Nagu ikka, suutis ajakirjandus taas selgitada, nagu sooviksid rohelised astmelist tulumaksu.
Soov kaaluda ja arutada mingi maksu üle ei tähenda veel selle soovimist.
Kuigi kolleeg Trapido Riigikogus on mulle teadaolevalt isiklikult tõepoolest astmelise tulumaksu pooldaja, pole rohelised teinud ühtki otsust sellise maksu toetamiseks. Roheliste peamiseks teemaks on siiani ikka ressursimaksud nende erinevates avaldumisvormides.
Sama äraleierdatult, nagu Taliga ja ametiühingud kõnelevad astmelisest tulumaksust kui võluvitsast, on siinkohal põhjust rääkida sootuks muud juttu.
Maksud ei tooda mitte mingit tulu. Toodavad riigitulu, aga mitte esmast väärtust, millelt neid arvestatakse.
Jutt maksudest kui majanduse alusest täna, mil me oleme seotud ja koostöös paljude teiste riikidega Euroopa Liidus, on mu meelest mõõdukas loba.
Maksud pole muud kui kombain, mis märkimisväärselt saagikust ei kujunda.
Kombain korjab saagi, nagu maksudki toovad riigikassasse raha.
Lõigata saab vilja aga põllult. Saagi allikas on head seemned, hea muld, hea ilm ja õige külviotsus ning korralik põlluharimine.
Majanduse esmaseks aluseks on samuti ennekõike arukad ja tulevikku suunatud investeeringud. Õigesti valitud seemned, muld ja oskuslik tegutsemine… see oleks investeeringute analoogia põllupidamise puhul.
Neid arukaid investeeringuid tulebki teha.
Ja seda juba täna, selmet arutada taas ja taas, kuidas jõukale naabrile astmelise tulumaksu kehtestamine tekitab õiglust ja rahulolu juurde. Ma täpselt ei teagi, millised need kõik argumendid kokku on.
Ainus, mille maksustamises rohelistel on üksmeel ja ma loodan, et seda üksmeelt jagavad ka muud ühiskonnaliikmed, on ressursside maksustamises.
Maavarad ja nende kasutusõigus on tegelikult kõigi maksumaksjate ühine väärtus, millelt maksu küsida polegi mingi patt.
Näiteks põlevkivi, mille kasutamine täna viib meie ühisest rahakotist varjatult välja 5-8 miljardit krooni ja hüvena tuleb tagasi väidetavalt odav elekter.
Äkki oleks siiski õigustatud maksumaksjatel kogu see 8 miljardi jagu raha, mis põlevkivikasutus nõuab terviseparanduseks, teedeehituseks ja jäätmekäitluseks, põlevkivile kasutusmaksu kehtestamisega kasvõi osaliselt tagasi küsida. 30-40 krooni põlevkivitonnilt tooks maksumaksjale tagasi need kulud, mida kaude sama tööstuse ülalpidamiseks tehakse.
Loomulikult läheks seepeale kallimaks ka elekter. Pole kahtlustki ja kohe märkimisväärselt.
Aga elektriga saab säästlikumalt ringi käia, toimetulekuga hädas olevatele inimestele saab soovitada sama. Nõuda seda ei saa ega tohigi.
Või küsigem nii: mida rohkem soovitakse, kas odavat elektrit või tasuta kooliharidust ja koolilõunaid?
Alates 2013 aasta 1. jaanuarist, kui elektriturg täiesti vaba, on põlevkivimajanduse selline varjatud toetamine üldse täiesti mõistetamatu.
Inimese tekitatud raha maksustamisest rikkust ega võrdsust lisaks ei teki.
Ainus alternatiiv lõpmatule maksuvaidlusele on arutada selle üle, millised peaksid olema need investeeringud ja riiklikud kavad, mis sisulise jätkusuutlikkusega tekitaksid aja-, raha- ja ressursisäästul põhinevat heaolu kõigi jaoks.
Ma loodan, et ka Riigikogu valimised keskenduvad ennekõike arengukavade ja investeeringute sisule, mitte sellele tüdimuseni väsitavale astmelise või mitteastmelise tulumaksu teemale.
MAREK STRANDBERG, Riigikogu liige, EER
