Nädal tagasi avasid skulptor Anne Rudanovski ning maalikunstnik ja kunstiajaloolane Kaire Nurk Põltsamaal galeriis pART kaksiknäituse. Rudanovski heli- ja valguslisandustega skulpturaalsetest objektidest koosnev väljapanek on saanud nimeks „Cafe Apocalypsis” ehk „Apokalüpsise kohvik“, Nurga installatiivses eksponeeringus suuremõõtmelistest akrüülmaalidest koosnev väljapanek kannab pealkirja „Tahan jõuda vikerkaareni”.
Anne Rudanovskit ja Kaire Nurka ühendab see, et mõlema üheks töökohaks on Tartu Kõrgem Kunstikool.
„Me vahel vaidleme sealses skulptuuriosakonnas,” märkis Kaire Nurk näituse avamisel muigamisi.
Kas nad vaidlevad ka pARTis? Vist mitte. Nad on suure kaheosalise ruumi sõbralikult ära jaganud, sealjuures ka mitte liialt oma nurka tõmbudes.
Kui mõnikord on kunstnikud näituse avamisel kidakeelsed ega raatsi rahvale oma taieste lahtimõtestamiseks ühtegi võtit kätte anda, siis Nurk ja Rudanovski rääkisid nii palju, et kõike räägitut ei osanud tavamõtlemisega lihtkodanik näitusele välja panduga seostadagi. Aga kuulata oli sellele vaatamata huvitav.
Sõna „apokalüpsis“ on pärit kreeka keelest, kus see tähendas algselt avamist, ilmutamist. Hiljem kasutati seda sõna sümbolite varal maailma lõppu kirjeldava usulise teose tähenduses ning viimasel ajal üha enam maailmalõpu enda kujundliku vastena.
„Mis tehtud, on sinuga alati, öeldud sõnad, rõõmustamine, armastus, vihastamine… Ühed teod saavad varanduseks, teised taagaks, mida kannad endaga nagu seljakotti seljas,” kirjutab Anne Rudanovski näituse saatesõnas.
Maailmalõpp, apokalüpsis ei seostu tema kujutluses ainult hävinguga, vaid see on tema silmis meeli teritav moment, mis teeb elu hetkeseisust röntgenipildi, projitseerib mälus kaadrid minevikust ja heidab valgusvihu tulevikku. Taha- ja ettepoole vaatavateks mõtisklusteks sobib hästi kohvik — demokraatlik paik, kus pole seisusevahesid ning kus kõik kõigiga jutule saavad.
Kuld põrandal
„Kuld põrandal vedelemas ja seda veel majanduskriisi ajal!” võiks Anne Rudanovski kujundatud kohvikut vaadates dramaatiliselt hüüatada. Tõepoolest: tema kohvikulauad koosnevad tamiili otsas rippuvatest betoonitükkidest, lauaalune põrandapind on aga kaetud imeõhukese lehtkullaga — justkui oleks laua all kuldne vari.
Lisaks kohvikule on Anne Rudanovski kujundanud näitusesaali veel kuldsetest kividest ülikitsa tee (mida kuldsem, seda kitsam?), mida mööda, nagu autor avamisel tõestas, siiski ka kõndida saab, ning Paabeli torni moodi moodustise, mis eemalt vaadates tõesti kompaktse tornina paistab, lähemalt vaadates aga peenest traatvõrgust ja 1400 plastjoogitopsist koosnevaks osutub (paljud asjad osutavad lähemal uurimisel millekski muuks, kui algul arvatud!). Galeriiruumidest läbi jooksvad valged torud näivad torniga justkui komplektis olevat ja püstise toru külge on kunstnik kinnitanud kella: aeg ja valgus on selle näituse puhul olulised tegurid.
Kaire Nurk kavatses oma Põltsamaa-näituse piltidesse voolata lasta kahe aasta taguse meditatiivse Kesk-Euroopa reisi (kuu aega mööda Saksamaad, Austriat ja Šveitsi) mälestustel, ent neile hakkas jõuliselt sekundeerima rõõm ühest tänavusuvisest kohtumisest Eestimaa pinnal. Siiras ja spontaanne rõõm leidis väljenduse vikerkaaremotiivi maalimises ja soovis jõuda vikerkaareni iseeneses. Mais-juunis valmis Kairel vikerkaart kujutav seinamaaling Torma Põhikooli saalis ning
Põltsamaa näituse maalidelgi kordub sama motiiv.
Vikerkaareinimesed
Kaire on proovinud maalida vikerkaarevärve ka tavapärasest erinevas järjestuses ning avastanud, et vikerkaare intensiivsus selle tagajärjel muutub.
„Kõige intensiivsem on vikerkaar siis, kui värvid on õiges järjestuses,” tõdes Kaire. „Ning nii, nagu vikerkaar on looduses suhteliselt haruldane nähtus, nii lööb harva ja erilistes olukordades särama ka see vikerkaar, mis inimeses peitub. Aga meist kõigist võivad saada vikerkaareinimesed.”
Kaire peab ennast kontseptuaalseks maalijaks, kelle jaoks maal saab alguse ideest ja tunnetusest, mida ta siis lõuendil võimalikult adekvaatselt teostada püüab. Samas tekivad tal endal maalimise käigus maalitava suhtes pretensioonid.
Vikerkaare-näituse üheks kontseptuaalseks aluseks on järgmine Leonardo da Vinci tsitaat:
„Antiikajal nimetati inimest mikrokosmoseks ja see sõna on targasti valitud. Inimene koosneb ju mullast, veest, õhust ja tulest — nagu Maagi. Kui inimese lihaskonda toetavad luud, siis maapinda toetavad kaljud. Kui inimene kannab endas verejärve ja tema kopsud liiguvad hingamise rütmis, siis Maa ihu on ookean, mis samuti liigub, kasvades ja kahanedes kosmilise hingamise rütmis. Kui veenid inimkehas hargnevad, verd laiali pumpavad, siis ookeangi täidab Maa ihu arvukate veesoonte kaudu.“
Da Vinci poolt öeldu kaudseks tõestuseks on see, et kui Kaire hakkas looma pühendusmaali ühele konkreetsele inimesele, tuli välja midagi maastikusarnast.
„Võib-olla see polegi juhuslik?” arvas Kaire.
Selleltsamalt pühendusmaalilt (või õieti kaksikmaalilt) tõi Kaire näite ka selle kohta, kuidas üks ja sama toon erineval taustal erinevalt mõjub: kollasega tõmmatud triip näis punasel taustal hoopis rohelisena.
„Anne ja minu väljapanekut ühendabki ehk see joon, et me püüame vaataja taju proovile panna, talle tajuelamust pakkuda,” ütles Kaire Nurk Anne Rudanovski justkui gravitatsiooniseaduse vastaselt õhus rippuvatele kohvikulaudadele viidates.
Ehkki näituse pealkirjas ütleb Kaire, et ta alles tahab jõuda vikerkaareni, selgus tema jutust, et ta on selle juba leidnud. Maalima hakates mõtles ta teisele inimesele, ent ühelt tasandilt teisele liikudes jõudis üha lähemale iseendale. Ning vikerkaarele endas.
Anne Rudanovski ja Kaire Nurga näitus jääb avatuks 30. septembrini.
RIINA MÄGI
