Vilja Rootsist sai põltsamaalane läbi juhuse, nagu elus ikka ette tuleb. Tänavu jaanuaris toimunud Põltsamaa linnavolikogu istungil nimetati oma elu aastaid tagasi Põltsamaaga sidunud daam linna aukodanikuks. Selle au teenis Vilja Roots välja oma tubli töö ja tugeva tahtejõuga.
Vilja lapsepõlvekodu asus Sauga jõe ääres, vanemad pidasid talu. Ta oli pere pesamuna ja kurvastas juba 5-6-aastaselt selle üle, et ei oska lehma lüpsta, samal ajal kui teised juba mitmeid muidki talutöid tegid.
Talu kuue lehma seas oli Vilja lemmiklehm Neidi, loomult rahulik ja sõbralik. Tema peal hakkaski tüdruk omal käel lüpsmist õppima. Esimese “saagi” lüpsis maha, aga kogemus teatavasti õpetab. Järgmisel korral võttis ta lüpsma minnes väikese nõu kaasa ning jõi lüpstud piima koos oma karjakoera Tommiga ära.
Kui Vilja lüpsmise selgeks oli saanud, kuulis ta, kuidas vanemad omavahel rääkisid, et Neidi on tarvis maha müüa, sest annab viimasel ajal vähe piima ja on piisavalt vana ka. Tüdrukule oli see tõsine šokk ja ta tunnistas vanematele üles, et tema selle piimaanni vähenemise põhjustaski. Nii jäi Neidi müümata.
Vorst vorsti vastu
Are koolis õppimise ajast on Viljal meeles suur poiss Ilmar, kes klassis tema selja taga istus ja teda pidevalt patsidest sikutas. Vilja talle ju füüsiliselt vastu ei saanud, aga pritsis poisile vahel tinti vastu nägu. Tollal olid kooliõpikutes tähtsal kohal kõik Venemaaga seotud saavutused ja muu hulgas tuli selgeks õppida erinevaid lehmatõuge, kus omakorda oli esile toodud kostroma tõugu lehmad. Ühel päeval käskis õpetaja Ilmaril teatud koolitüki järgmiseks päevaks selgeks õppida ja lubas teda siis küsida. Kuid Ilmar ei saanud vastamisega hakkama. Seejärel ütles õpetaja, et poiss saab siiski „kolme”, kui oskab nimetada kuulsa lehmatõu, kes väga palju piima annab. Ilmar, vaeseke, ei osanud ka sellele küsimusele vastata. Krutskeid täis Vilja sosistas „angoora” ja poiss nii ütleski. Seepeale pahvatas kogu klass naerma.
Kaugele kooli
Et Vilja oli energiline ja ettevõtlik, siis nägid tema vanemad temas talu pärijat. Ajad muutusid ja Eestisse tekkisid kolhoosid, kuhu mõistagi vanematelgi tuli tööle minna. Vilja polnud tol ajal õieti kodust välja saanud ja seetõttu ei osanud arvata, mis amet talle sobida võiks. Tema lapsepõlvekodus oli alati palju lilli olnud ja seetõttu langes otsus aianduse kasuks. Küllap avaldas sellele mõju ka ema eeskuju. Teisalt pidi Vilja tingimata valima sellise kooli, kus stipendiumi maksti. Tollal sai aiandust õppida vaid Räpina tehnikumis.
Koju pääses Vilja Räpinast kaks korda aastas. Ühtepidi kulus kooli ja kodu vahet sõitmisele kaks päeva ja üks öö ning teistpidi sõites kaks ööd ja üks päev.
Aianduskooli lõpetamise järel suunati eriala omandanud noored tööle erinevatesse kolhoosidesse-sovhoosidesse. Ühel lõpetajal tuli minna tööle Saaremaale. Keegi Vilja kursusekaaslastest tundis suurt hirmu selle ees, et just teda mere taha tööle suunatakse, ehkki keegi talle seda otseselt öelnud polnud.
“Ütlesin, et mida sa pirised. Mina olen ise nõus Saaremaale tööle minema. Alles siis, kui direktor mulle selle koha teatavaks tegi ja suunamislepingule alla palus kirjutada, tundsin, nagu oleks mulle pangetäis vett kaela kallatud. Aga kui teised ukse taga oodanud kursusekaaslased minult küsisid, kuhu mind suunati, vastasin pead selga visates, et loomulikult Saaremaale,” jutustas Vilja ootamatust pöördest oma elus. Sealt marssis noor Saaremaale tööle suunatud neiu kooli mõisapargi kõige kaugemasse otsa, kus ennast tühjaks nuttis. Seejärel pesi Võhandu jões silmad puhtaks ja tegi teiste ees näo, et Saaremaale tööle suunamine oligi tema soov.
Kui Vilja selle uudisega koju jõudis, lõi ema käsi kokku ja lausus: “Millega sa, lapseke, jälle hakkama said!”
Esmalt arvas Vilja küll, et jookseb Saaremaalt esimesel võimalusel mandrile tagasi, aga elu läheb tihti teisiti. “Sain seal mulle tundmatul maal kokku nii heade inimestega, et hoiaksin neid kõvasti kaisus praegugi,“ ütles Vilja. Elama pandi ta seal ühte tühjaks jäänud majja. Esimese tööna saadeti nooruke kooli lõpetanu kartulivõttu organiseerima.
“Ega ma ju siis midagi teha ei osanud peale ulakuste. Aga vanemad kartulinoppijad ütlesid, et ära muretse, latseke. Küll me selle töö ära teeme. Sina pane ainult kirja.”
Heategu soojendas südant
Ükskord põllult koju jõudes tundis Vilja ennast väga nukrana, sest oli üleni märg ja teadis, et teda ootab ees kütmata tuba. “Mul jäi üllatusest suu lahti, kui tuba oli juba soe ning naabrimemm istus laua taga, korv süles. Korvis olid koorega keedetud kartulid, nende peal hautatud lest, mannergus aga piim.
Ma ei ole oma elus enam nii head sööki saanud, kui tollane naabrimemm mulle pakkus. Ma lausa armusin saarlaste heatahtlikkusse, võtsin omaks nende “ö” tähegi ning püüdsin omandada ka n-ö Saaremaa keele,” meenutas ta.
Dekaan aitas õigele rajale tagasi
Saaremaal olles tekkis Viljal soov edasi õppida Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Esimese sessi esimene eksam oli füüsika, paraku tehnikumis seda kuigi põhjalikult ei õpetatud. Vaatamata sellele, et Vilja oli püüdnud füüsika endale lausa pähe tuupida ja usinalt kogu eksamieelse aja õppinud, tundis ta pärast eksamipileti võtmist, et pea on täielikult tühi. Nii pani ta pileti tagasi ja tahtis ruumist välja marssida. Eksamit vastu võtnud õppejõud aga fikseeris esmalt tema nime ja lubas alles siis minna.
Seepeale läks Vilja dekanaati ja palus, et talle dokumendid tagasi antaks. Seal juhtus ta kokku tollase agronoomiateaduskonna dekaani Arnold Sauga, kes küsis, kas siis Vilja ei valmistunud eksamiks piisavalt. Saanud vastuseks, et õppis mis kole, aga külge ei jäänud, võttis ta noore tudengiks pürgija lahkumisavalduse, rebis selle tükkideks ja käskis neiul kirjutada sealsamas avalduse eksami ümber tegemiseks. Järgmise katse eel oli Vilja mõnes mõttes käega löönud ja heitis õppimise asemel magama. Järeleksamil tal piletiga vedas, ta oskas selle kenasti ära vastata ja sai „nelja”. “No ma ju ütlesin teile, et teadmised on aja küsimus,” lausus eksamineerija.
Aktiivse inimesena jäi Vilja silma tollasele EPA rektorile, kes ta kooli komsomolikomiteed juhtima kutsus. Vilja sõnul poleks ta muidu pakkumist vastu võtnud, aga selle eest maksti kuus 80 rubla, mis oli sel ajal suur summa. Tema tudengielu muutus sellest tuntavalt, kõigil loengutel ta enam käia ei saanud, vaid jätkas õpinguid individuaalse õppekava alusel. Paraku oli lubadus EPA komsomolikomiteed juhtima asuda nagu saatanale antud sõrm, mida tagasi võtta ei saanud.
Hakkas parteijuhile vastu</strong>
EPA-s sai Vilja kokku ka oma tulevase abikaasa Avoga, kes andis tudengitele sõiduõpetust ja samal ajal ka kaugõppes õppis. Vilja sõnul neil suurt semmimist ei olnud, aga mingi tõmme nende vahel siiski valitses. Nii sai ta vahel teiste õppesõitude sooritajatega kaasa sõita ja vahel ise rooliski olla. See viimane tegevus meeldis talle väga. Kuu aega pärast EPA lõpetamist panid Vilja ja Avo 1966. aastal leivad ühte kappi, järgmisel aastal sündis perre poeg, kaks aastat hiljem tütar.
Pere kolis Sadukülla, sest Viljale pakuti seal tööd. Karjääriredelil jõudis naine välja Saduküla sovhoosi peaagronoomiks.
Ühel päeval sai Vilja Roots kutse tollase EKP Jõgeva rajoonikomitee esimese sekretäri jutule. Rajooni parteijuht teatas talle, teda on otsustatud edutada Lembitu kolhoosi aseesimeheks ja partorgiks.
See oli noore spetsialisti jaoks aeg, kus ta tundis, et ei taha Sadukülla jääda ja soovib oma kodu. Vilja oli mitmel ringsõidul Põltsamaale sattunud, talle meeldis väga linna läbiv jõgi ning nad olid koos abikaasaga otsustanud sinna oma kodu rajada. “Krunt oli meil selleks ajaks Põltsamaal olemas ja keldri jaoks aukki maasse kaevatud ning vundament valmis valatud,” rääkis ta. Seepärast hakkas noor põllumajandusspetsialist rajooni parteijuhile otsustavalt vastu ja tal paluti sealt lahkuda.
Kaks nädalat hiljem sai Vilja uue väljakutse natuke madalamal ametipostil töötanud tegelase juurde. Sealt öeldi talle, et nüüd tuleb tal minna Lustivere kolhoosi aseesimeheks ja partorgiks. Sinna ta 1973. aastal tööle asuski. Viljal tuli Lustiveres tegeleda väga erinevate valdkondadega – juhtida loomakasvatust, vedada sporditööd ning tegeleda kultuuritööga. Siin anti perele kahetoaline korter. Majaehitus Põltsamaal aga jätkus. Abikaasa Avo oli kraana peal ja Vilja vedas veomasinaga ehitusplokke.
“Ma olen väga tänulik Lustivere kolhoosi tollasele juhtkonnale selle eest, et nad meil transporti kasutada võimaldasid. Ilma selleta olnuks maja ehitamine äärmiselt keeruline,” rääkis Vilja. Aastal 1979 võis pere lõpuks oma majja kolida.
Tõi korstna otsast rahvuslipu alla
Ühel hetkel viidi Vilja Lustivere kolhoosist üle Sakala sovhoosi. Tol ajal määras juhtivatele töökohtadele kommunistlik partei. “Tegelikult oli selleski süsteemis palju häid inimesi, kuid samas ma ei usu nende juttu, kes ütlevad nüüd, et püüdsid oma tegevusega komparteid seestpoolt õõnestada, sest sellel oleksid olnud karmid tagajärjed nii endale kui lähedastele,” ütles Vilja. Ta töötas Sakalas aastatel 1982-1988. Siis algas laulev revolutsioon, partorgi enam ei vajatud ning tekkis võimalus minna tagasi Lustivere kolhoosi.
Sakala ajal toimus Vilja elus sündmus, mis talle kogu eluks meelde jääb. “Sõitsin ühel 1985. aasta märtsihommikul bussiga Sakalasse ja nägin sealse sööklamaja piksevarda küljes rippumas Eesti rahvuslippu meenutavat riidetükki. Sinimustvalge värvikombinatsioon oli tol ajal rangelt keelatud ja sellise lipu valmistajaid võisid oodata karmid karistused.
Et võimalikke tagajärgi vältida, ronis Vilja sööklamaja trepikoja kaudu maja pööningule ja sai lipu vardast ära tõmmata. “Pistsin märja riidetüki põue ja pärast näitasin sovhoosi direktorile, kes ehmus hirmsasti ja päris, kust ma lipu sain. Rääkisin talle loo ära, võtsin lipu ja läksin kontorisse, kus panin lipu raudkappi, mille võti oli ainult minul. Ei läinudki kaua, kui julgeoleku auto maja ette sõitis. Pidin neile peidetud lipu üle andma. Juba paar päeva hiljem oli neil selge, et lipu valmistasid kooliõpilased. Meie saime direktoriga oma osa parteikomitee bürool, tolleaegne parteijuht oli inimlik, sündmus ei ulatunud rajooni piiridest kaugemale.
Rahvakontrolli palge ees
Sakalas töötades sai ta veel teisegi „nahatäie”. Nimelt armastas majandijuht väga kunsti. Ühel heal päeval sõitis Vilja koos temaga Tartusse Vanemuise tänava kunstihoonesse.
Üleliidulise alluvusega sovhoosil raha oli ja koos osteti sealt kaasa seitse-kaheksa maali. Siis oli kombeks teistele asutustele külla minnes kunstiteoseid kinkida.
Kuid leidus keegi, kes läks kaebama, et majandi raha asjata raisatakse. Neile saadeti kaela vabariiklik rahvakontroll ja kutsuti majandi esindajad aru andma.
“Rahvakontroll asus siis praeguses Tallinna linnavolikogu hoones. Direktor jäi väga tõsiselt haigeks ja sovhoosi raamatupidaja kui ostutehingule alla kirjutanu polnud võimeline üksi minema. Raamatupidajaga kahekesi me sinna Sakala sovhoosi esindama sõitsimegi. Rahvakontrollis töötas endine põltsamaalane, kes mind ära tundis. Ta soovitas mul kohe lahkuda, aga ma ei saanud ju raamatupidajat üksi jätta. Saime seltsimeeste käest korralikult sõimata, aga mis karistuse veel saime, enam ei meenu, võimalik, et meid päästis hullemast vana tutvus.”
Esimene kokkupuude töötusega
Pärast riigikorra vahetumist ja majandite lagunemist kutsus esimene taasiseseisvunud Põltsamaa linnapea Udo Vellend Vilja tööle linnavalitsuse sotsiaalnõunikuks. Ta alustas tööd koos praeguse Põltsamaa linnavalitsuse maanõuniku Tõnu Tootsi ja ettevõtja Ando Timmiga.
“Ando hakkas kõigepealt toole parandama, sest istumiskohtigi polnud. Minu esimeseks tööruumiks sai hoopis praeguse “Tare” hoones asuv ruum teisel korrusel. Tööle võeti meid tookord ilma konkursita. Esimene tõeline šokk minu jaoks oli siis, kui minu tööruumi sisenesid pärast Põltsamaa autobaasi likvideerimist noored tugevad mehed murega, et nemad on jäänud töötuks. See oli minu jaoks esimene kokkupuutumine töötusega.”
Just sellel ajal hakkas Eestisse saabuma ka humanitaarabi. Vilja jutule tuli nelja lapse ema Sirje Kukk, kes käis välja idee luua paljulapseliste emade ühendus. Hulk naisi otsustaski luua paljulapseliste perede emade klubi. Esimeheks valiti Sirje Kukk ning aseesimehe kohustusi asus täitma Vilja Roots.
“Emadeklubi kaudu saime hakata humanitaarabi suunama just nendeni, kes seda kõige rohkem vajasid.”
Äkiline haigus lõpetas muuseumitöö
2000. aasta algusest algas esimest korda Vilja pensionipõlv, mis kestis pisut üle aasta. Seejärel kutsus Põltsamaa muuseumi juhataja ta muuseumi varahoidjaks. Seal töötades sai Vilja tõsisemalt tegeleda ka oma ammuse hobiga, kirjutades üles inimeste mälestusi.
Muuseumitöö katkestas insult 2011. aasta kevadel. Tänu Katrin Villemi ja Kaja Viksi professionaalsele tegutsemisele ei olnud haigusel suuri tüsistusi.
Nüüd peab vastne Põltsamaa linna aukodanik Vilja Roots teist korda aktiivset pensionipõlve: tegutseb Põltsamaa kultuurikeskuse kudumisringis, osaleb Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi tegevuses, külastab tihti raamatukogu ja on vanaemaks kuuele lapselapsele. Ema ja vanaemana soovib Vilja, et tema lastel ja lastelastel ikka hästi läheks ning et tal endal tervis vastu peaks. “Hea meelega kohtuks veel mõne ammuse hea sõbraga, keda pole aastaid näinud,” tunnistas Vilja Roots.
Vilja Rootsi elukäik
*Sündis 1938. aasta 3. augustil Pärnumaal Are vallas Soo külas Kännu talus
* Vilja vanemad olid talupidajad
*Isa Mihkel oli enne Esimest maailmasõda Soomes ametikoolis põllumajandust õppinud
*Ema Elli oli Halliste vallas Vana-Karistel Liplapi aia- ja majapidamiskoolis hariduse saanud suure pere tütar
*Vanemad abiellusid juba küpses eas inimestena, sest isal tuli võidelda nii Esimeses maailmasõjas kui ka Vabadussõjas
*Talutöö kõrvalt tegutses isa nii Are abivallavanema kui vallavanemana ning Kaitseliidu kohaliku ülemana
*Perekonnanimeks oli pärast eestistamist Okasmets, enne Ostrov
* Vilja koolitee algas 1946. aastal Lepplaane algkoolis ja jätkus 1950. aastal Are koolis
*Asus õppima Räpina aiandustehnikumi
*Suunati tööle Saaremaale
*1961. aastal asus õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse
*1966. aastal abiellus Avo Rootsiga
*Töötas Sadukülas, seejärel Lustiveres, Sakala sovhoosis ja hiljem taas Lustiveres
*Töötas Põltsamaa linna sotsiaalnõunikuna
*Jäi pensionile, kuid aasta pärast hakkas tööle Põltsamaa muuseumis
*Kirjutanud raamatu “Elame veel” kaks osa
*Maalehe sarjas “Enne Pariisi käi Nuustakul” kirjutas koos Rutt Tänavaga raamatu “Põltsamaa”
*2011. aastal jäi teist korda pensionile
i
TOOMAS REINPÕLD
