Täna peetakse Luua metsanduskooli 70. aastapäeva ja toimub vilistlaste kokkutulek. Villu Reiljan on selle unikaalse õppeasutusega kokku otseselt seotud olnud kakskümmend aastat, algul metsaülemana, siis Kaarepere sovhoostehnikumi direktori ja seejärel Luua Kõrgema Metsakooli direktorina. Seda perioodi nimetab Villu Reiljan üheks huvitavamaks ja ilusamaks oma elus.
Metsanduskooli juubeli eel rääkis Villu Reiljan Vooremaale selle õppeasutusega seotud eredamatest seikadest, avaldas arvamust selle tuleviku teemal. Jutuks tuli ka Eesti metsandus ja metsandusharidus tervikuna.
Eestimaal on ametikoole likvideeritud ja ühendatud, Luua metsanduskool aga püsib ja areneb Mis on Teie arvates selle õppeasutuse fenomen?
„Tegemist on unikaalse tehnikumiga, mille nimeks tänapäeval metsanduskool. Sellest koolist saab väga olulist haridust metsanduse valdkonnas nii metsa kasvatuse kui ka kasutuse osas. Metsandusel on suur tähtsus Eesti sisemajanduse koguproduktiks ja asendamatu roll välismajanduse bilansis.
Nüüdseks on Luual metsandusharidust antud 70 aastat. Kool võib juubelit tähistada, palju õnne talle! Aastal 2005, kui Eestis viidi läbi kutsehariduse reformi, leiti, et Luua metsanduskool väärib oma unikaalsuse ja professionaalsuse tõttu erikäsitlust. Samale seisukohale jõudis toonane haridusminister Toivo Maimets, kes lülitas selle õppeasutuse perspektiivsete nimekirja. See tähendas Euroopa Fondide avamist koolile. Areng kiirenes, aga kõige olulisemaks tuleb pidada sõnumit, et metsanduskool jäi püsima.“
Küllap on pidanud seegi kool aja ja muudatustega Eesti ühiskonnaelus kaasas käima?
„Sellele aitab kaasa õppeasutuse töö paindlikkus. Mõneski asjas on Luua metsanduskool olnud ka eessammuja. Tänapäeval pole nii, et lähed õppima, veedad koolis kolm ja pool aastat ja lõpetades saad diplomi. Õppeprotsess on keeruline, koosneb erinevatest projektidest ja kursustest. Täpsemalt oskab selles rääkida metsanduskooli tänane direktor Hana Zuba-Reinsalu.
Ajas tagasi vaadates näeme, et igal ametikoolil pole nii hästi läinud. Väga tugev metsandustehnikum oli Tihemetsas. Seal valmistati ette kaadrit nii metsamajandusele kui ka metsatööstusele. Siis aga leiti, et vastavaid spetsialiste võib õpetada väga hästi Leningradi Metsatehnilises Instituudis. Nii lõpetati Tihemetsas vastuvõtt metsandusaladele 1956. Aastal. Samal aastal alustati noorte vastuvõttu keskerihariduse omandamiseks Luual, Tihemetsa tehnikumist sai aga kõrge tasemega põllumajanduse mehhaniseerimise kool.
Luual alustati aastal 1948 kaheaastase metsavahikoolitusega. Enne seda käis kohal ka väga kõrge komisjon, kus osales ka kuulus metsandusprofessor Tkatšenko. Komisjoni liikmed veendusid, et Luual ja Kaareperes on väga ilusad ja õppe -ja praktikabaasiks sobivad metsad, kus olid esindatud männi-, kuuse-, kase- ja ka tamme- ning saarepuistud erinevates kasvukohatüüpides. Seega peeti piirkonda väga heaks praktikabaasiks. Muide, Luual kasvavad Baltimaade kõige kõrgemad kased.“
Mil määral tegelesite õppetöö valdkonnaga Luual siis, kui olite Kaarepere sovhoostehnikumi direktor?
„Tööd tehnikumis alustasin ma 1975. aastal metsaülemana. Siis tegelesin ka mitmesuguste praktikate juhendamisega (raietööd, kultiveerimine) õpetasin mingil määral ka turumajanduse aluseid ja mullateadust. Turumajanduse alused oli päris huvitav õppeaine, õpilased kuulasid seda tähelepanelikult. Mullateadus on metsanduskoolis üks põhidistsipliine. Nüüd tagantjärele tundub, et selle õpetamine võinuks paremini minna. Ma pole aga erialalt pedagoog.
Sovhoostehnikumi direktorina tuli koordineerida nii põllumajandust kui ka metsandust ja samuti ka koolis probleeme lahendada.
Vaba aja veetmise poolelt meenub, et sovhoostehnikumis oli väga tugev mälumänguvõistkond. Samuti tegeleti oli koolis mitmekülgne kultuuri- ja seltsielu. Loomulikult tegeldi ka spordiga.
Kool, mis sai Eesti taasiseseisvudes nimeks Luua Kõrgem Metsakool, on mulle jäänud südamesse. Olin selle asutusega seotud 20 aastat. 1995 valiti mind riigikokku ja 20. märtsil pidasin kooli direktorina oma viimase kõne. Alustasin aga 20. märtsil 1975. Selline on elu.“
Meenutame veel aastaid, mil juhtisite Luua Kõrgemat Metsakooli. Kas tippsündmus oli siis uue õppehoone ehitamine?
„Õppehoonet oli kahtlemata vaja. Sellist ehitusprotsessi ei soovita aga isegi vaenlasele. Sotsialismilt kapitalismile ülemineku perioodi iseärasuste tõttu kestis ehitamine mitu pikka aastat. Kes siis praegu nii ehitab. Aeg oli aga siis huvitav.
Olulisi ehitustöid on metsanduskoolis tehtud ka hiljem. 1997 remonditi vana ühiselamut ja peagi ka uut. Tänaseks on ka renoveeritud söökla, võimla, remonditöökoda, õppeklassid, loss ja peahoone.“
Rääkides tollase kooli rahvusvahelistest suhetest, tuleks vist alustada koostööst Soomega ja õppejõust Aino Möldrist?
„Soome keelt valdav Aino Mölder on selles valdkonnas tõeline „fanatt“ olnud. Meil tekkisid veel enne Eesti taasiseseisvumist kootöösuhted Soome tehnikumidega, sealsed õppejõud tulid Luuale õpetama, mis aitas kaasa uue metsandusspetsialistide kaadri kasvatamisele ja õppekvaliteedi tõusule.
Soomlastega suhtlemine oli kahtlemata üks väga oluline etapp.
Kui olin direktor, käisin ka ise soomlaste korraldatud ketassaekursustel. Mind huvitas see protsess.“
Milline peaks Teie arvates olema igas mõttes haritud metsamees?
„Esiteks peaks ta olema loodusemees. Samuti on tarvis head bioloogilist vaistu ja mõistmist, kuidas asjad siin maailmas käivad ja üksteist vastastikku mõjutavad; tuleb mõista majanduse aluseid. Vajalik on ka pidevalt silmaringi avardada ja muutustega kaasa minna.
Metsandusteemadel vaieldakse praegu palju. Kahjuks on suuremad vaidlejad need, kellel puuduvad erialased teadmised ja kes teemat ei jaga.
Tervikuna on aga Eesti riigil väga kõrge metsanduskultuur. Metsandusharidusse ja metsandusteadusse peaks riik siiski märksa rohkem panustama. See investeering annab väga palju tagasi.“
Kas osalete Luua metsanduskooli juubelipidustustel?
„Mul on kutse ja osalen.”
Kas on plaanis ka sõna võtta?
„Ma pole viimasel ajal kuigi sageli sõna võtnud, kavatsust pole ka seekord. Kui aga palutakse, siis mine tea. Eks mulgi ole mõndagi selle kooli kohta öelda.
Tuleb veel meelde, et kui õppisin Eesti Põllumajanduse Akadeemias, siis oli seal ka neli Luua tehnikumi lõpetanud noormeest, keda kutsuti Luua akadeemikuteks. Filosoofia ja kõrgem matemaatika ei olnud nende leib, praktikumides olid nad aga juba professionaalid ja teised vaatasid neid kadedusega.“
Kui sageli on Teil praegu aega metsa jalutama, jahile või seenele minna?
„Seda aega on praegu kindlasti rohkem kui näiteks kümmekond aastat tagasi.“
JAAN LUKAS
