Milline nädalavahetus spordisõbrale! Otile ja Martinile mängiti Rootsi ralli võitmise puhul Soome hümni! Oli uhke tunne küll. Viimse hetkeni hoidsin hinge kinni, et rattad küljest ei pudeneks. Aga midagi ei tule kergelt. Vastutasuks pidime andma Tartu maratoni soomlasele ja Eesti eurolaulu rootslasele. Ja Kelly oli kõigist mitme vindiga üle!
Mina püüdsin oma tugitoolis kõigega kursis olla. Juhtisin telepuldiga tähelaeva, ajasin ajalugu jäädvustades silmad punni ja kõrvad kikki. Kurvides lendas lund ja kruusa läbisegi, laskesuusatiirus kukkusid mustad ja tõusid valged, slaalominõlval käis Laine Tormis külili. Itaalias vaatas Klavan väravate löömist jalpalliväljaku kõrvalt, seevastu lendas Tartus tähtede mängus korvpalliplatsile Karlsson N3, kes lähemal vaatlemisel osutus Jüri Rataseks. Siis võtsid nii mehed kui ka naised paaridesse ja hakkasid teineteist käte-jalgadega klohmima.
Pikapeale ilmusid muhud ja sinikaid, osa võitlejaid kukkus põrandale. Ühel, kel kõhu peal nimi INGA, olid püksid juba täitsa puruks, aga ta rassis laulu saatel edasi. Teisele, nimega Vakra, tulid mitu tükki korraga kallale, ta pani nende eest plehku ning tegi jälgede segamiseks endast koopia. Lõpuks jõudis finaali noormehi nii lühikeste kui ka pikkade pükstega, osa poksikinnastega, osa mikrofonidega. Kõige õnnelikum neist, Eestimaa tüdrukute lemmik, ajas käed laiali ning hõiskas rahvastevahelise suhtlemise keeles: „Ma olen kõõ-vaa-mees, kes seisab torr-mii-sees.“ Nii pidigi minema, sest Victor tähendabki võistluse võitjat. Nüüd laulab ta kõigi meie eest Tel Avivis.
Rootsist rikkamad
Ka teisel suurel võistlusel, kus me osaleme, riigikogu valimistel 2019, selguvad varsti finalistid. Kui mina Jõgeva kultuurikeskusesse jõudsin, oli koosolek juba alanud. Selgus, et olen oma 57 eluaastaga saalis veel täitsa poisike. Elukogenumad poliitikahuvilised küsisid 8 partei käest, miks me ikka veel jõukuse poolest Rootsile järele jõudnud pole. Et miks pensionist ei jätku hooldekodu koha jaoks, miks arst on ükskõikne, postkast kruvitakse poe seina küljest maha ja puhkus Kanaaridel tuleb odavam, kui nädalavahetus Ädakülas.
Huvitav küsimus, nii ma polnudki mõelnud, et võiksime Rootsist rikkamad olla. Mõtlesin, et rikas Rootsi on lihtsalt loodusseadus. Aga nüüd hakkasin mõtlema. Pangalaenu protsendid on meie ettevõtjatele kõrgemad ja intressid hoiustajatele madalamad kui Rootsis. Maksud prisked ja hinnad esinduslikud. Kuidas siis saab moos kommi sisse ja raha pensionisambasse? Vastake, Tuus, Nestor, Kruuse, Kokk ja kõik teised ka. Hakkasidki vastama.
Suuremad ja valitsemises kogenenumad rääkisid, et koguge ikka igasse sambasse edasi, tuleb lihtsal veel natuke kannatada. Küllap ükskord algab aega, kui käe kaljukammitsasta rahaga välja tõmbad. Vihasemad rääkisid, et peab lihtsalt platsi puhtaks lööma, kõiki makse poole peale alandama, kõik toetused topeldama nagu pokkerimängus, siis tulebki Kalev koju. Paar väiksemat ja muhedamat parteikest aga seletasid, et tuleb asju rahulikumalt võtta, vähem tarbida, siis jääb planeet alles ning õnneindeks tõuseb iseenesest.
Mina tahtsin esitada elutargale saalile tujurikkuja küsimuse: „Oletame, et saate kõik ilusasti Riigikokku sisse. Hääletatakse lisaraha jagamist. Variante on kaks: kas tõsta pensioneid 20 euro võrra või suurendada selle summaga teaduse rahastamist. Kumma valiksite?“ Ootasin oma järjekorda, aga rahvas saalis väsis ära ja läks laiali. Nüüd küsin siin oma küsimuse – kas põletada heade aegade lisaraha kõik tasuta bussidele ära või mõelda haritud töökohtade peale, et meie targad lapsed saaks välismaalt tagasi tulla? Mida arvad?
Uuel nädalavahetusel läks spordimöll täie hooga edasi. Laskesuusatajad hakkasid märklaudu paremini rabama, korvpallipoisid said aga täiskasvanuks ning võitsid nii Serbiat kui ka Gruusiat. Vahtisin ekraani ning hüüdsin juhhei. Ümberringi käib möll, kes on lõpuvile kõlades võitja, kes kaotaja?
ERM-i salajane ülesanne
Lipsude ja pintsakutega onud-tädid vaidlesid omasoodu edasi. Nad olid siin-seal ja kolmanda koha peal, polnud enam kohta, kus polnud. Kas mina ka midagi saan, kui ma ei ole õpetaja, päästja, kaitseväelane või lasteaialaps? Püüdsin oma nina toppida igale poole, kus valimindmehe auto parkimisplatsil peatumas, isegi Palamuse Vanade Väärikate klubi koosolekule. Hea küll, teie kooki ma krabama ei hakka. Ukse vahelt piilusin, kuna mul on ERM-i salajane ülesanne korjata kokku kõik valimiskampaania erinevad postkaardid, voldikud, pastakad, tikutopsid ja kompud siinkandis. Need panen Riigikogu kingikotti ja sellega muuseumi riiulile. Peaaegu nagu Johannes Pääsuke.
Lõpuks oli mõnel poliitikul hääl ära ja teisel ribid murtud. Mina läksin Vargamäele mõtisklema. Kuna ostsin kinopileti veidi enne seansi algust, sain koha otse Mäe talu õue peale ja pidin pidevalt Pearu askeldava koeraga maid jagama. Vana Andres ütles noorele Andresele, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Kuldsed sõnad. Keda valides jääb mulle kõige rohkem armastust kätte? Läheb seda välja või tuleb juurde?
Lõpuks valisingi ära. Mõtlesin korraks, et kas mu hääl nüüd kaotsi ei lähe, aga lõpuks jäin ikkagi endale kindlaks. Jää sinagi, siis tuleb kevad teisiti. Vidiit-vidiit!
JAANUS JÄRS, vaatleja
