Minu ammusel naabril on tihti mulle midagi huvitavat näidata. Seekord oli tegemist lindudega. Ta elab niisuguses taluhoones, kus sama katuse all on ka laut ja saraalune. Katus on kõrge ja selle puitosadele on paljud suitsupääsukesed ehitanud oma pesa. Sel aastal oli asustatud pesi seitse-kaheksa, kui lugeda väljaheidete järgi. Esimesed pojad olid tõenäoselt juba iseseisvunud, aga pääsukesed pikeerisid endiselt pesadesse, küllap oli ette võetud teine kurn.
Aga ühel päeval jätsid pääsukesed oma üritamised pessa tulla maha, sest saraaluse “peremeheks” oli ilmunud üks kiire lennuga lind, umbes haki suurune. Mingid hirmutamised teda ei seganud. Ka ei aidanud, kui perenaisele poeg appi tuli, lisaluugi avas, et lind saaks välja lennata. Jõudu tal paistis jätkuvat – ka “õhuookeanis” tabaks ta ju pääsukesi! On kirjeldatud, kuidas raudkull ülimalt osavalt pääsukeste manöövritele vastab ja kõhutäie tabamisel teenib.
Raudkulli terror kestis teist päeva, teadmata on olukord pääsukeste pesades. Karta on, et need vajaksid vanalindude hoolt, üks pesa oligi alla kukkunud, selles kaks laianokalist pisipoega…
Kirjutasin isegi ornitoloogiaühingi linnukaitse projektijuht Veljo Volkele, kes antud olukorras, kus ka raudkull on looduskaitse all, ei näe head lahendust. Pojad jah tuleks panna kuskile allesjäänud pessa, aga sealgi ei käi enam vanemad… Raudkullid söövat metsast tihaseid, punarindu ja teisi värvulisi, talvel käivad toidumajade juurest linde viimas. Korda saaks asja ajada, kui vedada pääsupesade kaitseks suuresilmalise võrgu (silma suurus1,4-1,5 cm), sellesse raudkull takerduks ega sooviks enam proovida, aga pääsukesed saaks mõnest servast sisse lennata. Selle suure töö tulemus poleks ka kindel, võib-olla ei julge ka pääsud poegade juurde lennata? Võiks loota, et kull loobub enne kui pääsukestel pesitsemine untsu läheb…Kullidki olla looduse loomulik osa…Aga jah, elamusse poleks neil vaja tulla! Seal on ikka pääsukeste loomulik keskkond!
Raudkullist veel niipalju, et teda ohustab elupaikade kadumine. Osaliselt on paigalind, osa rändab. Emalinnud on hallimad ja umbes neljandiku võrra isalinnust suuremad. Väheke on ta sarnane tuuletallajaga, aga see on hea liugleja ja ühel kohal rapleja. Raudkull kuulub haukaliste seltsi, tuuletallaja pistrikuliste seltsi, neil on erinevad jahtimise viisid, aga ootamatuse moment on mõlemale omane. Madalal lennul võib raudkulli segi ajada käoga, kes aga on sirgjoonelisema lennuga. Raske olevat vahet teha suure emase raudkulli ja isase kanakulli vahel ‒ ka kanakulli puhul on emaslind palju suurem! Aga raudkull vehkleb tiibadega kiiremini ja nende rinnamuster on erinev.
Meeliselupaik on kuuse- või segametsade servalad, pesapuu on valitud nii, et oleks lahe pesale lennata. Tundrutes võivat pesitseda vaevakasepõõsastikus, nojah, seal pole meie okaspuid võtta! Röövlindudest näeb teda kõige sagedamini aedade läheduses, aga ta on ikkagi varjatud eluviisiga, eelistab tegutseda videvikus. Lindudel on üks kindel puu, mille otsas nad saagi enne söömist sulgedest paljaks kisuvad.
Meie rahvuslind suitsupääsuke on ornitoloogiaühingu vapilind ja oli 2011. aasta lind. Siis nenditi, et viimase kümnendi vältel on nende arvukus langenud, praegu on meil neid 200 000-300 000 paari. Raudkull on Eestis hiireviu järel arvukuselt järgmine haukaline, kuulub kuue arvukama röövlinnu hulka Euraasias, sest pärast pestitsiidide keelamist kuuekümnendatel tema arvukus tõusis. Praegu on meil raudkulle 1500-3000 paari ja ju seda ei ole palju. Las nad mõlemad olla meie looduse osaks.
EHA NÕMM
