Viis aastat töötuna väikelinnas on hävitanud kõik lootused

End täiesti mittevajalikuna ja ülearusena tundev parimas tööeas naine ei saa aru, miks ta töötuna nn kolmanda sordi inimeste hulka peab kuuluma. ?Miks töötuid võib lõpmatuseni lollitada, nii et kellegi silm ka ei pilgu?? küsis Mare (nimi muudetud ? toim.)

Ajalehetoimetusse tulema ja oma lugu rääkima ajendas teda ühe riigiasutuse töökuulutus internetis. Kuigi konkurss kestis selle järgi veel seitse päeva, öeldi talle, et see koht on juba täidetud ja polegi mõtet enam oma CVd saata.

?See töökoht oleks mulle sobinud, vastanud mu oskustele ja kogemustele. Samal päeval pakuti samasse asutusse veel ka teist töökohta. Ruttu koostasin uue CV ja kaaskirja palgasooviga ning postitasin need samal päeval. Vastust ootan tänaseni, kuigi asjaga oli väga kiire. Hinges tunnen, et sealt ei tule midagi,? rääkis Mare.

Tööandja ei vaevu ära ütlema

Tööotsija ei mõista, mis mõte on kuulutusi üldse üles riputada, kui nagunii on inimene juba olemas. Või kui kandideerijatele ei vastata. ?Huvitav oleks teada, mida mõtleb asutuse juht, saades väljakuulutatud töökohale CVsid? Töötu on ka inimene, ta on vaeva näinud ja sooviks vastust saada. Ka eitav vastus on vastus. Teadmatus on kõige hullem, ootad ja ootad ja loodad. Jäädki ootama ja lootma,? on Mare nördinud.

Viisakas firmajuht teatab kasvõi väga lühidaltki, et te ei osutunud valituks. ?Mul on alati välja pakkuda neli võimalust, kuidas mulle teatada: tavatelefon, mobiiltelefon, meiliaadress ja postiaadress. Nendest peaks ju piisama. Kui ei julge telefonis kohast ära öelda, siis on võimalik ju kirja panna, paber kannatab kõike. Meie, töötud, oleme siiski vastust väärt,? on naine kindel.

Kuid on siiski ka neid asutusi, kes tunnevad inimese vastu huvi. ?Olen väga tänulik nendele firmadele, kelle juures olen saanud vestlustel käia. Kogemusi on nad andnud mulle kõik. Kahju ainult, et tööd pole nendest kohtadest saanud. Alati jääb mingi oskus puudu. Kuid kõik on õpitav. Kahju, et ei anta võimalust ennast proovile panna. Keegi pole siia ilma sündinud kõike oskama,? nentis Mare.

Väga palju on Maret aidanud mitmesugused kursused, mida ta on töötuaastate jooksul läbinud. Eriti aitavad tema sõnul psühholoogia alased kursused, mis toovad mustast august välja. Juurde tuleb suur annus optimismi, otsimaks uusi võimalusi. Mingi aja möödudes see tunne siiski kaob, kui töökohta ikka veel silmapiiril pole.

  1. Üks kursus aastas on töötule vähe

Töötud saavad seaduse järgi aastas riigi kulul läbida vaid ühe täiendõppe kursuse. Väga palju kursusi on mõeldud inimestele, kel juba töökoht olemas, kuid nad otsivad paremat. Kord aastas mingi kursus läbida on pikaajalisele töötule siiski vähe, kindlasti võiks täiendõppe võimalusi olla paar-kolm, märkis Mare. Aktiivselt tööd otsivatele inimestele võiks tema hinnangul olla natuke paindlikumaid võimalusi.

Mare on näinud igasuguseid töötuid. ?On tõesti aktiivselt tööd otsivaid inimesi. Nad teavad, mis tööd nad teha oskavad ja tahavad. Enamik töötuid ei tea aga midagi tahta. Olen ennast alati puudutatuna tundnud, kui räägitakse töötutest kui ühtsest tervikust, et nad ei tahagi tööle minna! Tegelikult ei ole asjad sugugi nii mustvalged,? kinnitas naine.

Ta teab, mida teha oskab ning tema sooviks on töökoht saada ja tööd teha! ?Mul on kesk-eri haridus, erialalt olen piimandustehnoloog, kuid oma õpitud erialal ei ole kahjuks enam võimalik töötada. Oma viimasel töökohal olin sekretär-klienditeenindaja. Oskan kõike, mida nõuab bürootöö, see meeldib mulle. Väärtustan meeskonnatööd, head ajakasutust, nüüdisaegseid töötingimusi ja sõbralikku töökollektiivi. Olen lojaalne, aus ja kohusetundlik ning hindan seda ka teistes inimestes,? soostus Mare enda kohta ütlema.

Pole mõjukaid sõpru

Samas teab naine väga hästi, miks ta viie aasta jooksul tööd pole leidnud ? tal pole mõjukaid sõpru ja tuttavaid. ?Olen lihtne ja tavaline inimene, mul pole abistavat abikaasat ega rikkaid sugulasi ning vanemaid, ka pole mul tähtsatel kohtadel töötavaid klassiõdesid ja -vendi ega koolikaaslasi. See seab minu tööotsingutele piirid. Tahame me seda tunnistada või ei, töökohad liiguvad just eelkõige tutvuste kaudu

Mare on otsinud tööd ka teistes linnades, kuid need pakkumised on olnud kõik küllalt väikese palgaga kohad. ?Mis mõtet on enamik teenitust maha sõita,? küsis ta.

Naine on mõelnud ärakolimisest, korteri müümisest, kuid seegi pole talle seni lahendust pakkunud. ?Oma korteri müügist saan nii vähe raha, et suuremas linnas eluaseme soetamiseks sellest ei jätku. Ma ei saa kogu korteri müügist saadud raha lihtsalt elamiseks ära kulutada, lootuses leida kiiresti uus töökoht. Aga kui ma tööd ei leia? Siis pole enam raha ega eluasetki. Kuhu ma siis kolin??

Sügavatel masendushetkedel annab tuge alati optimistlik laps, kes oskab olla hea. Teisalt on Mare oma lapse jaoks alati olemas, kuulab ta ära ja oskab aidata. ?Kui mul poleks last, poleks mind ka enam olemas.?

Mare koondati 2000. aasta sügisel seoses ametikoha kaotamisega. Samal aastal lahutas ta abikaasast. ?Kui olin pärast lahutust n-ö jalad alla saanud, tuli uus krahh: töökoha kaotus. Seda tunnet, mis siis mind valdas, ei oska isegi täpselt enam kirjeldada. Hoobilt hakkasin iseennast süüdistama, et kas ma ei tulnud oma tööga toime, tegin ma midagi valesti, miks just mina, olen ma tõesti nii halb inimene jne. Neid mõtteid oli tookord veel palju. Niipalju olen ma küll nüüd nende töötuaastate jooksul aru saanud, et pole mõtet ennast süüdistada, kui asi oli tegelikult ainult töökohas, mis kuulus koondamisele ja mis oli tol ajal järelikult mittevajalik,? rääkis naine.

Töö otsimisest pole Mare loobunud. 2003. aastal sai ta vähem sellega tegelda, sest põetas oma vähihaiget isa. Pärast isa surma hakkas ta taas kuulutusi ja kõikvõimalikke tööpakkumisi uurima.

Mare ütles, et talle ei meeldi, kui teda haletsetakse. ?Olen siiani püüdnud optimistlik olla, kasvõi hambad risti, ja püüan seda edaspidigi. Sest töö, mida ma nii väga soovin teha, on kusagil siiski olemas ja ootab mind! Uskuma ja lootma ju peab, sest seda ei saa minult keegi ära võtta. Öeldakse ju, et lootus sureb viimasena.?

TOIMETUSELT: Kui kellelgi maakonna tööandjatest on Marele bürootööd pakkuda, siis Vooremaa toimetusest saab tema kontaktandmed.

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus