AS Acropolis on üks paljudest uste ja akende restaureerimisega tegelevatest firmadest. Firma asub Viljandi mõisas.
Acropolises tegeleb restaureerimisega viis inimest. Üks on neist on seda eriala õppinud Viljandi Ühendatud Kutesekeskkoolis, teised on aga kas ümber õppinud, iseõppinud või õpivad kohapeal.
Restauraator Gunnar Jõgi räägib ühe vana ukse või akna kallal tehtavatest töödest: “Kui siia tuuakse üks vana uks, siis tõenäoliselt on ta olukorras, kus omanik ei saa temaga enam ise hakkama. Kõige esmalt tuleb uks või aken vana värvikihi alt puhastada, selle võtame me maha kuuma õhu puhuri abil. Siis tulevad nähtavale ka need kohad, mida on vaja parandada. Kui tarvis, asendame mõne osa, seejärel tuleb kogu pind ühtlaseks lihvida. Siis läheb uks või aken krundi alla ja kõige lõpuks see värvitakse ja lastakse värvil kuivada.”
Vanu uksi saab kasutada ka detailidoonoritena
Kruntimiseks võib Gunnari kinnitusel kasutada ka linaõli. See on eriti sobilik välisuste puhul, siseruumidesse linaõli sama hästi ei sobi, sest kuivab liiga kaua.
Küsimusele, kui vana on vana, tuleb restauraatoritelt kiire vastus: see, mis ehitatud enne nõukogude aega.
“Uksest hakkab asi pihta. Uks paistab välja ja isegi kui majas sees ja hoovis on veel üht-teist tegemata, siis paraadukse teed ju ilusa, et jätta endast muljet,” selgitab Gunnar.
Gunnaril on kahju, kui ilusaid vanu asju minema visatakse. Praegusel tarbimisajastul tehakse uusi asju tema sõnul juba teise mõttega ja need pole enam nii südamelähedased.
Uks, mida ta parasjagu restaureerib, ongi saadud äravisatud asjade hulgast.
“Perenaine tahtis selle ukse ära visata ja meie ostsime ta ära. Teeme ta toorikuna valmis, kundime ära ja nii ta jääbki seisma, kuni kellelgi on vana ust vaja. Siis saame ta kohe parajaks lõigata,” selgitab Gunnar.
“Ikka sõjaeelsed uksed ja vanad aknaraamid on need, millest oleme huvitatud, millest saame vajadusel detaile kasutada. Korralik materjal, mida saab nn doonorina kasutada, hakkabki meil otsa saama,” räägib Gunnar, kinnitades, et vana ust pole mingil juhul mõtet kütteks saagida. Pigem võib restaureerijatele märku anda ja sellised asjad ostetakse mõistliku hinna eest ära.
Tööde maht ja hind sõltub kliendist
Parandada saab peaaegu kõike. Kui uksest on näiteks luku kohalt tükk väljas, siis liimitakse hästi täpselt sobiv tükk vahele, lihvitakse ja pannakse nii osavalt kõik paika, et pärast pole võimalik leida, kus parandus on tehtud.
Eriti ilus on puidupind päris naturaalsena, õlitatuna või peitsituna, ent vana ukse puhul tähendab see rohkem töötunde ja kallimat hinda.
“Küsimus on maitses. Muidugi on võimalik puhastada puiduni välja ja siis õlitada. See töö võtab aga rohkem aega ja igale poole ei taheta puidusüüd, rohkem tahetakse ikka valgeid uksi. Osadel on ka vana krunt nii palju peal, et töö läheb väga kalliks,” selgitab Gunnar.
Restauraatorid võtavad vastu ka selliseid uksi, kus klient on näiteks ise juba värvi maha võtnud, kuid kindluse mõttes võiks ikka restaureerimise restauraatoritele jätta.
Gunnar teab juhuseid, kus värvi on võetud maha liiga kuumalt või tehtud seda lausa keemiavannis. On ka tulnud ette tegelasi, kes on vanad aknad jõkke visanud. “Puit muidugi paisub ja viskab vana värvi ise maha, aga niiskusega on lihtne puitu ära rikkuda,” hoiatab Gunnar.
Restaureerida saab vana ust ka siis veel, kui temast vaid pool alles on, kuid kõik sõltub kliendist. “Me võime panna tohutud töötunnid sisse, teha imeasja valmis, aga sellel tööl peab olema ka tahtja,” räägib Gunnar.
Plastikaken on nagu nailonsokk
Acropolise restauraatorid, kes töötavad Viljandi mõisas, kinnitavad, et tööd on mõnus teha, sest seltskond hea: nii puit kui terve firma. “Kui valmis tööst jääb hea mulje, siis on see rõõm. Selle töö juures pole ka mingit stressi. Tulen hommikul rõõmsalt tööle ja lähen õhtul rõõmsalt koju. Vana puidu sees tunnen ma ennast hästi!” räägib Gunnar.
Ta võrdleb plastikakent nailonsokiga: “Kui paned plastiku ette, lähevad seinad tatiseks. Väike õhupilu peab olema, muidu õhk ei liigu, vana maja ei saa hingata, tapeedid lähevad hallitama. Plastikaken on nagu nailonsokid. Ilus ehk vaadata, aga sa ei tunne ju ennast hästi, kui jalg hakkab juba poole päeva pealt libisema!”
Gunnari sõnul on restaureerijatel kolme sorti kliente: ühed on need, kes tunnevad teemat, teised need, kellele räägid ja nad saavad aru. Kolmandatele võid rääkida nii palju kui tahad, aga nad jäävad ikka enda juurde. Viimased kannaksid parema meelega nailonsokki, aga neil ei lubata seda kanda, sest elavad muinsuskaitsealal. Nad on sundseisus ega saa omavalitsuselt restaureerimistoetust, kui asju õigesti teha ei lase.
Sellistel soovitavad restaureerijad ehitada põllu peale uus maja ja panna ette plastikaknad. Vana puumaja aga tahab oma vanu puitaknaid! Kulub küll natuke rohkem kütet, aga maja hingab normaalselt.
Miljööala omanikud saavad toetust
Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasustus Kredex on miljööväärtuslikes piirkondades asuvate korterelamute renoveerimist toetanud ligi 16 miljoni krooniga. Nüüd saavad selliste piirkondade elanikud majade renoveerimisvõimalustest teavet ja nõuandeid Kredexi eestvedamisel avatud kodulehelt www.miljooala.eu
Koduleht pakub infot miljööväärtuslikke alasid puudutavatest regulatsioonidest, tutvustab säästva renoveerimise parimaid näiteid ja kogemusi, jagab soovitusi ning pakub foorumit sellealasteks arutlusteks.
Kuigi Jõgevamaa miljööväärtuslike aladena on sellel lehel kirjas vaid Põltsamaa linn ja Põltsamaa vald, leidub maju, millel resataureerimist igatsevaid uksi ja aknaid, nii Jõgeval, Mustvees, Palamusel, Tormas ja mujal.
Nõuetekohase restaureerimise korral ja kõikide arvete ja muu paberitöö olemasolul saavad Kredexist saavad pärast rekonstrueerimistööde teostust toetust taotleda kuni 1940. aastani ehitatud või miljööväärtuslikus piirkonnas asuvate korterelamute või omandireformi käigus tagastatud korterelamute omanikud.
JAANIKA KRESSA
