“Nalja ei tohi kunagi TEHA. Nali tuleb elust lihtsalt üles leida. Sest see on väga tõsine asi,” ütles Oskar Lutsu huumoripreemia värske laureaat, vabakutseline tõlkija ja stsenarist Villu Kangur üleeile Palamuse publiku ees viibides.
Nagu paljud varasemad Lutsu huumoripreemia laureaadid, ei pea ka Villu Kangur end tegelikult üldse naljameheks. Küll aga on tal eriline anne igasuguste koomilisevõitu sündmuste keskmesse sattuda. Nii võibki öelda, et nali ja Villu Kangur leiavad teineteist üsna tihti. Palamuselgi pajatas Kangur mitu naljakat lugu, mis temaga juhtunud. Üks neist leidis aset suisa Palamusel. 1983. aasta suvel lõi Kangur nimelt reisiraha teenimiseks kaasa sealse kiriku restaureerimistöödel.
“Võtsin ükskord ette natuke pikema jalutuskäigu mööda alevikku ja jõudsin ühe kraavini. “Ahha, see on nüüd see “Kevadest” tuntud Kiusna oja,” mõtlesin, kui äkitselt tormas minu poole, lõuad vahus, suur hundikoer. Pistsin mööda kraavi punuma, koer kannul, kuni loom äkki kõõksatas. Selgus, et koera ketiliin oli otsa lõppenud ja kaelarihm hakkas teda pooma. Tuli välja, et kraav polnudki üldse Kiusna oja, vaid koera “valduste” piir, kuhu ta sügava raja sisse oli jooksnud,” meenutas Villu Kangur.
Villu Kangur on ka näitlejaametit pidanud, ehkki vastavat diplomit tal ette näidata pole. Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris töötas ta algul hoopis administraatorina. Siis aga hakkas Merle Karusoo tegema Villu eakaaslastest näitlejatega lavastust “Ma olen 13-aastane”. Ta korraldas trupile suvel Kloogal laagri ja kutsus ka Villu sinna kaasa. Laagris pakkus ta juba osa lavastuses. Ja Ning Karusoo legendaarseks kujunenud lavastusele järgnesid juba mitmed teised.
Ehkki laval tundis Kangur end suurepäraselt, ei kujunenud tema näitlejakarjäär pikaks.
“Mõnest meeldivast pisirollist teles või filmis ei ütle ma ka praegu ära, aga teatrilavale ma enam ei tüki. Mis pagana näitleja mina olen! Eesti on andekaid näitlejaid täis, nii et minul pole mingit põhjust lavale ronida,” ütles Villu Kangur. “Aga see, et ma enamikku eesti näitlejaid tänu omaaegsele teatritööle tunnen, tuleb mulle praegu kasuks küll: teleseriaali käsikirja kirjutades tean juba une pealt, millised sõnad ma ühele või teisele tegelasele suhu võin panna.”
Palverännak Moskvasse
Näitlejana puutus Villu Kangur kokku ka Oskar Lutsu loominguga: Kalju Orro ja Kalju Komissarovi poolt noorsooteatris välja toodud “Kevade” lavastuses mängis ta Visakut. See jättis omapärase jälje ka tema huumoriloomingusse: humoreske kirjutades on ta mõnikord kasutanud Bohumil Visaku varjunime. Eesnime laenas ta Tšehhoslovakkia kompartei kunagiselt juhilt Bohumil Jilekilt. See ei tähenda, et Kangur paadunud kommunist oleks. Pigem tähendas selline nimevalik ikka kommunistide arvel nalja tegemist. Samasse kategooriasse kuulub Villu Kanguri ja ta sõprade 1976. aasta lõpus ette võetud reis Moskvasse. 19. detsembril 1976 tähistas tollane NLKP Keskkomitee peasekretär Leonid Brežnev 70. sünnipäeva ning Kangur ja sõbrad leidsid, et sel puhul tuleks teha “palverännak” Moskvasse ja vaadata, kuidas pealinn suure juhi auks juubeldab. Kaasa võeti Brežnevi pildist, punastest lipukestest ja kahest küünlast koosnev “välialtar”. Paraku võeti mõned seltskonna liikmed koos nimetatud altariga juba Pihkvas rongilt maha ja viidi miilitsasse. Kangur ja veel mõned mehed jõudsid aga Moskvasse ja tegid suure juhi juubeli puhul ära 70 kummardust Kremli suunas.
“Tahtsime lihtsalt näha, kas selline asi on võimalik. Ja selgus, et kui maskeerida kummardusi kingapaela sidumise, maast mündi üleskorjamise või muuga, siis saab küll,” meenutas Villu Kangur.
Avalikult koogutamist ei hakanud “palverändurid” proovima, sest ilmselt oleks isegi nõukogude miilits läbi näinud, et see on tegelikult mõnitamine. Teatris käisid “palverändurid” ka. Mis teater see oli, kuhu neil piletid hankida õnnestus, seda Kangur enam ei mäleta, aga tükk oli igatahes Aleksandr Gelmani “Ühe koosoleku protokoll”.
“Päris veider oli vaadata, kuidas töökollektiivide esindused olid tulnud teatri ühiskülastusega suure juhi sünnipäeva tähistama. Ehkki mõnel olid dressid seljas, olid näod kõigil pühalikult tõsised,” sõnas Villu Kangur.
Mäks ja märksõnad
Eelkirjeldatust võib taiplik lugeja järeldada, et Villu Kangur on just paras mees kirjutama ETV seriaali “ENSV” käsikirja. Ning seda ta koos Gert Kiileriga juba mitu aastat teinud ongi. Sel sügisel lähevad eetrisse sarja järgmised kuusteist osa. Nende stsenaariumide kirjutamine on Kanguril ja Kiileril praegu käsil.
“Alustame 1987. aastast ja jõuame välja arvatavasti 1989. aastasse,” ütles Villu Kangur. “Sel ajal hakkasid sündmused väga kiiresti arenema. See tähendab, et ajaloolist tausta tuleb kogu aeg üle kontrollida, sest iseenda mälu ei saa usaldada. Tühja sa enam meenutada suudad, kuidas tollal hinnad tõusid või mis järjekorras kaubad letilt kadusid.”
Kui Kiilerilt tulevad seriaalistsenaariumi üldisemad ideed, siis Villu Kangur on see, kes dialoogide kallal “nikerdab”. Ka ajaloolise tausta jälgimine on tema jaoks pisut lihtsam, sest ta on Kiilerist 17 aastat vanem.
“Ühe hooaja teeme “ENSV-d” arvatavasti veel, aga kui 1991. aastasse ehk taasiseseisvumise aega välja jõuame, siis lõpeb vähemasti selle nimega seriaal kindlasti ära,” ütles Villu Kangur.
Stsenaristina on ta võtnud põhimõttelise seisukoha, et võtetele ta näitlejaid ja režissööri segama ei lähe. Telefonid on olemas, kui kellelgi midagi küsida on, siis küsitakse. Aga valmis seriaali vaatab ta telekast küll.
“Kui näed, et näitleja on osanud sinu õnnestunud naljale veel omalt poolt midagi juurde lisada, on küll õnnis tunne,” ütles Kangur.
Ehkki talle on n-ö elevant kõrva peale astunud, on tal õnnestunud ikkagi jätta märgatav jälg eesti muusika ajalukku: ta on üks eesti andekamaid laulusõnade loojaid.
“Enamik heliloojaid, kelle muusikale ma tekste olen teinud, on mu head sõbrad, kelle mõttemaailma ma oskan hästi sisse elada,” ütles Villu Kangur. “Eriti hea on teksti teha siis, kui muusika autor oskab öelda mingid märksõnad, millest see laul tema meelest kõnelema peaks. Tõnis Mägi oskas selliseid märksõnu väga hästi anda. “Liivakella” puhul näiteks kirjeldas ta pilti, kuidas üks vana mees satub mahajäetud maja juurde ja leiab sealt katkise liivakella. Pärast sellist häälestust oli tekst lupsti paberil. Tahan tavaliselt teada ka seda teada, kes laulu esitama hakkab. Siis oskan mitte ainult muusika iseloomu, vaid ka esitaja isikut arvestada.”
Villu Kangur võib oma kodu kohta öelda, et seal elavad “tema pere ja muud loomad”: peale abikaasa ja peatselt 11-aastaseks saava tütre on tema kodakondseteks kaks kassi ja koer.
“Kui majas on vabakutseline isik, kes päev läbi kodus viibib, on selge, kes loomi toitma peab. Aga see on päris tore, kui külmkapi ukse avamise peale terve maja elevile läheb,” ütles Villu Kangur.
RIINA MÄGI
