40-kraadises basseinivees ligunema. Siis treitakse palgist spoonilehed, spoonilehed kuivatatakse, liimitakse omavahel kokku, pressitakse ja alles siis saame rääkida vineerist. Kvaliteedinõudeid tuleb aga igal sammul järgida protsessi algusest lõpuni,” selgitas Veerits, kes veel kaks aastat tagasi oli üks vähestest kelle ümber loodav ettevõte ideest tegelikkuse poole liikuma hakkas.
Töötajad Jõgeva maakonnast
Kahtlemata on Estonian Plywoodi näol tegemist äärmiselt olulise ettevõttega Jõgevamaal ja otsus, et teha tehas just siia, tehtigi asukohta arvestavalt. Toore ehk kasepakk võiks edukaks toimimiseks saabuda 100 km raadiusest ja vaadates toormeturgu on Jõgeva sobiva kohapeal. Kokku investeeritakse ettevõttesse 50 miljonit eurot ning tööandjaks osutub ta 150 inimesele.
Kuulujutt, nagu annaks Viruveres paiknev ettevõte tööd peamiselt väljaspool maakonda asuvatele inimestele, lükkas Veerits jõuliselt ümber.
„Täpsustasin just personalijuhiga ja kinnitan, et 89 % töötajatest on meil Jõgevamaalt ja 11 % on eelkõige Tartumaalt, mõned ka Lääne-Virumaalt ja Raplamaalt. Mujalt tulnute hulgas on enamuses juhid või spetsialistid, keda kohapeal leida ei õnnestunud.”
Küll nendib tehase juht, et need, kes tööd on nende juures leidnud, on tulnud teistest ettevõtetest. See on ka loogiline – eeldab ju innovaatilises vabrikus töötamine lahtist pead ja tahet õppida. Nii toob Veerits näiteid, kuidas on osadel tootmistöötajatel hoopis meditsiiniline ettevalmistus. Tööjõu voolavusest teab Veerits ainult ühe näite tuua töötajast, kes tööle enam ei tulnud.
„Kadus lihtsalt ära,” nentis juht. „Värbamisel oleme arvestanud, et liidame sinna mõne protsendi juurde, et kui keegi ootamatult ära kaob või ei meeldi või töö ei sobi ja pole suuteline tootmises töötama, et me oma tootmisega saaksime kenasti jätkata. Hetkeseisuga on meil meeskond koos, enamusega lepingud ja kokkulepped sõlmitud. Naljajutt sellest, et me maksame ainult miinimum tasu ja toome töölisi Ukrainast, ei vasta tõele.”
Suitsetamisevaba tehas
Tehase töötingimused vastavad nõuetele ja liiguvad isegi nõuetest mõnel puhul ees. Turvalisus on koht, kus kokkuhoidu ei tehta. Sellega arvestab juba masinate, tootmisvahendite tootja kui ka ettevõte ise. Veerits tutvustab olmetingimusi, avarat kööki ja ka väljaõppeklassi, mis näevad välja väga moodsad ja tänapäevased. Ka ettevõte juhi enda kabinetti kaunistab suur teler, kus reaalajas on näha kogu tööprotsess, tänasel päeval siis tootmisseadmete installatsioon ja käivitamine, sest suurematel tuuridel on plaanis tegutsema hakata uuel aastal.
„Oma tootmises keskendume eelkõige kahele asjale: ohutus ja kvaliteet. Kui need olemas, tuleb ka kõik muu,” kõneles Veerits. Tähelepanuväärne on seegi, et tehase suurel territooriumil on keelatud suitsetamine. „Suitsu saab teha vaid väljaspool tehase tootmisala autoparkla ühes nurgas. Kõik, kes meile tööle tulevad, peavad seetõttu oma harjumustega arvestama.”
Veerits kõneles, et töötajad ei pea olema puidualase ettevalmistusega nii kogemuse kui hariduse mõttes, kuid sellegi poolest läbivad kõik töötajad kahenädalase vineeritootmise baaskoolituse, mida tehakse koos Tallina Tehnikaülikooliga (TalTech), sest see loob võimaluse töötamiseks ka mõnel muul positsioonil. Tehases toimub pidev väljaõppe edasi.
Koostööd plaanitakse loomulikult ka kutseõppeasutustega ja samuti on suurepärane läbisaamine kohaliku Töötukassaga, kes on tulnud Veeritsa sõnul üllatavalt loovalt asju lahendama ja aitama. Veerits ise on tegelikult hoopis matemaatikuharidusega Tartu Ülikoolist ning gümnaasiumi lõpetanud Nõos. „TalTechi baaskoolituse läbivad kõik, ka tõstukijuhid,” möönis Veerits.
Tehase rajamine on läinud sujuvalt. Koostööd ja laiapõhjalist mõistmist on leitud nii ametkondadest, olgu siis tegemist maantee, põllumajandus või keskkonnaametiga, kellelt on tarvis erinevaid lube ja kooskõlastusi saada. Samuti on tugev ka Jõgeva vallapoolne mõistmine ja arusaam, et ettevõte on suure tähtsusega kohalikule elule ning on juba saanud oluliseks tööandjaks. Kogukonnaga läbisaamine on hea.
Toob värsket hingamist
Tootvas tööstuses on tendents võimlikult minimeerida inimtööjõudu, sest iga n-ö inimkäe osalemine tööprotsessis tõstab toote omahinda. Veerits kinnitas, et Viruvere vabrik on küll äärmiselt moodne ja innovaatiline, kus on juba paljude uute tehnoloogiatega arvestatud ja neil inimeste asendamist tõenäoliselt tegema ei hakata, kõik 150 värvatut võivad olla kindlad, et robotid nende leiba pikema aja jooksul ei ohusta.
Tehnoloogia on nii uus, et ka nende pildistamine ei olnud tegevjuhi palvel võimalik, konkurents on karm, kuid saladuste hoidmine tuleb kasuks nii kogukonnale kui ennekõike töötajatele, kes lisaks kodumaise puidu väärindamisele, saavad ka elatusallika.
Regionaalhalduse talitse Jõgeva juhataja Taivo Tali sõnas, et sellise ettevõtmise, nagu Estonian Plywood´i vineerivabriku tulemine väikesesse kohta on meeldiv üllatus ja leidis, et paljude asjade kokkulangemise tulemusel see ka nii läks. Tööjõu liikumist Tali ei pelga ja probleemina ei näe:
„Tõsi ta on, et töökohti tõmbab ta ära ja eks siis mõned ettevõtted peavad pingutama. Kuna me oleme Tartu tööjõu areaalis, siis küllap saadakse hakkama. Puidutööstuses keskmine palk Jõgevamaal ju tõuseb. Tööd on saanud Tartu spetsialistid, kes on ka tõenäoliselt kolinud või kolimas siia. Ja need, kellelt tööjõud ära läheb, mis ei ole kindlasti massiline, leiavad Tartu tööjõuturult uued töötajad. Viruvere ei ole eraldatud kohas, kuskil saarel, siin võib põhimõtteliselt öelda, et see on Eesti tööjõuturg, Lõuna-Eesti tervikuna, see kompenseerib vajaduse ära.”
INDREK SARAPUU
