Viieteistkümne aasta jooksul on Liblikapüüdja eri vanuseastme truppidel lavaküpseks saanud ühtekokku umbes veerandsada kopsakamat lavastust ning umbes niisama suur arv lühemaid luulelavastusi. Lisaks sellele toimuvad Liblikapüüdja eestvedamisel Betti Alverile pühendatud luuleetenduste konkursid Tähetund ja üleriigilised kooliteatrite suvekoolid.
Liblikapüüdja poolt kooliteatrite festivalidel välja teenitud laureaaditiitleid ja näitlejapreemiaid ei jõuaks siinkohal üles lugedagi. Ning nende võitmine pole Liblikapüüdja lavastajale Lianne Saage-Vahurile, muusikajuht Maret Ojale ja noortele näitlejatele ju lõppude lõpuks olnud eesmärk omaette. Eriti Liblikapüüdja vanima trupi poolt sünnipäevapeol esitatud Antonio Buero Vallejo draama “Lõõmav pimedus” puhul oli tunda, et Liblikapüüdja ei kasvata mitte hästi dresseeritud teksti ülesütlemise masinaid, vaid eelkõige mõtte- ja tundeerki inimesi.
“Koolil on mitu nägu,” ütles etenduste järgsel tordisöömisel Jõgeva Gümnaasiumi direktor Taisto Liivandi. “Liblikapüüdja kaudu näitab meie kool oma kõige ilusamat nägu. Õnn, rõõm, valu, pettumus ja muud tunded, mida lapsed kooliteatri laval läbi elavad, jätavad neisse sügava jälje.”
Jälje jätab Liblikapüüdja tegevus direktori sõnul neissegi õpilastesse, kes ise kooliteatris kaasa ei tee: nad näevad häid lavastusi, mis ärgitavad neid kaasa mõtlema. Liivandi laskis näiteks gümnaasiumiastme humanitaarklassidel kultuuriloo kursuse raames “Lõõmava pimeduse” põhjal esseesid kirjutada ja teda üllatas, kui huvitavaid ja küpseid mõtteid neist välja koorus.
“Mulle meeldib Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahuri kompromissitus: ta ei ürita iga hinna eest mingite trendidega kaasa minna või ?üriidele meele järele olla, vaid teeb just seda, mida ise õigeks peab,” ütles Taisto Liivandi. “Ning tänu sellele on Liblikapüüdja nägu armastav, hooliv, mõnikord valulik, aga mitte kunagi lame.”
Lapsevanem Maris Paas lisas, et tema jaoks on kõige vapustavam Lianne Saage-Vahuri materjali valimise oskus.
“Ta suudab alati kusagilt “välja kaevata” sellised tekstid, mis ei jäta ükskõikseks ei noori näitlejaid ega ka publikut,” ütles Maris Paas.
Päris teater
Nii, nagu laureaaditiitlite võitmine, nii pole Liblikapüüdja eesmärk ka kutseliste näitlejate järelkasvu koolitamine. Sellele vaatamata on Liblikapüüdja vilistlaste hulgas juba märkimisväärne arv näitlejadiplomiga inimesi: Martin Algus, Heigo Teder ja Marju Männik on lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia ning Tiit Sukk, Ingrit Vaher, Hele Kõre ja Alo Kõrve Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli. Viimase tudengite hulgas on praegugi kolm Liblikapüüdja vilistlast: Mihkel Kabel ja Martin Kõiv on lõpetamas kolmandat, Meelis Põdersoo esimest kursust. Mihklil ja Martinil oli just Liblikapüüdja sünnipäeva õhtul Tallinna Linnateatri lavaaugus diplomilavastuse “Loomade farm” esietendus.
Tallinna Linnateatri näitlejad Hele Kõre ja Alo Kõrve pididki valima, kas minna “Loomade farmi” esietendusele kaasvilistlaste esinemist vaatama või tulla Liblikapüüdja sünnipäeva pidama. Lõpuks otsustasid nad siiski Jõgevale tuleku kasuks, sest sünnipäevaõhtu on üks ja ainuke, “Loomade farmi” võivad nad aga vaadata ka mõnel teisel õhtul.
“Mäletan hästi, kuidas ma ise kooliteatri näitlejana Jõgeva kultuurikeskuse laval seisin,” ütles Hele Kõre. “Lava tundus siis kohutavalt suur, astmeid kohutavalt palju ja pro?ektori valgus pimestas silmi. Kui ma sama saali täna vaatasin, tundus see mulle armas ja pisike, aga ma nägin sellel siiski tõelist teatrit. Kui lapsed teevad laval midagi südamega ja ausalt, siis sa usud neid. Lianne teeb kooliteatri lastega tohutult tänuväärset tööd.”
Puberteet
Kui lõpuks ka Liblikapüüdja loojalt ja lavastajalt Lianne Saage-Vahurilt pärisin, kuidas ta viieteistaastast Liblikapüüdjat iseloomustaks, vastas ta ühe sõnaga:
“Puberteet!”
Puberteet löövat Lianne sõnul välja isegi temal endal.
“Olen kuidagi kärsitu, rahulolematu ja tunnen tungi midagi muuta,” ütles Lianne.
Millega ta aga rahul on, on kool, mille “tiiva all” Liblikapüüdja eksisteerib.
“Jõgeva Gümnaasiumis on meil Maretiga lastud olla sellised, nagu me oleme, ja lubatud igasugu “hulle” mõtteid teoks teha,” ütles Lianne. “Ning meie oma kooli õpilased on parim publik, kelle peal saab väga hästi lavastusi testida.”
Jõgeva Gümnaasiumi umbes üheksasajast õpilasest teeb Liblikapüüdja kolmes trupis kaasa kuuekümne ringis.
“Õigupoolest oleks aeg põhitrupi kõrvale stuudio luua ja keegi appi võtta seda juhendama,” ütles Lianne. “Direktori asetäitja majandusalal pillaski juba fraasi, et meil olla gümnaasiumikallakuga teatrikool. Aga ma arvan, et see ei olnud kurjalt öeldud.”
Nii et liblikaid on Jõgeva Gümnaasiumis püütud juba viisteist aastat. Kas mõni neist kätte saadud on, ei tea, aga kindlasti pole selle juures ära tallatud ühtegi õitsvaid lilli täis aasa, nagu juhtus Tammsaare “Poisis ja liblikas”.
RIINA MÄGI
