Meriliis Aas,
raamatupidaja ettevõttes Respo Haagised AS,
lõpetas kooli 2003. aastal
Vaimastvere kooli tegi sellel ajal, kui mina koolis käisin, eriliseks see, et kõik, kes me seal käisime, olime justkui ühtne pere. Kõik olid sõbralikud, heasüdamlikud ja abivalmid. Õpetajad olid kõik omamoodi toredad oma kiiksude ja iseärasustega — nagu me kõik oleme. Samuti oli neil aega meie kõigiga tegeleda ka individuaalselt, mis suurtes linnakoolides keerulisem.
Ott Koppa,
Taksidermist,
lõpetas kooli 1989. aastal
Öeldakse, et ajaliselt distantsilt tagasi vaadates tunduvad paljud asjad helgemad, küllap nad seda ongi. Nostalgiaga meie vana hea kooli peale mõeldes võib tõmmata paralleele Oskar Lutsu koolimälestustega. Seda on kindlasti kogenud just need aastakäigud, kellel oli veel võimalus käia hiljem tuleroaks langenud vanas koolimajaosas. Meenub köetud ahjude lõhn ja nagisev puutrepp, mis teisele korrusele viis. Väike spordisaal, mida talispordipäevadel täitis tõrvatud suuskade ja villaste sokkide lõhn, täpselt nagu Kalmer Tennosaare laulus.
Võib öelda, et vanas heas Vaimastvere koolis juba igav ei hakanud! Hea koolihariduse andmise kõrval oli tollel ajal aukohal ka näiteks töökasvatus. Keegi ei pääsenud ühiskondliku kasuliku töö (ÜKT) tundidest, oli selleks siis puudeladumine või suvine kõplamine kooliaias.
Ka rahvatantsus oli meie klass kõva tegija, käidud sai mitmel pealinnas toimunud laulu- ja tantsupeol. Ehedalt tulevad silme ette ka koolidiskod. Siiani on nii, et kui kuuled mõnda Sandra või “Modern Talking’i” lugu, meenub just Vaimastvere kooli hämar väike spordisaal, kus diskosid korraldati.
Kaia Kauts,
RMK Sagadi Metsakeskuse juht
lõpetas kooli 2001. aastal
Ilma üheksa aastata Vaimastvere Koolis poleks ma arvatavasti siin, kus olen praegu. Sain sealt endale hea hüppelaua edasiseks eluks, eriti just tänu kannatlikule algklassiõpetajale ning tugevatele matemaatika ja inglise keele õpetajatele, kes ootasid mult alati natukene rohkem ning panid mind iga kord veidikene rohkem pingutama.
Just tänu neile kolmele õppisin ma tahtma natuke rohkem ja unistama suuremalt, kui seda ise oleksin selles vanuses osanud. Öeldakse, et see, kas sa mõnda ainet oskad või mitte, oleneb õpetajast. Minu arvates on see puhas tõde. Kui õpetaja ise armastab oma ainet, siis kandub see huvi tahes-tahtmata üle ka õpilastele, lisada veel kõvasti kannatust ja tööd ning õpetaja võib muuta õpilase maailma.
Põhikool andis mu ellu paar väga tähtsat ja kallist inimest, kelle kohta võib kindlasti öelda: sõbrad kogu eluks. Kuigi suuremad seiklused ja kummalisemad teod jäävad just kooliaega, oleme siiamaani üksteisele toeks ja olemas. Nii et kui poleks olnud Vaimastvere Kooli, poleks mul ka neid meeletult häid sõpru.
