Uinun nii magusalt, nagu suudeti magada vist ainult elus enne pattulangemist. Siis aga lõhestavad rahulikku kellakolmeunenägu püssipaugud. Varjun, ikka veel unes, millegi taha, mis seisab koos mittemillestki, ja mu värisev elunatuke kisub ennast pelglikult kerra. Sellessamas abitus lootepoosis ärkangi ja kuulen kergendusega, et tegemist polegi püssilaskudega, hoopis üleaedse koer haugub.
Peni, kelle ristisin ühel lammaste lugemise ööl kaeblevaks külatraagikuks, haugub suurema osa Issanda ööst. Ja Issanda päevast. Seda muidugi juhul, kui ta parajasti ei ulu. Akna taga tanumal tõmbleb närviliselt taskulambi valgussõõr – hüvakäel elav naabrimees tammub lumelörtsist teed pidi edasi-tagasi nagu kurjast vaimust vaevatud. Tean, et mõni aeg tagasi tehti talle veresoonte operatsioon, ta jalad valutavad hullupööra ja kui koera haukumine ta üles äratab, ei suuda ta enam uinuda. Ka mina ei suuda. Poen peadpidi kahe koheva padja vahele, näen välja nagu maksimõõtmetes hamburger ja püüan silma looja lasta. Aga ei, koera monotoonne klähvimine tuleb mulle ka patjade vahele järele. Mõtlen sel hetkel nagu kirjanik John Banville, et öö on pikk, minu kannatus aga oi kui lühike.
Ööpäevaringselt haukuv majavalvur
Hommik koidab morni ja unesegasena, hall udu möödub akendest laisalt ja aegamisi nagu leivaveohobune. Just nagu pilkeks laulab Vikerraadios Ines viieteistkümnest magamata ööst. Avan haigutades arvuti ja üritan pooleliolevale artiklile hinge sisse puhuda. Mauh-mauh! Üleaedse koer haugub. Kõlistab ketti, pillub virgutusvõimleja kombel pisut aega palli asemel toidukaussi ja haugub jälle. Mauh-mauh!
Tean, et kui läheksin, müts alandlikult näpus, ning paluksin peremehel koera rahustada, saaksin vastuseks traditsioonilise mina-ei-kuule-midagi. Näeksin peremehe juhmi rahulolu iseenda ja ööpäevaringselt haukuva majavalvuriga. Pidev mauh-mauh näib nagu mingi elutähtsa nähtuse kõigutamatu paikapidavus.
Minusugusel diletandist diplomaadil ei õnnestu läbirääkimised ka peni enesega. Kui paotan kodumaja välisust, haugub koer valvsusest. Kui lähenen talle, haugub rõõmust, et keegi teda, vaest ja rõhutut, ahelaid kõlistavat vangi ometi märkab. Kui käsin tal vait jääda, haugub ta mulle ulakana vastu. Kui eemaldun, haugub kurbusest. Oh need naabrite elud, mõtlen. Kulgevad küll eraldi aedades ja piiritletud maalapikestel, ometi puutuvad teiste eludega kokku ning kipuvad neid kurjalt kriimustama. See jumalik üksteisest hoolimine on ju teinekord surelikum kui ühepäevaliblikas.
Eksinud võõras oma kodus
Lugesin kord kurja netikommentaari, milles keegi kurtis, et näe, ostsin maja, et pidevalt pummeldavatest korterinaabritest pääseda ja rahu saada. Kasu aga mitte karvavõrdki, sest üleaedse õuest kostev tümps lööb südamerütmi sassi. Ja ketikoer haugub – 22,5 tundi ööpäevas.
Vaimude tunnil kahe padja vahel higistades ja hommikuti asjatult vaimutööd teha üritades liiguvad mu mõtted tolle kommijaga ühes suunas. Vangun omaenese kodus ringi nagu eksinud võõras. Mõtlen sedagi, et sel moel me tasapisi kurjaks muutumegi.
Mu minia, pisike ja malbe nagu lillehaldjas, poetub tihtilugu korterist välja, satsiline öösärk näkkideni, ja libiseb trepikojas ukse tagant ukse taha, et teha kindlaks, kus täna see muusikamasin hõiskab. Kogunisti nii valjult, et klaasid elutoakapis ennast tilgatult ja toostita kokku löövad. Hommikul tarvis ju vara tõusta ja pealinna tööle sõita, aga magada ei saa, vihasta või endale nõianägu pähe ja luud istumise alla.
Samal ajal, kui mu pojanaine seksika nõiana linnas kortermaja koridoris Pinkertoni mängib, hakkan mina siin maakohas pisitasa harjuma tõigaga, et pidevalt haukuva külatraagiku ja autodest müriseva maantee vahel möödub mu praegune ja tulevane tegelik elu.
Saabub järjekordne öö ja tuppa libisevad uued ärevad unenäod. Kõik kahe- ja neljajalgsed on kas teki või vähemalt katuse all. Ainult üleaedse koer kõlistab uhke maja hoovis ahelaid ja haugub. Üksindusest. Igatsusest. Hingevalust. Või millestki seletamatust. Külatraagiku peremees ei kuule, sest ei taha kuulda. Külaelanikud kuulevad ega saa midagi parata. “Viisteist magamata ööd,” tiniseb peas moodne hitt. Ja koer haugub…
iii
URVE TINNURI
