Hiljutise Eesti Vabariigi 97. aastapäeva eel tunnustati tervet rida tublisid inimesi Jõgevamaa aumärkidega. Üks neist, kellele maavanem Viktor Svjatõšev ja Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Enn Kurg oma vastuvõtul Jõgevamaa Kuldristi üle andsid, oli kauaaegne Saare kooli õpetaja, kodu-uurija ja Kalevipoja muuseumi esimene juhataja Viivi Lani.
Viivi Lani õpetas Saare kooli lastele 37 aastat ajalugu. Seesama ajalugu varjutas mitme äreva sündmusega tema lapsepõlve. Ilmale tuli ta 1940. aasta jaanuaris Tartumaal Vara vallas Matjama külas. Peatselt kolis pere sealt ära Tähemaa külla. Isa, kes oli Eesti Vabariigi ajal kakskümmend aastat vallasekretäri ametit pidanud, ostis sinna talu. 1944. aastal osutus see talu, Mango talu, ühtäkki rindejoonel olevaks.
“Valmistusime koos perega lahingu eest metsa pagema. Klaver ja raamaturiiulid olid juba keldrisse varjule viidud ja hobune rehe all sõiduvalmis, aga siis selgus, et põgeneda pole võimalik, sest majast mööda viivat teed pidi sõitsid sakslaste autod Koosa suunas, teisel pool maja, heinamaal olid aga juba ees Vene sõdurid. Olin siis vaid nelja-aastane, aga mäletan seda aega,” jutustas Viivi Lani. “Õnneks tookord siiski lahinguks ei läinud, sest sakslased kartsid kotti jääda ja põgenesid tohutu kiirusega ning venelased liikusid neile järele. Nii jäi maja alles ja me võisime oma kodus edasi elada.”
Viis aastat hiljem, 1949. aasta märtsis tuli perel aga ikkagi Mango talust lahkuda. Viivi tädi oli vallasekretär ja andis neile teada, et küüditamine tuleb ja et nemadki on küüditatavate nimekirjas. “Läksime vanaema juurde Varale pakku. Seal nägime aknast, kuidas vanaema naabrid ära viidi, ja jälgisime ärevusega, kas auto keerab ka vanaema juurde sisse, aga ei keeranud. Ju siis ikka ei teatud, et me ennast seal varjame,” ütles Viivi Lani.
Erinevalt paljudest saatusekaaslastest, otsustas Viivi isa end alusetutest süüdistustest vabastada ning pöördus selleks kohtu poole. Et isa oli kirjaoskaja ja asjaajamises kogenud inimene, õnnestuski tal tõestada, et ta pole kulak, ja küüditamise aluseks olnud süüdistusest vabaks saada.
Järgnesid isa tööotsingud ja pere sellest tulenevad kolimised. Kõigepealt sai isa tööd Mustametsa metskonnas, siis Varbevere meiereis ja lõpuks Torma sovhoosis. Seal pidas ta mesiniku ametit, kusjuures nii hästi, et teda saadeti isegi Moskvasse rahvamajanduse saavutuste näitusele. Ema aitas isa mesilas, aga pidas kodus ka lehma ja siga ning haris aiamaad: isa mesinikupalk oli üsna väike ja sellele tuli koduse loomapidamisega lisa teenida.
Vaeselt, aga muusikaga
“Elasime tollal üsna vaeselt, aga samas oli meil muusika alati majas. Isa oli nooruses ühe saksa tante käest klaveri- ja viiuliõpetust saanud ning mängis meile pühapäevahommikuti klaveril kirikukoraale, aga ka Chopini, Schuberti jt klassikapalu. Sellised ilusad pidulikud pühapäevahommikud olid meie peres,” meenutas Viivi Lani. “Ja jõule peeti meie kodus ka nõukogude ajal. Kui vennaga juba Jõgeval keskkoolis õppisime, laenas isa jõululaupäeva õhtul sovhoosi tallist hobuse, tuli meile Mustvee maantee internaati järele ja viis meid läbi kuuvalge talveõhtu koju, kus ema juba kaetud jõululauaga ootas. Esimesel jõulupühal mängis isa viiulit, vend klaverit ning mina, ema ja õde laulsime jõululaule. Aknad olid kinni kaetud, aga oli tõeline jõulumeeleolu.”
Kui keskkool läbi sai, tahtis Viivi kaubandust õppima minna. Selleks oli vaja aga suunamiskirja. Kui Viivi Jõgeva Tarbijate Kooperatiivist seda küsima läks, ütles sealne töötaja: “Aga kas te teate, et see amet nõuab ausat inimest?” Viivi, kes on pärit üdini ausast perest, solvus sellise küsimuse peale nii põhjalikult, et tuli kooperatiivi kontorist tulema ja tõmbas kaubandusala oma tulevikuplaanidest maha. Selle asemel õppis ta Tartu pedagoogilises koolis algklassiõpetajaks. Kolm aastat töötas ta Noarootsi poolsaarel Pürksi kaheksaklassilises koolis ja kui kohustuslik suunamisaeg läbi sai, tuli õpetajaks kodule tunduvalt lähemasse Saare kooli.
Pürksis oli Viivi Lani muude tundide kõrval ajalootunde andma hakanud, Saare kooli tuligi ta aga 1964. aastal just ajalooõpetajaks. Ja 1981. aastal lõpetas kaugõppes Tartu ülikooli ajaloo-osakonna. Töö kõrvalt õppida polnud muidugi lihtne, eriti kui arvestada, et poeg oli siis üsna väike ja koduses laudas ootasid talitamist nuumpullid. Aga kui aega hästi planeerida, jõuab kõike. Viivi Lanil on alati olnud märkmik, kuhu ta paneb kirja, mida järgmisel päeval teha tuleb. Pärast vaatab ta nimekirja üle ja kui mõni asi tegemata on jäänud, läheb see järgmise päeva peale uuesti kirja.
“Ülikool sai mul tegelikult lausa ludinal läbi,” ütles ta.
Paralleelmaailmad
Nõukogude ajal koolis ajalugu õpetada polnud aga sugugi lihtne, sest õpikutes kirjas olev erines tegelikult toimunust tükati nagu öö päevast. Juba lapsepõlves elas Viivi teatud mõttes justkui paralleelmaailmas. Isa juttude järgi teadis ta nii mõndagi Stalini režiimi kuritegudest, ent ta teadis ka hästi, et kodus räägitav tuleb enda teada jätta, sest kunagi ei tea, kes su peale keelt võib kanda. Isa oli ka see, kes värskelt Saarele ajalooõpetajaks tulnud Viivile südamele pani: “Jäta mõned asjad kasvõi rääkimata, aga ära valeta.”
Üksnes õigust rääkides polnud nõukogude ajal siiski võimalik ajalooõpetaja olla. Veel paar aastat tagasi tuletas üks Viivi Lani endine õpilane meelde ammust konflikti, mis neil tunnis eesti ajaloo pinnal oli tekkinud. Õpetaja sõna jäi tookord peale ja leidis direktori suust veel kinnitustki, aga tegelikult oli õigus õpilasel.
“Tunnistasin talle nüüd, et tal õigus oli, aga seletasin ka seda, et toona ma ei saanud tõtt rääkida, sest siis oleks mind õpetaja kohalt lahti lastud,” ütles Viivi Lani.
Ajaloos oli siiski ka selliseid teemasid, mida sai ausalt käsitleda ja huviga uurida. Viivi Lani juhendamisel tegutses Saare koolis aastaid ajalooring.
“Reede õhtul, kui koolinädal läbi ja teised õpilased koju läinud, alustasime meie ajaloohuvilistega ringitundi. Õpilased tegid rohkesti uurimistöid. Ajaloo-olümpiaadidel oli kool ka alati hästi esindatud. Paljud selles ringis tegutsenud, praegune Saare vallavanem Hannes Soosaar sealhulgas, läksid pärast ülikooli ajalugu õppima,” meenutas Viivi Lani.
1990. aastate keskel rajas ta koos õpilastega Saare kooli juurde kodulootoa. Lapsed olid hakanud ilma palumata vanu esemeid kooli tooma ja algul paigutas ajalooõpetaja need ühte väikesesse riiulitega ruumi koolimajas. Kui see kitsaks jäi, palus ta direktorilt luba asjad kooli käsutuses olevasse vanasse vallamajja viia. Direktor oli nõus ja nii saidki kaks sealset tuba kodulooalast materjali täis. Väljapanekut aitasid kujundada ajalooringi noored. Eelkõige olid kodulootoad mõeldud oma kooli ajalootundide elavamaks muutmiseks, ent kuuldus levis ja varsti tuli väljapanekut kaema ka kaugem rahvas. Ükskord ütles vallavanem Jüri Morozov Viivi Lanile, et kui too ükskord koolitööst priiks saab, siis peaks ta hakkama muuseumi rajama. “Millal see veel juhtub!” lõi Viivi tookord käega. Aga see aeg jõudis kätte varem, kui ta arvata oskas.
2001. aastal otsustati nimelt Saare kool sulgeda. Sama aasta septembri algul kutsus Jüri Morozov Viivi Lani koosolekule, kus oli vallavolikogu liikmeid ja teisi asjast huvitatud inimesi, ning kus otsustati, et Saare kooli tuleb Kalevipoja muuseum. Viivi Lani oli küll juba Voore kooli tööle asunud, aga kui pakuti võimalust kodule lähedal muuseumi üles ehitama hakata, valis ta mõistagi viimase.
“Küsisin vallavanemalt, et millal siis muuseum avamiskõlbulik peab olema. Tema ütles, et 2002. aasta kevadel. See pani tõsiselt mõtlema, sest maja oli ju jumala tühi. Kogu meie mööbel oli teistele koolidele laiali jagatud.”
Punane tuba
Nagu kõrgkoolis õppideski, tuli talle ka muuseumi rajades appi oskus töid planeerida. Esimese asjana pani ta kirja, millised teematoad muuseumis olema peaksid. Kuna tegemist oli Kalevipoja muuseumiga, siis pidi kindlasti olema Kalevipoja tuba. Et koduloolist materjali oli rohkesti olemas, siis tuli loomulikult teha kodulootuba. Ühte tuppa sai koondada vanad õppevahendid — neidki oli palju säilinud. Ja nõukogudeaegset materjali pakuti tollal igalt poolt. Nii sündis nn punane tuba.
“Muuseumi rajamisel ulatasid abikäe paljud kohalikud ja kaugemalgi elavad inimesed, kes lahkesti materjali annetasid. Üks raplamaalane saatis meile näiteks ingliskeelse “Kalevipoja”. Kapid, lauad ja riiulid tegi meile Voore aktiviseerimiskeskuses tegutsenud Endel Ant. Vallavanem Jüri Morozov aitas omalt poolt muuseumi sünnile igati kaasa. Ükskõik, mida ma küsisin, ikka tuli talt jaatav vastus,” sõnas Viivi Lani.
Ettenähtud ajaks, 2002. aasta märtsiks oli muuseum tõesti avamiskõlbulik, ent selle ekspositsioon täienes jõudsasti ka pärast avamist. Nii et kes paariaastase vahe järel uuesti muuseumi tuli, tegi suured silmad: vaadata oli jälle küll ja küll. Kui üldiselt on külastajad Kalevipoja muuseumi hästi vastu võtnud, siis väliseestlaste jaoks on punane tuba tihti vastuvõetamatu.
“Olen neile seletanud, et me ei saa seda tükki oma ajaloost välja lõigata,” ütles Viivi Lani.
Neli aastat tagasi tuli ta muuseumitöölt ära. Vald otsustas rahapuudusel muuseumi alles jätta vaid juhataja ametikoha ning Viivi Lani otsustas taanduda ja jätta selle koha muuseumis giidina tegutsenud Ulvi Tammele. Tema ise oli ju selles eas, et võis pensionile minna. See ei tähenda, et ta praegu kodus telekast seebiseriaale vahiks. Juba muuseumis töötamise päevil jõudis ta trükiküpseks vormida mitu raamatut: näiteks pildialbumi Saare valla elust-olust 20. sajandil, Saare koolimaja ajaloo ning Saare vallast küüditatute mälestuste kogumiku.
Terve rida uurimistöid on tal praegugi käsil. Kääpa piimaühistu meierei ajalugu on tal tegelikult juba valmis, aga ootab trükiraha. Praegu kogub teenekas kodu-uurija andmeid Saare valla mitmesuguste asutuste ja organisatsioonide, (tuletõrjeühing, apteek, raamatukogu, arstipunkt, ühispank, külanõukogu jne) kohta. Küllap saab osa tema uurimistöödest kunagi jälle raamatuks, ent vallarahvas saab tema sisukaid ajalooalaseid kirjutisi lugeda ka oma valla lehest. Kui vald 2012. aastal omavalitsusliku staatuse kahekümnendat aastapäeva tähistas, jooksis Viivi Lani sellekohane kirjutis suisa läbi kolme lehenumbri. Ent Viivi Lani algatusel on püstitatud Kääpale ka kommunismiohvrite mälestusmärk ning peetud küüditatute kokkutulekuid. Kodupaiga ajalugu on Viivi Lani jaoks justkui elav kaaslane, kes tema südamele koputab ja tegutsema sunnib.
“Kui sa korra ajaloo “sisse” oled läinud, ega sa siis välja enam saa,” sõnas vastne Jõgevamaa Kuldristi kavaler.
Evi Lepiksoo, endine Leedimäe/Voore kooli õpetaja ja kodu-uurija:
Tunnen Viivi Lanit juba pikki aastaid. Ta on alati tegutseda tahtnud ja selle tegevusega midagi paremaks muuta. Mille ta ette võtab, selle viib ka lõpuni. Samas on ta tore ja sõbralik inimene.
Viivi on käivitanud unikaalse Kalevipoja muuseumi ja kodukandi ajaloo kohta palju huvitavat välja uurinud. Kui läheneb mõni kodupaiga kultuuri- või ajaloos oluline tähtpäev, ilmub valla lehes ikka sellekohane kirjutis. Vaatamata vanusele pakatab Viivi endiselt eluenergiast. Ei kujuta ettegi, milline oleks meie valla vaimuelu, kui Viivit poleks.
Viivi Lani elukäik
* Sündinud 24. jaanuaril 1940 Tartumaal Vara vallas Matjama külas.
* Lõpetanud 1955 Leedimäe 7-kl kooli, 1959 Jõgeva keskkooli, 1961 Tartu pedagoogilise kooli ja 1981 kaugõppes Tartu ülikooli ajaloo-osakonna.
* 1961-1964 Pürksi 8-kl kooli algklassi-, hiljem ka ajaloo- ja matemaatikaõpetaja.
* 1964-2001 Saare põhikooli ajalooõpetaja, 1975-2001 samas ka õppealajuhataja.
* 2001-2011 Kalevipoja muuseumi juhataja.
* Viivi Lanit on tunnustatud kodanikupäeva aumärgi (2003) ja Jõgevamaa Kuldristiga (2015). 2006 kuulutati ta Saare valla aukodanikuks.
RIINA MÄGI
