Metsa, peenramaale ja marjaaeda on meil juba tükimat aega saagilootuses asja. Maasikad on söödud ja unustatud, seened ja herned, mustikad, porgandid ja muu suupärane kraam päevakorral. Ja kuigi suvi veel täis jõus, on paljud viljapõllud juba kollased ja küpsed — nii on see meil ikka olnud.
Põllumees ei saa aga pea ühelgi aastal muretsemata. Ehk küll tänavu kevadel õigel ajal põllule saadi ja vähemalt suvivili kenasti tärkas, oli paks ja tihe lumevaip mõned taliviljapõllud pika talve jooksul üleni mustaks võtnud. Nüüd kipub aga põud ka suviviljadele liiga tegema, sest mitmel pool meie maakonnas on vihmapilved küll lootustandvalt taevasse kerkinud, kuid alla pole sealt tulnud juba kuu aega piiskagi. Tera on kõhnuke ja praktiliselt küpsena ju enam ei kosu. Pigem kummitab nüüd juba teine mure: kui taevaluugid kord avaneda otsustavad, ei pruugi nad jälle niipea sulguda ja siis on probleemiks sellesama kasina varanduse varju alla saamine. Nii et saagi ja selle suurusnumbrite teemal ei taha keegi praegu pikka juttu rääkida — kõik on ilmataadi kätes!
Kui sellele kõigele mõelda, on lihtne mõista, miks eesti inimene, kelle toimetulek ja käekäik ilmast sõltub, pigem tõsine kui naerusuine on.
26. juuli 2011
