Eesti seriaalisõbra jaoks on Üllar Saaremäe eelkõige värvikas ja vastuoluline uurija Mikk Kotkas seriaalist “Viimane võmm”, teatrisõbra jaoks aga mees, kes on juhtinud juba kakskümmend aastat kindla käega Rakvere Teatrit ning muutnud selle Eesti kultuuripildis vägagi nähtavaks.
Kohtusime Üllar Saaremäega möödunud teisipäeval, kui Rakvere Teatri selle hooaja esimese uuslavastuse “Thijl Ulenspiegel” esietenduseni oli jäänud kolm päeva. Selle tüki tõi Saaremäe välja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia XI lennu teatritudengitega, kelle hulgas on ka Üllar Saaremäe enda poeg Karl Robert Saaremäe. XI lennu näol on tegemist huvitava seltskonnaga: 19 noorest seitsmel on emakeeleks vene keel. “Ulenspiegel” on üks selle lennu diplomilavastusi.
“Lugu räägib Flandria anastamisest hispaanlaste poolt ning flaamlasi mängivad seal eesti keelt kõnelevad noored ja hispaanlasi kerge aktsendiga eesti keelt kõnelevad noored. Aga see ei tähenda, et me neid kuidagi vastandaksime. Ja lõpuks tõmbab Ulenspiegel ‒ flaamide müütiline rahvakangelane ‒ nii ühtedele kui ka teistele “koti pähe”,” ütles Üllar Saaremäe ja lisas, et nagu klassikalised lood enamasti ikka, kõnetab ka Ulenspiegeli lugu üle aegade. See kõneleb inimeseks olemisest, armastuse olemusest, elurõõmust ja elutarkusest.
“See on väga elujaatav lugu,” sõnas Üllar Saaremäe.
Algselt oli tal Viljandi tudengitega lavale tuua muusikal “West Side Story”, aga selleks ei saadud autoriõigustega tegelevalt agentuurilt luba. Siis tuli Saaremäele meelde üks “Viimase võmmi” stsenaristi Gerda Kordemetsa pillatud lause. Ta jälgis seriaali võtteplatsil Karl Robert Saaremäed (viimasel hooajal tegi “Viimases võmmis” kaasa ka tema) ja ütles: “Kunagi võiks tulla üks tark lavastaja, kes lavastakse Thijl Ulenspiegeli loo Karl Robertiga nimiosas.
“Ma mõtlesin, et ma võin siis ju olla see tark lavastaja,” sõnas Saaremäe muiates. ““Ulenspiegeli” trump on see, et kõigil osalistel on mängida suurepärased rollid.
Mulle väga meeldib Viljandi tudengite entusiasm ja väsimatus. Mõnikord teeb siiski nõutuks, et nad ei suuda fikseerida seda, milleni me proovis jõudnud oleme, aga kui mõtlen tagasi endale selles vanuses, siis mina ka ei osanud. Võib-olla olengi lavastajana nõudlikum ja kärsitum, kui tudengitega peaks olema.”
Logopeedi abiga lavakasse
Üllar Saaremäe omandas teatrihariduse konservatooriumi lavakunstikateedris ehk praeguses muusika- ja teatriakadeemia kõrgemas lavakunstikoolis. Teatrivaimustus tabas teda aga juba koolipoisina. Saaremäe on pärit Kohtla-Nõmmelt, koolis käis ta aga Kohtla-Järvel. Seal hakkas ta mängima ka näiteringis.
“Mulle meeldis laval olla: sain sealt alati tohutu energia. Mind võlus ka see aura, mis kaasnes teatri külalisetendusele tulekuga. Inimesed olid juba hommikust saati hoopis teistsugused, kui oli teada, et õhtul saab teatrisse. Tegin kultuurimaja juurde asja juba mitu tundi varem, kui dekoratsioonid kohale jõudsid, ning pakkusin end appi neid tassima. Ning õhtul läksin siis muidugi etendusele,” meenutas Üllar Saaremäe.
Keskkooli lõpus läks ta lavakunstikateedri sisseastumiskatsetele, aga praagiti esimesest voorust välja, sest põristas r-häälikut. Ta ei andnud siiski alla, vaid läks logopeedi juurde, tegi usinasti tema soovitatud harjutusi ja sai kahe kuuga normaalse r-hääliku suhu. Tänu sellele avanesid ka lavakooli uksed.
Saaremäe lavakunstikateedris õppimise aeg (1988-1992) oli Eesti elus pöördeline ja segane ja ilmselt osalt sellest tingituna valitsesid lavaka XV lennu tudengite hulgas veidi küünilised suhted. Aga õppejõudude seltskond oli Saaremäe sõnul võimas: peale kursusejuhendaja Kalju Komissarovi veel Roman Baskin, Aarne Üksküla, Merle Karusoo jt. Kui Saaremäe lavaka lõpetas, kutsus tollane Ugala teatrijuht Jaak Allik teda ja veel viit inimest samalt kursuselt Viljandisse. Ugala oli siis Saaremäe sõnul Eesti parim teater, kus Elmo Nüganen, Kaarin Raid ja Kalju Komissarov lõid märgilise tähendusega lavastusi. Kui sellesse teatrisse kutsuti, polnud kahtlustki, et tuleb minna. Viljandisse jäi Saaremäe siiski ainult neljaks aastaks, siis tuli Rakverre. Külalislavastajana oli ta Rakveres “käe valgeks” saanud aasta varem.
“Olin Rakveres rahvusvahelisel tearifestivalil Baltoscandal, kui tollane Rakvere Teatri juht Peeter Jalakas küsis, kas ma ei tahaks Rakveres midagi lavastada. Ütlesin, et andku mulle paar hetke mõtlemisaega. Siis pöörasin pead ja nägin näitleja Peeter Jakobit. Ütlesin, et tulen, kui saan Jakobiga “Don Quijotet” teha. Jalakas ütles: “Teeme ära!”,” meenutas Saaremäe. 1996. aastal, kui Peeter Jalakas teatrijuhi kohalt lahkus, tuli Saaremäe juba päriselt Rakverre ‒ teatri kunstilist poolt juhtima. Kui vahepeal kultuuriministriks tõusnud Jaak Allik talle sellise ettepaneku tegi, oli ta kohe nõus.
“Mitte et Ugalas halb oleks olnud, aga siin ütles hing, et olen kodus tagasi,” sõnas Saaremäe.
Kogu Virumaa teater
Rakvere Teatrit on ta ikka kogu Virumaa teatriks pidanud ja tema on ka Virumaa mees. Kui ta tudengipõlves bussiga Kohtla-Nõmmelt läbi Rakvere Tallinna sõitis, vaatas ta ikka laguneva teatrimaja poole ja ütles mõttes: kunagi ma teen selle korda! Ja kordategemise aeg tuli kätte kiiremini, kui ta arvata osjas.
“Olime teatri direktori Indrek Saarega mõlemad noored, tema 23 ja mina 26, ning julgesime suurte optimistidena renoveerimise käima lükata. Nüüd hakkab maja, tõsi küll, juba mõnest otsast uuesti lagunema,” tõdes Üllar Saaremäe.
Näitlejaks on ta õppinud, lavastajaks kasvanud aga töö käigus. Kui oled päris suure hulga lavastuste valmimise protsessi n-ö seestpoolt näinud, siis tunned ühel hetkel, et oskaksid ka saalist näitlejatele nõu anda. Rakveres on Saaremäe välja toonud umbes kolmkümmend lavastust. Tähtsuse järjekorda ta neid panna ei oska. Mõni on õnnestunum publiku või kriitikute seisukohalt, mõni pakkunud jälle rohkem iseenda vaimule.
Kõige rohkem on Saaremäe tahtnud tegelikult ikka näitlejatööd teha. Üks tema enda jaoks oluline roll oli Don Jose Margus Kasterpalu ja Andres Lepiku aastate taguses projektilavastuses “Carmen”. Omamoodi unikaalne roll on Aston Mati Undi lavastuses “Majahoidja”. Seda lavastust on nimelt mängitud viieteistkümne aasta jooksul umbes sada korda. Vahepeal pandi see n-ö riiulile, ent taastati hiljem Undi mälestuseks.
Saaremäe on saanud mängida ära ka Hamleti, mida peetakse iga meesnäitleja unistuste rolliks. Hamletit kehastas ta projektiteatri Kell Kümme lavastuses, mida mängiti mõned aastad tagasi Rakvere linnuses. Koduteatri rollidest on talle suurt rõõmu pakkunud näiteks nimiosa lavastuses “Cyrano de Bergerac”, isa Welshi roll lavastuses “Connemara. Üksildane lääs” ning Oscar lavastuses “Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale”.
Oscar on taas väga pika elueaga roll, mida algselt pidi mängima Dajan Ahmet, kes aga autoõnnetuses hukkus. Saaremäe kui lavastaja võttis rolli enda õlule ja nüüd on nad koos Roosamammat kehastava Ines Aruga selle lavalooga kümne aasta jooksul Eestile mitu tiiru peale teinud.
“”Oscar ja Roosamamma” on targalt kirjutatud teos. See räägib rasket haigust põdevast kümneaastasest poisist, kel pole paranemislootust, ent kes veedab tänu Roosamamma nõuannetele oma viimased päevad väga kaunilt: iga päeva elab ta nii, nagu kümmet aastat. See on tegelikult nõuanne meile kõigile: elada iga päeva nii, nagu oleks see oluline osa meie elust,” ütles Üllar Saaremäe.
Pikima staažiga
Ta on konkurentsitult kõige pikema staažiga peanäitejuht Rakvere Teatris. Kui ta algul kavatses jääda viieks aastaks, siis nüüd läheb tal Rakveres 21. hooaeg. Samas ei tunne ta, et ta elu seal liiga “mugavaks” oleks läinud, sest Rakvere-suuruses linnas kutselise teatri “elus” hoidmine pakub pidevat väljakutset. Kuueteistkümnest tuhandest linlasest käib ju pidevalt teatris umbes kolmandik, ülejäänud kaks kolmandikku on lapsed ja need, keda teater lihtsalt ei huvita.
“Et kohapeal on publikut vähe, peame oma lavastustega väga palju ringi sõitma. Mobiilne on teatud mõttes tore olla, aga see lõikab kunstilisel meeskonnal mõned olulised võimalused ära. Näiteks meie kunstnikud peavad dekoratsioone kavandades arvestama sellega, et need autosse ära mahuksid. Me ei saa küsida ka Tallinna teatrite piletihinda, sest see käiks meie publikule üle jõu,” tõdes Üllar Saaremäe ja tunnistas samas, et kitsastes tingimustes muutuvad inimesed tihti hoopis loomingulisemaks. Ja kindel on ka see, et väikese linna elanike jaoks on oma teater palju olulisem nähtus kui suure linna elanike jaoks. Tahtmata küll ühe teise Eesti linna elanikke solvata, on Saaremäe vahel öelnud, et kui Rakverel ei oleks teatrit, siis oleks ta Paide.
Rakvere Teatril on palju fänne ka väljaspool Rakveret. See tähendab, et teater on suutnud oma “kaubamärgi” usaldusväärseks mängida. Ja lisaks etendustele toimuvad teatris veel kontserdid, näitused ja kinoseansid. 4. oktoobril avatigi nn teatrimäel uus hoone, milles leidsid koha spetsiaalne kinosaal ja proovisaal: viimast polnud teatril selle aegade algusest peale olnud.
Alanud hooaeg tõotab Rakveres põnev tulla. Lisaks “Ulenspiegelile” on juba jõudnud esietenduda rohkem filmiloojana tuntud Sulev Keeduse lavastus “Somnambuul”, mis põhineb samal Madis Kõivu tekstil, millel Keeduse samanimeline filmgi, ent pole mõistagi filmi copy-paste variant. 21. oktoobril esietendub aga Erkki Aule kirjutatud ja lavastatud “Astuge edasi”.
“Aule kirjutas selle näidendi n-ö hea farsi valemit lahti muukides ja sai valmis tõeliselt naljaka loo. Nii et põrutame hooaja alguses suisa kolmeraudsest ja iga “pauk” ehk lavastus on üsna erinev,” kinnitas Saaremäe.
Ta ise loodab nüüdsest natuke rahulikumat elu elada, sest seriaal “Viimane võmm” sai läbi ja uues sama taustaga seriaalis “Siberi võmm” pole Mikk Kotkas enam läbiv tegelane, vaid sekkub sündmustesse ainult aeg-ajalt. “Viimase võmmi” võttepäevi kogunes Saaremäel viimase kahe ja poole aasta sisse 202. See tähendas, et tal polnud ühtegi vaba nädalavahetust ega riigipüha ning sõprade sünnipäevadele ta ka üldjuhul ei jõudnud. Samas pakkus seriaal võimaluse koos olla paljude toredate inimestega, keda ta muidu poleks kohanud.
Üllar Saaremäe elab Viitna kandis, Rakverest umbes kolmkümmend kilomeetrit Tallinna poole. Aga päriselt Tallinna tööle minna pole ta tahtnud.
“Kutsutud on küll, aga ma pole “toru võtnud”,” ütles Saaremäe muiates.
Tuleval kolmapäeval saab teda näha Jõgeva kultuurikeskuse laval: Rakvere Teater annab siin külalisetenduse oma menulavastusega “Kaasavaratu”.
Pille-Riin Purje, teatrikriitik:
Üllar Saaremäel on olemas üks juhi jaoks väga oluline omadus: ta oskab inimesi hoida ja märgata. Tänu sellele on Rakvere teatris väga mõnus sisekliima: intriigide asemel valitsevad seal ühte hoidmine ja loovus. Mulle sümpatiseerib Saaremäe vankumatu optimism, soe huumor ja oskus ka enda üle naerda. Asjade läbi huumoriprisma vaatamine aitab tal hoida nii iseennast kui ka teatrit
Üllar Saaremäe on toonud Rakvere Teatrisse põnevat repertuaari ja eri loomenähtusi.
Kui ma millegi pärast muretsen, siis Saaremäe näitlejatee pärast: teatrijuhi rollis olles pole tal aega nii palju tükkides kaasa mängida, kui ta võiks. Nii delegeerib ta mõnegi rolli, mis talle endale võiks sobida, kellelegi teisele. Õnneks ei ütle ta ära kõiki rolle ning tänu sellele pole me pidanud ära unustama, kui hea näitleja ta on.
Üllar Saaremäe elukäik
* Sündinud 23. novembril 1969 Kohtla-Järvel
* Lõpetanud 1988 Kohtla-Järve 1. keskkooli ja 1992 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (XV lend)
* 1991-1996 Viljandi Ugala teatri näitleja
* Aastast 1996 Ravere Teatri peanäitejuht
* Toonud Rakvere Teatris välja umbes kolmkümmend lavastust
* Lisaks rollidele teatris on mänginud ka mitmes filmis “Stiilipidu”, “Sigade revolutsioon”, “Minu Leninid”, “Tuulepealne maa”, “Viimane võmm” jt
* On Rakvere punklaulupidude “ristiisa”
* Tunnustused: Voldemar Panso nimeline auhind 1991, Ants Lauteri nimeline auhind 2000, Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2001, Eesti Teatriliidu aastapreemia parima meespeaosa eest 2008, Vabariigi Presidendi Valgetähe IV klassi teenetemärk 2015 jne
RIINA MÄGI
