Mõne päeva eest tõi üks naerusuine proua lehetoimetusse hiigelsülemi pojenge.
“Viige endale vaasi, kel aeda pole. Õisi on praegu nii palju, aga vihm peksab nad maha, kahju vaadata,” ütles ta.
Tõepoolest ei tule just kuigi sageli ette, et pojengid ja varasemad jasmiinidki veel pärast jaani õitsevad.
Aga aastad pole, teadagi, vennad. Tavalisest hiljem sündinud värve ja lõhnu varjutab aga paraku vihm, mõnel päeval lausa sügiseselt jahe. Esimesed maasikad kipuvad peenral hallitama ja mädanema, madalamal maal loksub kartulivagude vahel vesi, nii et kõblast seal vaid aeruna tarvitada saab…
Kingitud pojengikimbu tarvis otsisime toimetuses välja kõige uhkema ja mahukama vaasi ning käisime seda hiigelbuketti päev läbi ühekaupa ja kambati imetlemas-nuusutamas.
Aitäh lilletoojale, kes aitas meil märgata, et kui õiteilu vihmakardina tagant tuppa tuua, päästab nii tükikese suvetunnet, mis mõnel hallil päeval vägisi käest kaduma kipub.
30. juuni 2012
