Pimedat aega on iga päevaga järjest enam, mistõttu tuletab politsei meelde, et jalakäija peab enda
nähtavaks tegemiseks kandma helkurit või valgusallikat.
Igal aastal juhtub mitmeid traagilisi õnnetusi, sest helkurita jalakäija ei ole autojuhile õigeaegselt nähtav. Kuna valget aega on ööpäevas järjest vähem, on viimane aeg otsida välja helkurid.
Helkur päästab elusid, kuid mitte siis, kui see on kotis, taskus või kinnitatud nõnda, et see pole sõidukijuhile nähtav. Helkur on küll odav, kuid väga efektiivne vahend enda nähtavaks tegemiseks ning sõidukijuhid on väga tänulikud, kui märkavad tee ääres kõndivat jalakäijat juba kaugelt. Kõige turvalisem on pimedal ajal liikuda nagu särav jõulukuusk, siis on kindel, et oled teistele liiklejatele nähtav.
Katsetes tegi politsei kindlaks, et heledates riietes jalakäija on autojuhile nähtav kuni 65 meetri kauguselt, ent tumedates riietes jalakäija vaevu eristatav alles 30 meetri kauguselt. Isegi valgustatud ülekäigurajast ei pruugi piisata, et autojuht tumedates riietes jalakäijat õigeaegselt märkaks. Helkuriga liikleja on igal juhul paremini märgatav, kuid enne tee ületamist peab jalakäija ikkagi veenduma, et juht on teda märganud.
Enne helkuri riiete külge kinnitamist tasub korra mõelda autojuhi vaatevinklist, kas see ka tegelikult autojuhile nähtav on. Helkurit on soovitav kanda sõiduki tuledega samal kõrgusel ehk umbes 50-80 cm maapinnast. Seejuures on oluline, et rippuv helkur jope või mantli serva alt välja ulatuks ning oleks nähtav võimalikult mitmest küljest. Pimedal ajal maanteel liikudes kindlasti ei piisa ainult ühest helkurist, vaid lisavalgusallikana tasub kasutada ka taskulampi või telefoni, et selle abil ennast autojuhtidele nähtavaks teha.
Selleks, et meie lähedased jõuaksid turvaliselt sihtpunkti, saame ise väga palju ära teha, kui kanname helkurit ja hoolitseme selle eest, et meie lähedastel see olemas oleks.
SIRLE LOIGO
politsei- ja piirivalveameti juhtivkorrakaitseametnik
