Eesti viroloog, Tartu ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits oli nõus Vooremaa lugejad targemaks tegema praegusel päevateemal ja rääkima seekord viirusevaktsiinidest.
Kas see meie mulluse aasta peakangelane, viirus nimega SARS-CoV-2, on virolooge üllatanud ka?
Ma ei ütleks, pigem on üllatanud inimesed sellega, kui halvasti nad uue viirusega toime tulevad. Loomulikult on sellel ka põhjused.
Radikaalselt uusi omadusi SARS-CoV-2 uurimused viimasel ajal välja toonud ei ole. Pigem on ta on osutunud teistele viirustele hoopis sarnasemaks, kui eelmise aasta alguses arvasime. Peamine probleem on ikka suured nakatunute arvud.
Kui viirusel lastakse nii laialt levida, tabavad meid tõenäoliselt mitmed väga ebameeldivad üllatused. Praegu on sel viirusel ikka lastud teha väga palju, mida ei oleks tohtinud lubada.
Kui räägime vaktsineerimisest, kui kaua meil niisuguseid haiguste tõrje viise on tuntud?
Umbes 1000 aastat. Mitte Eestis, aga maailmas, täpsemalt Hiinas. Kes seda päris täpselt suudab öelda aga umbes 1000 +/–100 aastat siiski. Euroopa sai selle protsessiga tuttavaks 300 aastat tagasi, aastal 1721 Inglismaal. Meetodit kasutati rõugete leviku tõkestamiseks.
Algne protsess ei olnud küll päriselt vaktsineerimine, varioleerimine (rõugeviiruse inglise keelne nimetus – variola virus) peaks see termin olema.
Tavaliselt levib rõugeviirus õhu kaudu, nagu ka koroonaviirused. Kopsu sattudes, sõltuvalt rõugeviiruse tüvest, sureb ligikaudu 30% nakatunutest: seega on rõugeviirus SARS-CoV-2ga võrreldes mitu kraadi kangem tegelane. Umbes 1000 aastat tagasi nuputasid hiinlased välja, et kui rõugeviirust mitte sisse hingata, aga võtta rõugevillist rõugelima ja viia seda torkega naha sisse, siis tekib kaitse haiguse vastu. Tõsi, vähesed niiviisi n-ö vaktsineeritud haigestusid ja mõned siiski surid ka, sest tegemist oli ikkagi metsikut tüüpi viirusega, aga laias laastus see siiski toimis. Teadaolevalt hakkasid nad seda protsessi – mida hiljem nimetati varioleerimiseks ‒ rakendama umbes 1000 aastat tagasi.
Enne kui varioleerimine sai riikliku heakskiidu (meie mõistes siis ravimiameti positiivse hinnangu), kulus üle 600 aasta. Esimest korda tunnistati seda ametliku ravivõttena 17. sajandil, nii et asjad on läinud mõnevõrra kiiremaks. Kui koroonaviirusel kulus Hiinast Euroopasse levimiseks mõned päevad, siis vaktsineerimise või varioleerimise tehnoloogial kulus varem sada aastat.
Algselt põhines see just reaalse rõugeviiruse materjali pookimisel. See oli küllaltki populaarne lähenemine ja efektiivne. 1768. aastal laskis tol ajal ka Eestit valitsenud Vene imperaator Katariina Suur sellisel viisil vaktsineerida iseend, oma poega ja hiljem ka suure osa õukonnast. Rõugete leviku kohta oli üsna konkreetne arusaam. Me praegu teame, et selle viiruse infektsioonikordaja ei ole mitte 2,5, nagu SARS-CoV-2, vaid 7. See on ohtlikum ja leviks immuunsuseta keskkonnas välkkiirelt. Rõugetesse suri metsikult inimesi ja selle kohta, kuidas see levib, oli ka siis ettekujutus olemas. Katariina Suure initsiatiiv laienes ja enne 18. sajandi lõppu vakstineeriti sellisel viisil Vene impeeriumis umbes 2 miljonit inimest. Kui algselt kasutati varioleerimiseks päris inimese rõugeviirust, mis sissehingamiselt tapab ja võib ka varioleerimisel põhjustada haigestumist (Katariina Suur ise haigestuski kergelt), siis Inglise arst Edward Jenner hakkas 1796. aastal samaks eesmärgiks kasutama lehmarõugetega nakatunud lehmadelt pärit lima. Siit pärineb ka vaktsineerimise nimetus („vacca“ – itaalia keeles „lehm“)
Kas inimeste rõugeviirus on maakeral veel alles?
Ikka.
Looduslikult?
Ei.
Mõnest eksootilisest riigist seda endale külge korjata ei ole võimalik?
See ei õnnestu. Rõugeviirus eksisteerib kolmes kohas – Atlantas USAs, Novosibirskis Venemaal reaalselt, ja kolmas koht on kahjuks internet. Seal on kättesaadav selle viiruse genoomi järjestus. Samuti on avaldatud teadustööd, mis kirjeldavad, kuidas järjestuse alusel rõugeviiruse sugulasi valmistada. See näeb välja kui pommide tegemise õpetus, õnneks vajab praktiline teostamine spetsiifilisi teadmisi ja tingimusi.
Inimpopulatsioonist on rõuged ainult tänu vaktsineerimisele kadunud. Ja seda juba umbes 40 aastat.
Kas neid viirusi on veel, mis on tänu vaktsineerimisele kadunud?
Üks on veel. See pole inimese vaid kodu- ja metsloomade viirus ingliskeelse nimega reindeer pest virus; eesti keeles veisekatku viirus. Viimane selle viiruse nakkuse juhtum oli 2001. aastal.
Milline oli järgmine viirusevaktsiin, mis inimkonna käsutusse tuli?
Ajalooliselt teine oli marutaudivaktsiin, mida kasutas Louis Pasteur esimest korda inimesel 6. juulil 1885. aastal. Varem oli ta seda katsetanud vaid ligi 50 koeral. See toimus 13 aastat enne viiruste avastamist. Seega ei teadnud Pasteur, millise patogeeniga ta tegeles, aga ta üritas seda tappa päris mitmel ratsionaalsel meetodil. Kõigepealt püüdis ta seda kohandada paljunemiseks küülikutes lootusega, et see muutub inimesele vähem patogeenseks. Nii see paraku ei läinud. Järgmise sammuna kuivatas ta nakatunud küüliku aju lõike, et patogeen (praegu tuntud kui marutaudiviirus) inaktiveerida ja see ka õnnestus. Tänapäeval enam Pasteuri metoodikat tavaliselt ei kasutata.
Marutaud on siiski üle ilma väga levinud. Sellesse sureb igal aastal üle maailma umbes 15 000 inimest. Suuremalt jaolt arengumaades, eriti Aafrikas ja Aasias. Neil pole piisavalt vahendeid, et vaktsineerida loomi küllalt efektiivselt. Inimestel, kes saavad hammustada, ei ole võimalusi end otsekohe vaktsineerida.
Marutaud on väga heal lakmuspaber tõelise vaktsiinivastasuse tuvastamiseks. Kui marutõbine elukas hammustab ja ei vaktsineeri, oled tõeline vaktsiinivastane. Sümptoomide tekkimist tuleb küll enamasti kuu kuni kolm oodata, kuid edasi lähevad asjad kiiresti – kümne väga piinarikka päeva pärast on inimene surnud. Marutaudist pole keegi veel tervenenud. Kirjeldatud on küll ühte juhtumit, aga seal on tõsiseid küsitavusi ning üks kümnete tuhandete kohta pole just väga palju.
Eestis ei ole marutõbe ka loomadel enam kümmekond aastat. See on kadunud just tänu loomade vaktsineerimisele. Siiani puistatakse vaktsiinipalasid piki idapiiri, sest Venemaal on marutõbi endiselt olemas. Vene territoorium on liiga suur ja hõredalt asustatud, selleks et metsloomi vaktsineerida. Koduloomi nad muidugi vaktsineerivad.
Mis oli ajalooliselt kolmas viirusvaktsiin, mida kasutama hakati?
Kui esimene vaktsiin korjati üles n-ö loodusest ja teine loodi pimesi, siis järgmiste hulgas väga oluline oli kollapalaviku vaktsiin. Enne seda vaktsiini tulid kasutusse bakterite põhjustatud haiguste vastased vaktsiinid, näiteks tuberkuloosivastane BCG vakstiin (1921. aastal).
Kollapalaviku vaktsiini väljatöötamine oli sihilik. Võeti reaalne viirus, päris haigelt ja paljundati seda rohkem kui 286 põlvkonda ahvides ning hiirte ja kanade embrüotes. Kogu protsess võttis aega 5–6 aastat. Tänu sellele saadi muteerunud viirus YFV-17D-204. See numbri ja tähekombinatsioon ongi selle kollapalaviku vaktsiini ametlik tähistus. Kasutusele tuli see 1938. aastal ja Ameerika teadlane Max Theiler sai selle eest aastal 1951 ka Nobeli preemia. YFV-17D-204 on siiani kõige efektiivsem viirusevastane vaktsiin, mis üldse olemas on. Väidetavalt tekib üheainsa süsti järel eluaegne immuunvastus.
See on üsna karm vaktsiin, tal on päris tugevad kõrvaltoimed. Loomulikult on need tühised võrreldes kollapalavikuga, mis tapab ligi viiendiku inimestest, keda ta nakatab. Vaktsiin erineb Pasteuri marutaudi vaktsiinist selle poolest, et on elusviirus. Nii võimsaid immuunvastuseid annavadki enamasti elusviirused. Siit tuleb ka välja, et mida efektiivsem on vaktsiin, seda sagedasemad on tema kõrvaltoimed. See on ka vältimatu, sest vaktsiinide toimimine on seda parem, mida paremini nad imiteerivad patogeeni. Enamus haiguse sümptomeid ei tule ju mitte patogeeni rünnakust, vaid neid põhjustab organismi immuunsüsteemi rünnak patogeeni vastu.
Missuguseid vaktsiinitüüpe üldse olemas on ja kuidas nad töötavad?
Traditsiooniliselt kasutati kahte tüüpi viirustevastaseid vaktsiine.
Esimene neist kujutab endast inaktiveeritud patogeeni. Kasutakse ka mõistet „surmatud viirus“, kuid see pole kõige sobivam, sest viirus pole üldse elusolend. Esimeseks selliseks oli Pasteuri marutaudivaktsiin. Viirus on mingi füüsikalise (Pasteur kasutas kuivatamist) või keemilise (sageli kasutatakse mingeid detergente – pindaktiivseid aineid) töötlemisega inaktiveeritud. Sellise vaktsiini tootmine kujutab endast metsiku (tõvestava) viiruse paljundamist tööstuslikus mastaabis, väga suurte viiruse koguste puhastamist ja saadud preparaadi inaktiveerimisest füüsikalise või keemilise võttega. Selle tehnoloogia tõrgeteks on 5–6 suuremat probleemi. Kõigepealt toota viirust kilodes või tonnides on kaunis keeruline ja sugugi mitte ohutu, eriti kui tegemist on metsikut tüüpi viirusega.
Teiseks, inaktiveerida tuleb õigesti, see on aga iga viiruse puhul individuaalne. Sellega on korduvalt suudetud ämbrisse astuda, vähemalt algaastatel, kui tehnoloogiaid ei olnud veel paika saadud. Kui inaktiveerida liiga vähe, võib viiruse infektsioonilisus säilida ja selline nn vaktsiin võib põhjustada haigust, sest ta põhineb metsikut tüüpi viirusel. Parem pole ka teine äärmus: liiga tõsiselt – ehk siis valesti – inaktiveeritud viirus on vaktsiinina paremal juhul täiesti kasutu. Hullemal juhul põhjustasid sellised üleinaktiveeritud vaktsiinid pooliku immuunvastuse – nii juhtus ühe ajaloolise leetrite vaktsiiniga. Poolik immuunvastus kaitseb lühikest aega ja peale seda võib viiruse tekitatud haigus olla tavalisest tõsisemgi. See vaktsiinikandidaat on praegu asendatud elusvaktsiiniga, millel taolised probleemid puuduvad.
Üks kõige tõsisemaid probleeme on see, et vaktsiin ei põhine bioloogiliselt aktiivsel patogeenil. Organismi immuunvastus on üles ehitatud nii, et ta tunneb ära patogeene, mitte nende juppe. Selleks, et käivitada immuunvastus nii nagu peab, on vaja patogeeni olemasolu või selle imiteerimine. See vaktsiinitüüp töötab hästi, kui talle lisatakse katse-eksituse-meetodil leitud keemilisi aineid, mille puhul algselt täpselt ei teatud, mida nad teevad. Tänapäeval nimetatakse neid adjuvantideks, nad on ette nähtud selleks, et eksitada immuunsüsteemi ja anda sellele väärettekujutus, et inaktiveeritud vaktsiini näol on tegemist patogeeniga. Inimvaktsiinides on nendeks olnud alumiiniumisoolad ja mingil määral ka haimaksast pärinev skvaleen. Ilma nendeta see vaktsiinitüüp küll töötab, aga immuunvastuse tekitamiseks vajalik antigeeni kogus on väga suur. Seda on kallis ja ebaefektiivne toota ning seetõttu pole muud võimalust kui kasutada efektiivseid adjuvante.
Teine vaktsiinikategooria on elusviirused ehk nõrgestatud viirused. Tõsi, elusvaktsiin ei ole viiruste puhul see kõige parem mõiste, sest viirused ei ole elusorganismid. Selle vaktsiinitüübi esimeseks näiteks oli Theiler´i loodud kollapalaviku vaktsiin. Neid on veel, sinna kuuluvad Sabini poliovaktsiin, tänapäeval kohustuslikus korras kasutatav mumpsi, leetrite ja punetiste vastane vaktsiin ning tuulerõugevaktsiin. Nende vaktsiinide tootmise tehnoloogia põhines sellel, et viirust on paljundatud korduvalt tingimustel, mis erinevad inimese organismi omadest. Kuna viirused adapteeruvad uutele tingimustele, tekitab see nendes muudatusi ehk mutatsioone. Näiteks erineb Thaileri kollapalaviku vaktsiini algsest kollapalaviku viirusest 67 mutatsiooni poolest. See arv on sedavõrd suur, et muudatused on praktiliselt pöördumatud. Kuna inimese organism on sellisel viisil paljundatud viirusele võõras, suudab see küll inimese rakke nakatada, kuid enam mitte haigust tekitada.
Selle vaktsiinitüübi peamised probleemid tulenevadki just tehnoloogiast. Klassikaliste meetoditega võtab selle väljaarendamine palju aega. Moodsa tehnoloogiaga, kui teada, mida teha, saab muidugi teha palju rutem. See on siiski olnud aeganõudev. Lisaks iseloomustab seda tüüpi vaktsiine suhteliselt kõrge kõrvalefektide foon ‒ vaatamata muudatustele on siin vaktsiiniks infektsiooniline viirus. Medali teiseks küljeks on juba mainitud kõrge aktiivsus. Ka ei vaja selline vakstiin adjuvanti, ta on ise patogeen ja tema tootmine on palju odavam, sest organismi ei pea süstima suurt kogust viirusevalku. Saab süstida väikese koguse viirust, mis toodab ise immuunvastuse tekitamiseks vajalikud valgud. Selle vaktsiinitüübi kasutamine on suhteliselt lihtne ja tegelikult pole ka kõrvaltoimed enamasti suuremaks probleemiks. Leetrivaktsiinil on kõrvaltoimed väga väikesed, tuulerõugevaktsiinil praktiliselt olematud; siiski on vale väita, et neid ei esine.
Need kaks vaktsiinitüüpi domineerisid kuni 1980. aastateni. Siis hakkasid katsetamisskeemide erinevuse tõttu, loomavaktsiinide hulka rutem, inimese omade hulka aeglasemalt, imbuma moodsamad lähenemised.
Esimeseks selliseks said allühikulised vaktsiinid.
Esimene inimesel kasutatud allühikuline vaktsiin oli kollatõve viirus B vastane vaktsiin. Põhimõtteliselt sarnaneb see oma olemuselt inaktiveeritud vaktsiiniga ehk siis kujutab endast puhastatud viiruse valgust (antigeenis) moodustunud osakesi. Erinevalt inaktiveeritud vaktsiinist, mida toodetakse reaalselt viirusest, toodetakse allühikulist vaktsiini kasutades viiruselt pärinevat geneetilist informatsiooni. Seda nimetatakse rekombinantsete valkude tehnoloogiaks. Kollatõve viirus B vastase vaktsiini puhul toodetakse neid valke pagaripärmis. Pagaripärmis toodetakse ka osa papilloomiviiruste vastastest vaktsiinidest, sh Eestis kasutusel olevat papilloomviiruse vaktsiin. Osa papilloomiviiruse vastaseid vaktsiine toodetakse aga liblikarakkudes. Allühikuliste vaktsiinide hulka kuulub ka uudne vöötohatise vastane vaktsiin Shingrix. Tüüpiliselt vajavad allühikulised vakstiinid – mis ei ole infektsioonilised viirused – adjuvante.
Kõige uuem tehnoloogia, mida viiruste tõrjes kasutatakse, on rekombinantsete või hübriidsete viiruste tehnoloogia, mida nimetatakse ka kimäärsete viiruste tehnoloogiaks. See lähenemine seisneb selles, et vaktsiinis kombineeritakse kahe erineva viiruse omadused. Üks neist on nii öelda vakstiini kandja – selle ülesandeks on teine, n-ö toimeaine (sihtmärk viiruse antigeene kodeeriv järjestus) organismi kanda. Samuti on kandja ülesandeks anda organismile signaal, et toimub viiruse rünnak ja vaja on tegutseda. Lihtsaim on seda printsiipi seletada konkreetse näite varal.
Inimestel kasutatud vaktsiinidest oli esimene sel meetodil toodetud Jaapani entsefaliidivastane vaktsiin. Nagu nimetusestki aru saada, on see üks äärmiselt ebameeldiv viirus. Sel juhul kasutati rekombinantse vakstiini kandjana Theileri kollatõvevaktsiini viirust. Selle ülesandeks on immuunsüsteemi aktiveerimine, viiruse valkude tootmise käivitamine. „Toimeaineks“ oli aga Jaapani entsefaliidiviirusest pärinevaid pinnavalke kodeerivad järjestused, millega asendati kollapalaviku viiruse vastavad geenid. Seega saadi kokku rekombinantne viirus, mida kasutatakse vaktsineerimiseks. Mingi analoog sellele on ka rotaviiruse vaktsiin. Samal tehnoloogial põhinevad needki kaks vaktsiinikandidaati, mida kasutati umbes 5 aastat tagasi ebola viiruse vastu. Kui kollapalaviku viirus ja jaapani entsefaliidi viirus on väga lähedased sugulased, mis mitteviroloogi jaoks näeksid välja identsed, siis ebola viiruse vastastes vaktsiinides kasutati väga erinevaid viirusi, millel on vähe ühist. Üks neist kujutav adenoviiruse ja ebolaviiruse kimääri, teisel puhul oli adenoviiruse asemel kasutatud vesikulaarse stomatiidi viirust. Ideoloogia on sama – kandjaks on mingi viirus või olemasolev elusvaktsiin, mille omadused on hästi teada, ja mille kasutamine on ohutu, toimeaineks on aga sihtmärk viiruse peamine antigeen või antigeenid. Selliste kimääride valmistamine on tehniliselt lihtne ja eriti levinud on seda tüüpi vaktsiinid veterinaarmeditsiinis.
Paarkümmend aastat tagasi hakati välja arendama nukleiinhapetel põhinevaid vaktsiine, mille idee põhineb sellel, et mitte viia rakku valku või viirust, vaid geneetilist informatsiooni, mis võimaldaks patogeenilt pärineva valgu tootmist otse organismis. Algselt tegeldi DNA-vaktsiinidega.
Neid on ka üritatud arendada SARS-CoV-2 vastu, ja mitmedki on jõudnud küllaltki kaugele kliiniliste katsetuste faasides. Nagu uue tehnoloogiaga ikka, käis see vähemalt alguses üle kivide ja kändude. Üheks probleemiks nukleiinhappepõhise vaktsiiniga on, et nukleiinhape ei ole patogeen ja seetõttu ei ole lihtne sundida teda aktiveerima immuunvastust. Peale selle on veel igasuguseid muid probleeme. DNA puhul on selleks selle rakku ja rakus raku tuuma toimetamine. Laboris on seda teha üsna lihtne kuid elusas organismis on see tõsine probleem. Mis on kõige ilmsem – algul valiti vale nukleiinhape, DNA. DNA-d on võrreldes RNA-ga lihtsam toota, seda on oluliselt lihtsam manipuleerida. DNA-l põhinesid ka vaktsiinikandidaadid, mida FIT Biotech proovis HIV-i vastu välja arendada koos Eesti teadlastega, Mart Ustaviga näiteks.
Ühtegi DNA-vaktsiini, mis töötaks nii nagu vaja, ei ole mina veel näinud. Tõsi, mitmed vaktsiinikandidaadid on näidanud – ka minu enda käes – häid tulemusi, kuid päris vaktsiinini nendega jõutud pole. Lisaks kaasneb DNA kasutamisega ka teoreetiline probleem – tuuma viidud vaktsiini DNA võib – osaliselt või tervikuna – liituda inimese genoomi. Seega on tegemist potentsiaalse mutatsioone põhjustava tehnoloogiaga. RNA puhul puudub vajadus seda rakutuuma toimetada ja genoomiga liituda see ei saa (vähemalt ilma pöördtranskriptsiooni vahenduseta). Seega on see selgelt lihtsam ja ohutum. RNA kasutamisel on muidugi mõned miinused – RNA on füüsiliselt väga ebastabiilne molekul ja teda on otseselt raskem manipuleeerida kui DNA-d. See on ka peamine põhjus, mis teadlasi ja firmasid sellest tehnoloogiast kaua aega eemale hoidis. RNA laguneb ruttu ja on üldse „kapriisne“ molekul. Ka oli selle tootmine DNA tootmisega võrreldes keerulisem, praegu on see aga juba üpris lihtne.
Mida pakutakse praegu koroonaviiruse vastu?
SARS-CoV-2 vastu on püütud välja töötada kõiki ülal nimetatud vaktsiinitüüpe ja veel mitut uudset lähenemist.
Kõige sagedasem neist variantidest on hetkel rekombinantse viiruse tehnoloogia. Rõhuval enamusel juhtudest kasutatakse adenoviirust, mis kannab SARS-CoV-2 pinnavalku kodeerivat geeni. Neist vaktsiinidest nimetaksin kahte – üks on AstraZeneca/Oxford vaktsiin, teine venelaste Sputnik V. Samasugune strateegia on kasutusel ka Hiinas ja mujal, see on üks lihtsamaid ja lollikindlamaid lähenemisi, mida praegu kasutada saab.
Ühtegi nõrgestatud viiruse vaktsiini, mis oleks mõeldud SARS-CoV-2 vastu, kliiniliste katsetuste hilistesse faasidesse minu teda jõudnud ei ole. Põhjus on lihtne – need vaktsiinid on küll reeglina kõige efektiivsemad, kuid nende väljatöötamine nõuab ka kõige rohkem aega. Inaktiveeritud vaktsiin on üks Hiinas kasutatavatest variantidest.
Mitu firmat, mis on katsetuste kaugematesse faasidesse välja jõudnud, üritavad kasutada ka allühikulise vaktsiini tüüpi.
Hetkel on kasutusloa saanud kaks modifitseeritud RNA-l põhinevat vaktsiini. Selle tehnoloogia arendamine on võtnud umbes 10 aastat ja läbimurdeks oli siin modifitseeritud RNA-de kasutamine. RNA-sse viidi sisse keemiliselt modifitseeritud nukleotiide, mis üheltpoolt RNA-d stabiliseerivad ja teisest küljest muudavad seda efektiivsemaks. Näiteks on Pfizer/BioNTech vaktsiinis uridiin-jäägid asendatud selle keemiliselt modifitseeritud variandiga (1-methyl-3’-pseudouridylyl). See asjaolu on kandunud ka firmade nimesse. Näiteks kandis Moderna algselt nime ModeRNA Therapeutics, vihjates selgelt modifitseeritud RNAde tehnoloogiale. Väljaspool SARS-CoV-2 ühtegi sellist vaktsiini litsentseeritud ei ole, kuid väga tõenäoliselt on see nüüd vaid aja küsimus, sest modifitseeritud RNAd pakuvad võrreldes DNA kasutamisega massiliselt eeliseid. Seetõttu pole üldse üllatus, et selle peale mindi ja on eeldatav, et tehnoloogia võidukäik jätkub.
- jaanuari 2021 seisuga on Euroopa ravimiamet (EMA) andnud kasutusloa vaid ühele vaktsiinile. Euroopa Liit on aga sõlminud eelostulepingu seitsme arendajafirmaga, mis esindavad kolme vaktsiinitüüpi. Kolm neist on RNA-vaktsiinid, kaks on rekombinantsed-adenoviiruse põhised ja kaks allühikulist vaktsiini. Peale Pfizer/BioNTech vakstiini pole need Euroopa Liidus veel meditsiiniliseks kasutamiseks tunnustatud. Tõenäoliselt saab lähipäevil tunnustuse Moderna vaktsiin. Ühendkuningriik, mis enam Euroopa Liitu ei kuulu, on andnud kasutusloa ka esimesele adenoviirusel põhinevale vaktsiinile (AstraZeneca). See on ilmselt väga suur samm edasi SARS-CoV-2 leviku blokeerimiseks, küsimus on nüüd tootmismahtudes ja vaktsiini kõigile kättesaadavaks muutmise kiiruses.
RNA-vaktsiinide tootmismahud ei ole paraku piisavalt suured. Pfizer-BioNTech suutis oma vaktsiini 2020. aastal toota algsest kavandatust poole vähem. 2021. lubasid nad 1,3 miljardit doosi ja nüüd otsitakse koos Euroopa Liiduga võimalust seda veelgi suurendada.
Moderna suudab tõenäoliselt toota umbes 1/3 sellest, mis Pfizer. AstraZeneca suudab minu teada toota oma rekombinantset adenoviirusega vaktsiini enam-vähem sama palju kui esimesed kaks kokku ja suured numbrid loevad. Ka on selle vaktsiini hind on soodsam ja tarnete logistika lihtsam (ei vaja säilitamiseks ülimadalat temperatuuri).
Kui kallid need vaktsiinid võiks olla?
Ühe doosi hind ei ole eriti kõrge. Kui ma õigesti mäletan, oli kõigi seitsme eelostulepingu peale, millega oli kokku broneeritud Eestile 2,1 miljonit vaktsineerimist (üle kahe korra rohkem, kui meil on täiskasvand elanikkonda), oli kokku arvestatud 80–90 miljonit eurot. Enamvähem on ühe 40 euro lähedal vaktsineerimise (20 eurot süsti) kohta. See on muidugi koos kogu logistikaga (külmikud, süstlad ja arstide töötasud kaasa arvatud), ehk siis kõik see ravimifirmale ei lähe. Täpsed numbrid on ka teada, aga ma ei tea, et seda informatsiooni avalikult levitatud oleks.
Räägitakse palju vaktsiinide transpordist väga madalatel temperatuuridel. Enne süstimist tuleb see asi ju ometi üles sulatada?
Oo jaa! RNA kapriissus on üks põhjus, miks neid vaktsiine tuleb säilitada nii madalal temperatuuril. Standardne protseduur, kõik RNA proovid, mida laboris kasutame, hoiame ka 84ºC peal. Me ei hakka isegi mõtlema, et mingit muud temperatuuri kasutada.
Ega ta kõrgemal temperatuuril nüüd kohe silma all ka ära ei lagune, madal temperatuur on vajalik püsiva ja kindla kvaliteedi tagamiseks. Kui viaal on üles sulatatud, on aega viis päeva teda kasutada. Iga viaal sisaldab viis doosi. Viis päeva võib seda hoida standardsetes tingimustes. Kuiva jää temperatuuril (-78 C) toimub säilitamine ja sellele on üles ehitatud ka transpordiahel.
Kui tõhusad need vaktsiinid on või millist vaktsiini ise eelistaksite?
Valimine pole nüüd küll see, mida praegu peaks tegema. Ehkki hetkel on veel lihtne – üks vaktsiin ongi. Järgmisel või ülejärgmisel nädalal lisandub teine.
Küsimus pole niivõrd valikutes kui otstarbekuses. Kui vaktsiine tuleb palju, võib tekkida igasuguseid segadusi, mõnele inimesele meeldib näiteks Moderna, et väga ilus nimi. Teine teab, et tema südamerohud, mida ta tarbib, on Pfizer’i toode, või oskab seda seostada Viagraga, mille väljatöötaja see kompanii oli. Või mingi muu eelistus või eelarvamus.
Laias laastus arvatakse, et need vaktsiinid on suhteliselt ekvivalentsed, see ei pruugi ilmtingimata nii olla. Aja jooksul me saame ilmselt teada, mis või kuidas.
Praegu ütleb AstraZeneca, et nende vaktsiin annab 100% kaitse raskekujulise COVIDi eest ja 70% kaitse igasuguse COVIDi eest. Mistõttu tundub see väga loogiline olema riskirühmade vaktsineerimiseks. Nende tootmisvõimekus on suur ja vaktsiini on võimalik saada kiiresti.
Moderna ja Pfizer’i vaktsiinid näivad COVID-19 vältimiseks olema veelgi efektiivsemad. Kuipalju annavad nad kaitset selle eest, et inimene üldse ei nakatuks, pole praegu selge. Siin on oluline vahe, sest mitte iga nakatunu ei haigestu. Siiski võib nakatunu viirust edasi levitada – ka juhul, kui ta ise ei haigestu.
Praegu teame, enamasti ainult seda, kui palju vakstiin kaitseb haiguse eest, mitte seda, kui palju ta kaitseb nakatumise eest. Ainult AstraZeneca on välja öelnud, et nende vakstiin väldib üle 50% ka nakatumist. Kui teistel vaktsiinidel oleks mingi tõestus (hetkel ei ole – see võtab veel kuid aega), et vaktsineeritud ei nakatu üldse, siis need sobiks siis rohkem arstidele ja eesliinitöötajatele – inimestele, kelle puhul võib eeldada, et nad mitte ainult ei nakatu ja haigestu, vaid et nad ka viirust levitada võivad. See teadmine oleks palju väärt ja varem või hiljem see ka tuleb. See võib perspektiivis mõjutada kasutatavate vaktsiinitüüpide valikut. Näiteks on SARS-CoV-2 peamist riskirühma – vanemaid inimesi – vaja eeskätt kaitsta just haiguse (eriti raskekujulise) eest. Hooldekodu elanikud on siin väga haavatavad. Samas ise ei levita nad viirust eriti kuhugi, ainult omavahel. Ka on enamus 70 + inimestest viiruse levitajatena väga vähe efektiivsed. Palju see pensionär ikka kõrge nakatumise riskiga üritustel, näiteks ööklubides, käib! Aga tema haigestumine toob suure tõenäosusega kaasa suuri probleeme ja koormab meditsiini.
Tavakodanikuna ei eelistaks ma ühtegi vaktsiinitüüpi. Mingi eelistus mul siiski on, kuid see tuleneb sellest, et olen üks vähestest, kes reaalselt SARS-CoV-2ga töötab. Seetõttu eelistaksin pigem vaktsiini, mis blokeeriks mitte ainult haigust, vaid ka nakatumist. Tõenäosus, et laborist pääseks välja mingi viirusevariant, on tänu mitmekülgsetele ettevaatusabinõudele väga väike. Laias laastus on selleks ainult üks reaalne võimalus: eksperimentaator suudab mingi äparduse tõttu ise ennast nakatada ja viib viiruse laborist välja oma enda kehas. Eestis pole seda kordagi juhtunud, aga mujal küll (SARS-CoV-2-ga minu teada mitte). See oleks minu ainuke kaalutlus.
Ühiskondlikult, pikas perspektiivis, oleks paremad need vaktsiinid, mis blokeerivad nakatumist. Sest ainult nendega on võimalik efektiivselt tekitada karjaimmuunsus.
Vaktsiinid, mis takistavad haiguse tekkimist, kuid ei takista ilmtingimata nakatumist, ei pruugi samavõrd efektiivsed olla. Kohe peab ütlema, et nende kahe asja vahel on peaaegu kindel korrelatsioon, kõik seni kasutatud vaktsiinid, mis kaitsevad haiguse eest, kaitsevad ka nakatumise eest. Võibolla pole protsent küll täpselt sama.
Pole mingit alust arvata, et koroonaviiruse vaktsiin saab mingil põhjusel teistsugune olema – lihtsalt andmeid ei ole.
Seni uuriti seda, kui palju haigestub. Et uurida, kui palju nakatub, oleks pidanud igale inimesele igas rühmas torkama iga kahe nädala tagant tiku ninna. See pole küll ülemõistuse keeruline, kuid muutnuks oluliselt katse olemust: kui uuritavaid analüüsitakse iga kahe nädala järgi, muutub nende käitumine ja nad ei jäljenda enam täpselt seda, mis elanikkonnas toimub. Seega on tegemist teistsuguse uuringuga. Võimalik, et selliseid katseid juba tehakse, see on ainult aja küsimus. Kindlasti tuleb asjaolu, kui hästi vakstiin nakatumise eest kaitseb, välja väga selgelt, kui vaktsiin on laiemalt kasutusel. Suhteliselt ruttu selgub, kas vaktsineeritud seda levitavad või mitte. Isegi kui nad nakatuvad, on nad tõenäoliselt väga kehvad levitajad, sest viiruskoormus (viiruse hulk) nende organismis tõenäoliselt väga madal.
Tuleb kasutada seda, mis on. Kui riigi tasemel otsustatakse, et riskirühmade eelisvaktsiin saab näiteks tulevikus olema AstraZeneca oma, ja eesliinitöötajatele rohkem Pfizer-BioNTech’i, Moderna või mõni muu, siis nii ka on. Pole mingit põhjust arvata, et neid ei saaks tulevikus kasutada ristipidi. Kui oled korra ühe vaktsiiniga vaktsineeritud, ei tähenda see, et pead selle ühe juurde jääma. Kui on vaja täiendavaid kaitsesüste või immuunvastus ei kesta piisavalt kaua, võib ilmselt kasutada järgmist.
Mis on teada selle kohta, kui kaua tekitatud immuunsus kestab?
Teame praegu, et immuunvastus vastusena vaktsineerimisele püsib vähemalt kolm kuud, Rohkem ei saa teada olla, sest vaktsineerimiskatseid inimesel hakati tegema kolm-neli kuud tagasi. Igasugune info üle selle eeldaks, et meil on kasutada ka ajamasin. See ilmselt on olemas ainult Putinil, sest ta rääkis midagi kahest aastast. Teame, et SARS-CoV-2 infektsioonil tekkiv kaitsev immuunvastus püsib vähemalt 6 kuud (aasta lõpul lugesin üht artiklit selle kohta) ja pole mingit põhjust arvata, et vaktsiini tekitatud immuunvastus püsiks vähem. Kuus kuud on midagi sellist, mida võib lugeda reaalselt tõestatuks. Sealt edasi nimetatakse juba ekstrapoleerimiseks – me vaatame ja oletame. Sedaviisi võib välja pakkuda, et see on pigem pikem kui lühem. Julgen pakkuda, et kuni 12 kuud on väga realistlik ja 24 pole ka ülearu optimistlik. Üle selle ma ei pakuks, sest looduslik immuunsus koroonaviirustele, neil, mida me varasemast ajast tunneme, tüüpiliselt väga kaua ei kesta ja nakatumine kolm aastat peale eelmist läbipõdemist on tavaline.
Kas väljatöötatud vaktsiinidel võiks olla mõju ka Inglismaal esile kerkinud uue tüve vastu?
Uus tüvi ei ole tekkinud vastusena vaktsiinide kasutamisele. Koroonaviirusel on palju erinevaid variante, mis on üksteisele väga lähedased. Kuna immuunsus seda viirust hetkel ei takista, on suund, kuhu kõik bioloogiliselt mõttestatud mutatsioonid on suunatud, see, et soodustada viiruse levikut. Ainus, millega meil viiruse levikut seni on takistatud, on kontaktide vähendamine, maskide kandmine ja kätepesu. Reaalne ja loogiline on sellisel juhul variandi, mis ka nendes tingimustes levida suudab, tekkimine.
Seda ei saa võtta nii, et need meetmed viivad või on viinud paremini levivate viiruse variantide tekkimisele. Sellistel variantidel oleks levikueelised nii ehk nii. Õige on hoopis vastupidine – meetmete ebapiisav kasutamine on võimaldanud viirusel nakatada piisavalt palju inimesi – umbes miljon päevas – mis on loonud võimaluse palju enamate uudsete viirusvariantide tekkimiseks, mille hulgas leiduvad ka paremini levivad variandid. Kui viirusega nakatumine oleks – efektiivsemate meetmete rakendamise tõttu – sada korda väiksem, oleks sada korda väiksem ka selliste variantide tekkimise ja levimise tõenäosus.
Sama olukord jääb püsima ka vaktsiinide kasutamisel – mida rohkem anda viirusele võimalusi (st mida rohkem viirusel on sõpru ehk siis vaktsineerimisest keeldujaid), seda rohkem ebameeldivaid üllatusi oodata on.
Reaalne võit viiruse üle on võimalik, kui viiruse vastu genereeritakse kollektiivne või karjaimmuunsus, mis tähendab siis seda, et kui keegi ka viirusega mis iganes meetodil nakatub, siis tõenäosus, et temaga kohtub rohkem kui üks inimene, kes on võimeline nakatuma, on väiksem kui 100%. Kui meil on 100 inimest, kellel tekib 100 produktiivset kontakti, siis nakatunute arv püsib stabiilsena. Kui see on alla saja, siis läheb nakatumine alla. Need inimesed, kes on viiruse vastu immuunsed, kes on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud, on viiruse seisukohast nagu tühjad kohad. Kui haige kontakteerub mittevaktsineeritutega, siis seal tekib palju uusi juhtumeid, kui ta kohtub nendega, kes on vaktsineeritud, ei teki midagi, või kui, siis väga vähe.
Kui palju meist peaks olema vaktsineeritud, et viirus pidama saada?
Milline vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste vaheline vahekord peab olema, sõltub ühikust R0, mis iseloomustab viiruse omadusi. R0 iseloomustab viirus levikut normaaltingimuste, kui immuunsust ei ole ja vastutöötamist ka ei ole. Number, mis meil ajakirjandusest läbi käib (ja näib Eestis olema 1,1 ja 1,2 vahel) on RE ehk R-effective, mis iseloomustab viiruse levikut konkreetses olukorras, millal seda aktiivselt maha surutakse. R0 ei saa alla ühe olla, sellisel juhul sureb viirus iseeneslikult välja. Tipp, R0 ligikaudu 2,0 on leetriviirusel, mis on kõige nakkuslikum viirus, mida me tunneme. SARS-CoV-2 puhul on see kuskil 2,5. Ühendkuningriigi levival (ja paljudesse riikidesse jõudnud tüvel) ilmselt umbes 0,4 ühikut enam. Täpne number pole tegelikult teada, erinevates tingimustes on levik erinev. See pole ka üllatav, sest R0 sõltub mitmest faktorist, näiteks hooajast, seega päris paigas need numbrid pole ja ega ilmselt saagi olema. Siiski võib ka selle järgi, mis praegu on teada, ligikaudu välja arvutada, mitu protsenti peab olema populatsioonist vaktsineerituid (ja/või haiguse läbi põdenuid), et viirus levima ei pääseks.
Kui see number on ligikaudu 2,5, siis peaks olema vaktsineeritud 75% populatsioonist.
Uued mutatsioonid väidetavalt muudavad viiruse kergemini levivaks, R0 ei ole enam 2,5, vaid pigem juba kolme lähedal. Siis ei piisa enam 75%, vaid vaja on vaktsineerida vähemalt 85% populatsioonist. Kui kusagil Lõuna-Aafrikas või mujal tekib veel mõni kiiremini nakkav variant, oleks vaja vaktsineerida juba näiteks 90% populatsioonist, et viirust pidama saada.
Leetrite vastu peab olema vaktsineeritud vähemalt 95%. Alla selle ei ole võimalik teda pidama saada.
Mida rohkem me vaktsineerime, seda kaitstumad me oleme. See on ka ainuke reaalne produktiivne reaktsioon igasugustele uutele viirusetüvedele, mis on ja tulevad, sest evolutsiooniline surve lükkab seda viirust otsima variante paremini levida. Praegu antakse talle selleks iga päev miljon võimalust, sest iga päev saab nakkuse umbes niipalju inimesi. Kui nii jätkub, siis varem või hiljem mõni selline variant jälle kusagilt välja ilmub. Neid on juba üsna mitu ja erinevatest nurkadest. Mida rohkem me neid laseme tekkida, seda rohkem peame katma elanikkonda vaktsineerimisega. See on triviaalne.
Praegu on selge, et valitsuse eesmärk, et 50% elanikkonnast on vaktsineeritud, on pigem liiga madal. Mõistlikum oleks vaktsineerida kõik, välja arvatud veendunud vaktsiinivastased, kes jätaks end ka marutõve vastu vaktsineerimata, kui pureda on saanud. Neid on väidetavalt suhteliselt vähe ja ilmselt pole nendega ka võimalik tegeleda, sest uskumuste nimel on nii mõnigi kord surdud. Vaktsineerimist tuleb võimaldada kõigile, kes seda tahavad ja veenda neid, kes on selleks teatud tingimustel nõus.
Peale nende vastaste jääb meie praegusesse vaktsineerimisstrateegiasse veel üks väga suur auk. Tinglikult justkui paneme vaktsineerimisega viirusele lati ette, et ta üle ei saaks, aga jätame talle vähemalt aasta jooksul võimaluse minna läbi lati alt.
See, lati alt, on lapsed. Lapsi järgmisel aastal vaktsineerida ei saa. Põhjus on kaunis lihtne. Ei ole mingit põhjust arvata, et vaktsiin oleks neile mittetoimiv või eriti ohtlik, aga probleem on selles, et seda pole katsetatud. Ja kui pole katsetatud, siis kasutada ei tohi. Mitte selle pärast et vaktsiin oleks mingil viisil vastunäidustatud. Vabalt võib olla, et vaktsiin on lastele eriti näidustatud, aga kuni see ei ole ühemõtteliselt tõestatud, siis lapsi vaktsineerima ei hakata. Niisugused katsed ei võta vähem aega kui kuus kuud kuni aasta. See grupp elanikkonnast – ja Eestis on lapsi 257 000 – jääb aasta jooksul kindlasti vaktsineerimata. Peale laste langevad välja ka rasedad, samal põhjusel, pole katsetatud.
Teoreetiliselt on neid inimesi, keda Eestis võiks vaktsineerida, natuke üle miljoni, 1 080 000 või umbes nii, sõltuvalt sellest, kui hästi Eesti oma populatsiooni tunneb.
Kui olema harjunud vaktsineerima end gripi vastu igal aastal, kas koroonaga võib minna samuti?
Esiteks, gripi vastu vaktsineerimise koha pealt oleme me Eesti pehmelt öeldes järjekindlalt äpardunud. Kuna gripivaktsiin ei ole eriti efektiivne, oleks vaja vaktsineerida 60‒80% elanikkonnast, reaalne number jääb sellest kaugele.
Aga küsimusele on aus vastus, et ei tea. Mina isiklikult arvan, et iga-aastane see olema ei saa, aga see ei pruugi olla 100% tõde. Aeg näitab. Võib arvata, SARS-CoV-2 vastane immuunsus toimub samamoodi, kui teiste nn hooajaliste koroonaviiruste vastane immuunsus. Paraku teame selles kahetsusväärselt vähe: neid viiruseid pole peetud piisavalt olulisteks, et nende uurimisega põhjalikult ja süstemaatiliselt tegeleda. Parimad andmed, mis meil on, lubavad väita, et tavalised koroonaviiruse infektsioonid ühel inimesel korduvad umbes kolme aastase tsükliga ja sagedamini nad ei haigestu. Kas see saab kehtima ka SARS-CoV-2 puhul? Kui jah, kas tsükkel on see kaks aastat, kolm või neli? Pole teada aga pigem tundub, et vaktsineerimine ei saa olema iga-aastane. Pigem arvan, et see saab meenutama puukentsefaliidi vastu vaktsineerimise skeemi: kaks süsti väikese vahega ja siis üks süst kolme või viie aasta tagant, sõltuvalt vanusest. Väga tõenäoliselt võib koroonaviiruse vastu olla tulemas umbes midagi sarnast. Aga elame-näeme.
Kas on mõtet küsida, kas lasete endale vaktsiini süstida või mitte?
Noo, ma eelistaksin lasta seda teha võimalikult ruttu.
Kas COVID-19 vastu on ravimeid ka?
Ravimite tegemine on palju raskem ja toimivaid ravimeid praegu pole. Esimeses laines üritati kasutada ravimeid, mis olid välja töötatud teiste viiruste vastu ja see oli suhteliselt edutu. Teiste viirute vastastest ravimitest kõige parem on Remdesivir, mille efekt on praktiliselt olematu. Haiguse kui sellise vastu kasutatakse deksametasooni, millega saab võtta maha põletiku ja mis kindlasti päästab elusid.
Reaalselt koroonaviiruse vastast ravimit mina eriti ei usu, välja arvatu üks kategooria. Minu ravimitesse mitteusk ei tulene mitte sellest, et koroonaviirus oleks midagi erilist, vaid sellest, et ta on täpselt samasugune nagu kõik teised akuutsed viirused (nagu ka gripp), millest ühegi vastu ei ole korralikku toimivat ravimit ja tõenäoliselt ei saa mitte kunagi olema. Põhjus on väga triviaalne. Seda tüüpi viiruste kõige kiirem paljunemine ja levik organismis – see aeg, kui teda tuleks takistada – leiab aset veel enne, kui inimene haigeks jääb. Sellist ravimit peaks panema kasutama Eesti mõistes n-ö lähikontaktsed, keda on palju. Kuid kas see on ka teostatav? Inimene on nõus ravimit võtma, kui ta teab, et ta on haige. Aga ta teeb seda oluliselt vastumeelsemalt profülaktilistel eesmärkidel. Peale selle on need ravimid kallid, neil on kõrvalmõjud, see kõik sedaviisi ei töötaks. Seda veel sellepärast, et seda tüüpi viiruse vastu aitava ravimi väljatöötamine on väga keeruline.
Peaaegu kõik ravimid, mis inimesed on viiruste vastu välja töötanud, on seotud viirustega, mis meil juba on. Krooniliste haiguste, nagu HIV, kollatõbi B või C, ohatised või tuulerõuged, põhjustajatele. Need viirused on meil organismis olemas ja löövad aegajalt välja. Ja seda on võimalik ravimiga takistada. Aga neid, mille infektsioonitsükkel on väga kiire ja mille infektsioonisümptomid tekivad tüüpiliselt paar päeva peale seda, kui viiruse paljunemine saavutab maksimaalse taseme, on ravimitega takistada väga raske.
Ainus ravimitüüp, mida saaks kasutada ja mida tõenäoliselt hakatakse kasutama, on valmis antikehad.
Kuidas käib ravimine antikehadega?
Vaktsiini manustamine loomulikult tekitab antikehi, aga see nõuab aega, vähemalt 10 päeva. Alternatiiviks on valmis antikehade manustamine. Niisuguseid antikehasid sai ka Donald Trump. Mõned niisugused variandid on Ameerikas ka tinglikult ravimiseks litsentseeritud ja sellised on ka need ravimid, mida üritab välja töötada ja turule tuua Eesti firma Icosagen.
Tulles tagasi päris meie jutu algusesse, kui rääkisin Pasteuri vaktsiinist marutaudi vastu. Ravimise strateegia sõltub tegelikult sellest, kuhu patsienti hammustati. Viirus liigub mööda närve ja suhteliselt aeglaselt, võibolla 5 cm ööpäevas. Kui hammustati kätte või jalga, on aega manustada inimesele vaktsiini, mille toimel tekivad antikehad. Selleks on vaja kahte nädalat. Kahe nädalaga jõuab viirus organismis edasi ligi 70 sentimeetrit. Jalast see selle ajaga pähe ei jõua. Aga kui koer hammustas inimest näo või kaela piirkoda, on vahemaa aju ja hammustuskoha vahel väga väike. Kuna aega pole, ei manustata sellisel juhul enam vaktsiini, vaid valmis antikehi.
Sama loogika on igasuguste raviantikehade manustamisega. Manustada neid sellel ajal, kui inimene on juba raskete sümptomitega haiglas, ei ole erilist mõtet. Sest inimesel on endal selleks ajaks juba antikehad olemas ja kahju ei tee mitte enam viirus, vaid viiruse poolt valla päästetud organismi enda reaktsioonid. Või vähemalt on need peamised probleemid, millega selles etapis tegeleda tuleb. Antikehade kasutamine on mõtestatud olukorras, kus on ette näha, et see asi võib halvasti minna.
Ja mis olukord see võiks olla?
Ma ei oska öelda, kuidas see on eetilisest küljest, sest see pole minu ala. Aga mind sügavalt häirib, lugeda näiteks täna, et XXX hooldekodus nakatus näiteks 72 patsienti, aga nad tunnevad ennast hästi. Vot see viimane on lause, mida tuleks kategooriliselt vältida! Seda ütlevad küll hooldekodu inimesed, kes konstateerivad hetkeolukorda. Paraku on see, mis järgnevalt juhtub, väga hästi ette prognoositav. Kui on haigestunud 72 inimest vanuses 80 ja peale, jõuab haiglasse umbes 30, intensiivravipalatisse 10 ja 15 vahel ja surnuaiale kuus või seitse. See on läheb nii seal ja on läinud nii igal pool mujal. See, et nad diagnoosimise hetkel ennast veel halvasti ei tunne, ei tähenda midagi. Tõenäosus, et kõik selles eluga välja tulevad, on äärmiselt väike.
Ajakirjanikud ei saa neid andmeid, mis oli puhangu lõpptulemus, kas kätte või ei jälgi, aga võiks! Inimesed võiks teada, et need ei ole praktiliselt kindlasti head lõpud.
Kui on tegemist vaimupuudega inimeste hooldekoduga, kus on nooremad inimesed, on prognoos muidugi palju parem, sest hoolealused on nooremad.
Seega võiks ette kujutada, et vanade inimeste hooldekodud on koht, kus tuleks ravimit, millele on toime ja mis on ohutu, ennetavalt kasutada.
Toimivad ravimid on seega vajalikud, sest ei ole raske ette näha, et 90–95% vaktsineerimistaset vabatahtliku vaktsineerimisega me ei saavuta mitte kunagi. Selline tase on saavutatav vaid nende viiruste puhul, mille vastu vaktsineerimine on riiklikus vaktsineerimiskavas ette nähtud. Eestis on leertite vastu vaktsineeritud üle 90%, mida, muide, on liiga vähe! Kui meil leetriviirus sisse tuleb, leiab ta kindlasti auke, mida mööda levida. Ka see viirus ei ole mingi naljanumber, leetrid väga ohtlik haigus. 20. sajandil suri leetritesse 200 miljonit inimest – kordades rohkem, kui kahes maailmasõjas kokku!
Paljud on rääkinud, et ei usalda nii kiiresti valmis saanud vaktsiini.
Paljud inimesed puterdavad mõistetega kiiresti tehtud ja kiirustades. Pasteur’i kohta ma ütleks, et ta katsetas oma vaktsiini inimese peal kiirustades. Aga samal ajal, kui tegemist on marutõvega, mis on 99,99% surmav, siis kaotada polnud midagi. Oletada, millised on selle vaktsiini tagajärjed 10 aasta pärast, kui on teada, et patsient on kuu aja pärast surnud, ei ole just kõige targem lähenemine. Muide, Pasteur oleks peaaegu oma tegevuse pärast kohtu alla sattunud. Mitte sellepärast, et ta rikkus eetikakoodeksit, vaid sellepärast, et tal polnud arstilitsentsi – ta oli teadlane, mitte arst ja poleks sellepärast tohtinud vaktsineerida. Ta tegi seda siiski.
Max Theileril kulus 1920–30. vaktsiini tegemiseks ja katsetamiseks üksteist aastat, siis tol ajal kulus selleks, et sõita üle Atlandi ookeani, 6 päeva.
Praegu kulus SARS-CoV2 vaktsiini väljaarendamiseks viis päeva, katsetamiseks peaaegu aasta. See on kiire, kuid mitte kiirustamine. Või on kiirustamine ka see, et reis üle Atlandi võtab praegu 6 tundi?
Asjad lihtsalt on muutunud, sõnal kiire on teine tähendus. Ja praegune kiire liiklus on sajanditagusega võrreldes (eriti võttes arvesse reisijate arvu) oluliselt ohutum. Mitte küll 100%-liselt, kuid siiski suurusjärkudes. Ohud on samuti muutunud – jäämäele otsa sõitmine on asendunud muude probleemidega. Analoogne on olukord ka vaktsiinidega – kiiresti tehtud moodne vakstiin on ohutum, kui aeglaselt loodud ajaloolised vaktsiinid, kuid ei ole ega saagi olla 100% probleemivaba.
Gripivaktsiinid töötatakse ju ka välja, lähtudes sellest, mis tüüpi viirused lõunapoolkeral levima hakkavad, ning suudetakse neid toota kiiresti ja küllalt suurtes kogustes?
Kui päris aus olla, siis mitte päris. Kui tekib pandeemiline olukord, siis jääme tõenäoliselt ka nende kogusega hätta. Aga muidu, kui see toimub regulaarse tsükliga, siis põhimõtteliselt suurt probleemi ei ole. Gripivaktsiini tootmisel on küll üks nõrk koht, seda toodetakse kanamunadel. Ühest kanamunast saab kahe või kolme inimese vaktsineerimiseks vajaliku viirusekoguse, neid mune on vaja ikka üksjagu. Muide, püütakse aretada kanu, kelle munast saaks tunduvalt suurema koguse vaktsiini. See on reaalne ja sellega tegeldakse.
Vaktsiinidel, mis on täiesti sünteetilised ja ei põhine üldse mingil bioloogilisel objektil, nagu RNA-vaktsiinid, või mis põhinevad viirusel, mida on võimalik paljundada väga kiiresti ja standardsetes tingimustes, nagu AstraZeneca vaktsiin ja venelaste Sputnik V, on loomulikult tohutu tootmiseelis. Seal ei ole hirmu, et epideemia käigus tekib kanamunadest puudus.
Viiruse kasvatamiseks on vaja elusat peremeest, see on hoopis teistsuguse lähenemine. Viirus kasvab elusa raku sees. Enamasti on need ahvi neerurakud.
Kas siis kui peale SARS-CoV-1 leviku pidurdumist oleksid jätkunud võimalike vaktsiinide uuringud, oleks me nüüd saanud vaktsiini kiiremini?
Kui olla kristalselt aus, siis SARS-CoV-1 leviku aegu kasutusel olnud tehnoloogia RNA-vaktsiini ei võimaldanud, rekombinantset vaktsiini, klassikalisi allühikulisi vaktsiine ja inaktiveeritud viirusel põhinevaid vaktsiine küll. Kui need oleksid tol ajal tehtud, siis juba väljatöötatud lähenemiste kasutamine uue ja väga sarnase viiruse puhul oleks olnud n-ö forsseeritud rada. Infot oleks olnud tunduvalt rohkem. Küsimus ei ole selles, kui kiiresti see vaktsiin kavandada, kavandamine ei võta tänapäeval kaua. Küsimus on kui kiiresti selle vaktsiini kohta saadakse vajalik kogus informatsiooni – milline on ohutu kogus, milline on õige kasutamine, kui efektiivne ta on. Neis kohtades oleks saanud edasi liikuda kiiremini. Asju oleks saanud rajada millelegi, mis on teada.
Kui tehakse ka gripivaktsiini uus versioon, ei läbita ka kõiki kolme kliinilise arengu etappi, saab minna kiiremine edasi. Ohutuse ja doosi küsimused on juba lahendatud, tuleb kontrollida efektiivsust. Seega, kui oma ajal ei oleks uuringuid pooleli jäetud, oleks see võinud anda minimaalselt 2–3 kuu jagu ajavõitu just katsetuse faasi pealt. Just see on peamine aega nõudev etapp. Vaktsiini kavandamine on palju kiirem.
Moderna väidetavalt kavandas oma vaktsiini 5 päevaga. Saaks ka kiiremini: kavandi saab teha kohe, kui on teada, millised on viiruse järjestused ja kuidas neid olemasolevate platvormtehnoloogiatega sobitada. Samas on siit võita päevi, katsetustes aga kuid.
Rääkige vaktsiinide võimalikest kõrvaltoimetest.
Vaktsiinide kõrvaltoimed on reaalne asi. Tüüpiline on see, et mida efektiivsem vaktsiin, seda rohkem neid kõrvaltoimeid kipub olema. Põhjus pole mitte selles, et vaktsiin oleks millegipärast halb, vaid selles, et vaktsiin peab jäljendama patogeeni. Ja enamus neid nii öelda kõrvaltoimeid on organismi reaktsioonid patogeenile. Need tekivad sõltumata sellest, kas tegemist on vaktsiini või patogeeniga. Vaktsiinide puhul on nad enamasti on väga palju väiksemad, aga nad on olemas. Kuna inimesed pole ühesugused, on ka kõrvaltoimed individuaalsed.
Vaktsiinide kõrvaltoimed on üles loetletud ohutuslehel. Suur osa neist kuulub kategooriasse, nagu te võite leida mikrolaineahju manuaalist, et seadet et tohi kasutada lemmikloomade kuivatamiseks. Asjad, mida võiks vägivaldselt seostada vaktsiiniga, aga mille kohta me peame ütlema, et me seda ei tea.
Nimekirjad on pikad, aga neid tuleb vaadata alati kontekstis. Mida täpsemalt me konteksti teame, seda täpsem on olukord kasutamisega. Ka Vene imperaator Katariina teadis, et kui ta ennast selle viirusega laseb torgata, on tõenäosus, et ta haigeks jääb, olemas ja võimalus, et ta sureb, on ka arvestatav. Samas teadis ta ka seda, et kui ta seda ei tee, on võimalus haigeks jääda väga suur, sest viirus liikus tol ajal laialdaselt. Seda ta teadis ka, kui tõsine see haigus on (eriti arvestades, et haiguse põdes raskete tagajärgedega läbi tema abikaasa). Eks ta siis kaalutles ja tegi sellise otsuse, et tuleb teha. Loomulikult olid siis riskid väga suured, see oli ikka metsikut tüüpi viirus.
SARS-CoV-2 vaktsiinide kõrvalmõjudest räägitakse palju, sageli on nad välja mõeldud, sageli on reaalsed aga kõige sagedamine aetakse esimene teisega sassi ja vaadatakse neid koos.
Ameerikas on 100 000 esimese vaktsineeritu kohta teada, et mõnel tuhandel oli paar päeva ebamugav, esines palavik ja muud kõrvalmõjud. Neid võiks kokku nimetada keskmisteks kõrvalmõjudeks. Palavik on, muide, tüüpiline organismi patogeenile, süstimiskoha punetus tavaliselt ka.
Mõned neist võivad olla ka täiesti arvestatavad. See ei muutu olematuks, kuid taandub tühiseks, mida teeb viirus sama hulga nakatunute puhul. 100 000st analoogsesse gruppi kuuluvast nakatunud inimesest (nt lapsi siin polnud) haigestub enamus, tõenäoliselt 70 000–80 000 saavad sümptomaatilise infektsiooni. Enamikel kestab see 5–11 päeva ja suurel enamusel on sellega kaasnevad sümptoomid oluliselt raskemad kui kerge palavik, punetus, ebameeldiv enesetunne. Edasi on veel hullem – umbes 7% nakatunutest haigestub sedavõrd raskelt, et sattub haiglasse – see on 7000 inimest, vaktsineeritute puhul null või selle lähedal. Nendest 7000-st jõuab tüüpiliselt 10% intensiivravile ja neist omakorda 1/3 surnuaiale. Vaktsiini saanute puhul on need numbrid nullid. Ja need on need numbrid, mida tegelikult võrdlema peab.
Kui mainisin, et vaktsiini tõttu ei jõua surnuaiale tõenäoliselt keegi, ei välista see muidugi võimalust, et mõni vaktsineeritu peale süsti saamist mingil muul põhjusel sureb. Selgituseks, meil on hooldekodudes ligi 20 000 inimest. Kui näiteks vaktsineerida kõik nad homme, siis ülehomme sureb kindlasti mõni neist – surma eest vaktsiinid kaitse. Neist lihtsalt sureb iga päev mõni, nii enne vaktsiini saamist, kui ka pärast seda, aga mitte vaktsiini tõttu.
Nende asjade segamini ajamine on enamasti tahtlik, sageli pahatahtlik. Vaktsiini kõrvaltoimete rida ei ole kunagi võrreldav sellega, mida põhjustab SARS-CoV-2 nakkus.
Muidugi väänab suhtumist natuke see, et vaktsiini ma lähen ja saan, seega oleks võimalik kõrvaltoime nagu ise endale kaela tõmmatud häda. Samal ajal kui viiruse puhul on ju olemas lootus, et äkki ma seda ei saa.
Kui oled selle 10% hulgas, kes ei vakstineeri ja kui 90% vaktsineerib, siis ei pruugi viirus sinuni ka jõuda. Samas on need 10% nagu bussijänesed: 10 inimesest 9 on pilet, siis mupo ei viitsi kontrollida. Kontrollima hakatakse tõsisemalt siis, kui on näha, et palju on piletita. Viiruse puhul tähendab see seda, et kui kollektiivne kaitse ei toimi. Vaktsineeritud jäävad kaitstuks, kuid vaktsineerimata inimesed saavad pihta ja halvemal juhul võib nendes tekkida ka uus ja probleemne viiruse tüvi.
Niipalju kui ma tean, siis praegu registreeritud SARS-CoV-2 vaktsiinidel tõsiseid sagedasi kõrvaltoimeid pole, aga ohutuslehelt võib lugeda terve rea nn disclaimer‘eid, mis ütlevad näiteks, et mõju inimese reproduktiivorganitele on teadmata. Muidugi on teadmata ka igasugused põhjused, miks ta üldse peaks neile mõjuma. Põhjusi oletada, et ta seda kuidagi teeb, ei ole, aga välistada seda ka ei saa, sest sellesisulisi uuringuid ju ka ei ole. Suguelundisse teda ju ei süstita, aga kui äkki süstitaks, siis äkki teekski midagi!
Palju on ka asju, mida ei ole võimalik ette näha. Aga praegu on seda kasutatud juba miljonites doosides, nii et kui seal oleks suur tõenäosus, et midagi ootamatut juhtub, siis oleks see ka ametlikes kanalites näha.
Meie pingutused ongi praegu suunatud sellele, et viirus jõuaks võimalikult väikese hulga inimesteni. See on neetult raske, pikema aja – näiteks mitme aasta perspektiivis – jooksul raskest talutav. Ja, nagu me näeme, pole see kuigi hiilgavalt õnnestunud (ehkki Eestis paremini kui paljudes muudes kohtades).
Rääkige Vene koroonavaktsiinist.
Sputnik V on praktiliselt identne AstraZeneca vaktsiiniga ja on väga sarnase toimega.
Vene toodetega on kaks häda, nende tõestusmaterjal selle kohta, et ta vastab kõikidele nõuetele, on viletsavõitu ja teine asi, minul isiklikult on teatud usaldamatus kõigi asjade vastu (välja arvatud šokolaad), mille peale on kirjutatud Made in Russia. Võibolla, et viin ja tankid on ka head, aga ülejäänu on kahtlane. Paraku on tootmisprotsess ja kvaliteedikontroll oluline osa vaktsiinide usaldusväärsusest. Isiklikult usaldan Hiina toodangut rohkem kui Vene oma, kuigi hiinlased on, vähemalt vaktsiinide osas, on lõiganud nurki, nii et vähe pole.
Tehnoloogiliselt ei näe ma Sputnik V juures mingit probleemi. Intelligentselt kavandatud, loogiline ja peaaegu kindlasti võrreldava efektiivsusega, nagu ka teised sarnased adenoviirusel põhinevad rekombinantsed vaktsiinid. Siiski, tal on üks nõrk koht võrreldes AstraZeneca vaktisiiniga.
Sputnik V on adenoviirusepõhine, küsimus on selles, et adenoviirusi on palju ja nad on erinevaid. Muu hulgas on adenoviirused üks paljudest nn külmetushaigusi tekitavatest viirustest. Inimesel on neid teada üle 50-ne. Sarnaselt paljudele teistele külmetusviirustele on adenoviirused väga tavalised. Mis tähendab aga seda, et meil oleme paljudega nendest juba kokku puutunud ja meil on nende vastu antikehad olemas. Küll mitte kõigi adenoviiruste vastu, kuid siiski paljude. Ja need antikehad on suunatud „kandja“, mitte „toimeosa“ vastu. Tulemuseks on see, et hetkel, kui sellist viirust süstitakse, ründavad meie juba olemasolevad antikehad mitte SARS-CoV-2 valku, mida vaktsiin peab alles tootma hakkama, vaid adenoviirus-kandjat ja teevad oma parima, et vaktsiin inaktiveerida, mitte võimaldada selle sisenemist rakkudesse ja SARS-CoV-2 valgu tootmist. Pole raske aru saada et vaktsiini toime selle tagajärjel kõvasti langeb. Kui saad veel teise süsti, siis toime väheneb väga oluliselt või praktiliselt kaob. Antikehad löövad selle kandjaviiruse maha – ründavad n-ö pakendit ja hävitavad selle enne kui pakendi sisu üldse avalduda jõuab. Sellest olukorrast tulid venelased välja kaunis elegantselt, nad võtsid kasutusele kaks erinevat inimese adenoviirust. Et siis pakendasid ühesuguse sisu, SARS-CoV-2 geeni, erinevatesse pakenditesse, et vältida pakendivastase reaktsiooni võimendumist. AstraZeneca ja mõned teised, läksid veel kaugemale, nad võtsid adenoviirused, mis ei ole inimeselt pärit. AstraZeneca võttis ühe šimpanside adenoviiruse, mille vastu meil eeleksisteerivaid antikehi üldse ei ole, või kui, siis mõnel üksikul, kes šipmansidega kokku puutub. Esimesel korral ei ole niisuguse vaktsiini puhul pakendi vastu mingit reaktsiooni ja pärast teist, pole see ka liiga tugev. Tõenäoliselt see siiski eksisteerib ja võib olla põhjuseks, miks nende vaktsiin töötas paremini, kui alguses anti väike doos ja pärast suur. Kui anda algul väga suur doos, siis saad ka suure pakendivastase reaktsiooni. See on vähemalt loogiline. Nad pole seda küll ise ei kinnitanud ega ümber lükanud, aga pooldoos/täisdoos kombinatsioon oli selle vaktsiini puhul märgatavalt efektiivsem kui 2 täisdoosi.
See on muidugi üks seletus. Ja sel juhul võib kahe aasta pärast – kui tekib vajadus kolmanda doosi järele – tekkida tõsine probleem. Meie immuunvastus n-ö pakendi vastu säilib ja need, kes saavad algul AstraZeneca vaktsiini, võiks kolmandal korral saada Sputnik V ja vastupidi (või Johnson & Johnson vaktsiini, mis ka põhineb adenoviirusel). Õnneks on maailm adenoviirusi silmini täis ja isegi šimpansidel on neid kümneid ning pole mingit probleemi „pakendit vahetada“. Olen kindel, et seda vajadusel ka tehakse.
Kas kõik SARS-CoV-2 vaktsiinid on sellised, mida tuleb mitu korda süstida?
Seni jah, ainult üks firma suurematest, mida tean, üritab teha vaktsiini, mida tuleb süstida ühe korra. Ma ei usu, et ükski neist tehnoloogiatest, välja arvatud nõrgestatud SARS-CoV-2 ise (Max Theileri tüüpi tehnoloogia), suudaks tekitada tugeva ja püsiva immuunsuse ühe süstiga. Siiski on selge, et arvestatava immuunvastuse tekitab juba vaktsiini esimene süst (nt Pfizer vaktsiini puhul).
Kui kaua võtab aega, et vaktsineeritud inimene võiks ohtu kartmata sattuda viirusega kokku?
Esimesest süstist 21 päeva hiljem tehakse teine süst ja teisest süstist seitsme päeva pärast peaks immuunvastus olema piisav, et vaktsiini toime oleks maksimaalsel või sellele lähedasel tasemel, seega neli nädalat esimesest süstist. Nagu enne öeldud väheneb risk haigestumiseks oluliselt juba 10 päeva peale esimest süsti.
Kui ma vahepeal puutun viirusega kokku, kas jään haigeks või mitte?
Kui see juhtub esimese kümne päeva jooksul, siis tõenäoliselt jääd. Teatud immuunvastus tekib üsna ruttu, kuid alguses ei ole aga küllalt tugev, et saavutada maksimaalset kaitset. Ta võib mõjutada haiguse kulgu, kergendada seda, mõningal juhul ka vältida haigestumist. Sõltub paljudest asjaoludest. Halvemaks ta midagi ses olukorras ei tee.
Aga kui ma olen viirusega juba kokkupuutes, kui esimese vaktsiinidoosi saan?
Mingeid andmeid, et vaktsiin oleks vastunäidustatud neile, kes on COVID-i läbi põdenud, ei ole.
Oletame, et olen viirusega kokku puutunud ja sümptomeid veel ei ole?
See on jah, auk. Mis juhtub, kui vaktsiin manustada otse viirusinfektsiooni foonile? Ei usu, et seda keegi on katsetanud, aga see hakkab kindlasti juhtuma. Viirus on nii laialt levinud ja vaktsiini kasutatakse ka. Praegu käib nakatumine ja vaktsineerimine võrreldavates arvudes. Meil Eestiski võiks see jaanuaris olla umbes 10 000 vaktsineerimist ja 5000 nakatumist nädalas. Selge on see, et nii suurte numbrite pealt peab tekkima ülekattuvus, eriti arvestades et jaanuaris vaktsineeritakse inimesi, kes kõige tõenäolisemalt viirusega kokku puutuvad.
Kindlasti ei hakka keegi vaktsineeritavat enne nakkuse osas testima. Ja mingeid andmeid, et vaktsiin juba nakatunule midagi halba teeks, ei ole. Tõenäoliselt ei tee ta mitte midagi, ei head ega halba.
Sest ta ei ole ka ju otseselt viirus, et nakatunu võiks siis saaks suurema portsu viirust?
Isegi kui ta oleks elusviirus, ei muudaks see palju, sest siis oleks ta sedavõrd modifitseeritud, et ise enam patogeen ei ole.
Mida me praegu peaksime ühiskonnana tegema või kuidas käituma?
Kõige olulisem on see, mida te teate isegi – vaktsiinid, kuni nad on külmkapis, ei kaitse kedagi. Ja võttes olukorra konteksti, on selge, et ega peale vaktsiini miski seda viirust sellisel määral tõrjuda ja välja suruda ei suuda, et meie harjumuspärane, või normaalne, või enam-vähem normaalne elu saaks taastuda.
Esimene samm on tehtud, vaktsiinid on välja arendatud, neid tootma asutud. Hiljemalt kuskil hiliskevadel tekib olukord, kui vaktsiinipakkumine hakkab ületama Eestis nõudlust selle järgi. Ja see on kriitiline punkt. Praegu tahaks rõhuv enamus inimesi siiski olla nimekirjas, kes saavad vaktsiini täna või homme. Sest see viirus on tõsiselt pindakäiv. Ma arvan, et enamus lolle, kes viirust ei usu, on juba n-ö välja surnud: peaaegu kõigil on keegi tuttavatest haigestunud. Inimesi, kes ei teaks kedagi, kes on olnud haige ja raskelt haige, jääb üha vähemaks. Mõni muidugi ei usu intensiivravi palatini välja.
Äärmiselt oluline on jätkata vaktsineerimisega siis, kui viiruse levik ja selle põhjustatud ohutunne hakkavad vähenema. Võib uskuda või mitte uskuda, see pole ju tähtis. Viirus ei jäta kasutamata ühtegi auku, mis talle jäetakse.
Praegu, kui maailmas iga päev nakatub miljon inimest, ei ole väga tähtis kui palju vaktsineerituid on. Oht, et viirus ilmub uute ja ebameeldivate variantidega, on suur. See jääb püsima senikaua, kui viirusel on võimalus samas tempos jätkata. Et viirusega enam-vähem kindlalt ja selgelt toime tulla, tuleb ta suruda väga kitsasse nišši. Kui tal on võimalus nakatada ainult väga väheseid inimesi, keda vaktsiin mingil põhjusel ei kaitse, või neid, kes jätavad ennast vaktsineerimata põhimõtte pärast, siis tõenäosus, et mingi jama juhtub, väheneb väga kõvasti.
Vaktsineerimine on siiski suurel määral kollektiivne tegevus.
Kui on asi uus, kena ja sädelev, soovivad paljud. Oluline olukorras, mis varsti tekib Eestis, kui saabuvad vaktsiinikogused hakkavad ületama vajadusi vaktsineerimaks riskirühmasid või eesliine, on hädavajalik, et inimesed selle vaktsineerimisega endiselt kaasa läheksid.
Täiesti selge, et valitsus ei tee seda kohustuslikuks. Aga see ei tähenda, et seda ei hakata kaudselt survestama. Ja seda ei pruugi hakata tegema valitsus. See võib hakata välja tulema rahvusvahelisel lendamisel, reisimisel, väga veidrates kohtades, nagu kõrgkoolidesse kandideerimised, põhimõtteliselt ükskõik kus. Nii et vaktsineerimata jätmise risk ei ole mitte ainult nakatumise risk, vaid suure tõenäosusega veel terve rida võimalikke piiranguid.
Vaktsineerimatutele teatud piirangute kehtestamine ja nende pikaajaline püsimine võib kujuneda tendentsiks. Meil Eestis on palju vabatahtlikke asju, näiteks autojuhilubade tegemine. Aga katsu sa ilma nendeta autojuhina tööle saada. Ka muid ameteid, kuhu juhilubadeta tööle ei saa, on ka palju. Kahtlemata on tegemist juhulubadeta inimeste (muide, ka minu) õiguste ja vabaduste piiramisega, kuid see piirang on mõistlik. Vaktsiinidega võib olla sama moodi. Kui mitte Eestis, siis mujal.
SARS-CoV-2 leviku peatamiseks, vähemalt nii, et selleks muid abinõusid (maskid, distants, piirangud …), enam vaja ei lähe, valitsuse seatud sihtmärgist 50% vaktsineerituid elanikkonnast peaaegu kindlasti ei piisa. Eriti juhul, kui ilmuvad igasugused paremini levivad viiruse variandid, mis on evolutsiooniliselt loogiline suund. Sellega võiks kaasneda ka sümptomite vähenemine, seni pole seda kahjuks juhtunud, viirus on endiselt ebameeldiv.
Vähemalt aasta jooksul, kui mitte kauem, säilib viirusel võimalus levida laste kaudu. Ja nende kaudu jõuab viirus peredesse, kus on vaktsineerimata inimesi. Kehvasti on, kui need inimesed on riskirühmas, või kui neil lihtsalt ei vea. Raskelt haigestuvad ju ka mõned 40- või 50-aastased.
Oleme oodanud, et valitsus meie eest midagi ära teeb, Aga seda, mida soovitatakse, on suudetud edukalt ignoreerida. Soovitused olid ju kaunis lihtsad. HOIA äpp, mille on telefoni laadinud ainult 250 000 inimest. Selleks, et sellest reaalne kasu oleks olnud, oleks vaja olnud mitu korda rohkem kasutajaid. Maski soovitati tungivalt kanda alates septembrist. Hiljem kasutati sõnastust, et maski kandmine on tungivalt soovitatud või vajalik. Kandma hakati aga ikka siis, kui maskikandmine muutus kohustuslikuks.
Praegu ütlevad kõik, et vaktsineerimine on soovitatud kõigile, kel ei ole selleks meditsiinilist vastunäidustust ja see võimaldatakse 2021. aasta jooksul kõigile tasuta. Sellega kaasa minemata ei ole võimalik saavutada ühiskondlikult positiivset mõju. Mõni kindlasti, vältides vaktsineerimist, väldib paari päeva jooksul punetust, ja väga võimalik, et ta seda viirust ei saa lähiajal. Ja võibolla koguni üleüldse. Aga väga paljud, kes seda väldivad, satuvad selle otsese või kaudse tulemusena haiglasse, või satuvad sinna nende lähedased.
Inimesi ei vaktsineerita siis, kui nende tervis ei luba seda teha, aga mis selleks peaks tervisega lahti olema?
Ühtegi vaktsiini ei tehta siis, kui inimesel on kõrge palavikuga infektsioon. Peale selle mõningatel haruharvadel juhtudel, kui näiteks tehtud elundisiirdamise operatsiooni järel või mõnel muul põhjusel, on inimese immuunsus alla surutud. Aga neid olukordi ja teisi sarnaseid teavad kindlasti perearstid.
Minu arvates on oluline, et peale vanemate inimeste (ühemõtteliselt riskirühm) vaktsineerimist minnakse kohe edasi ja ei hakataks mängima enam mingite muude prioriteetsete rühmadega. Kaitsesüstid tuleks kohe teha võimalikult paljudele huvitatutele. Sest koos terava ohutundega hakkab vähenema ka huvi vaktsineerimise vastu.
Et eestlase kerge solvumine vormis „enne ei antud ja nüüd ei taha“, ei tooks meile sügiseks uuesti välditavaid pahandusi kaela.
Kas meil on lootust oma maailm tagasi saada?
Tagasi saame oma maailma nii ehk nii. Aga pandeemiagi on teiste asjade tagajärg. Globaliseerumise, kliimamuutuste, looduskeskkonna väljasuretamise ja ülerahvastatuse otsene tagajärg, nagu ka WHO just tunnistas.
Kõige sellega on vaja tegeleda, see viirus ei jää viimaseks. Mida enam me võimalusi loome, seda enam neid meile kaela sajab. Aga eks need too kogemusi ka.
ANDRA KIRNA
