Nagu üldiselt teada, kipuvad meid juhtima reptiilid, vabamüürlased, valitsused, avalik-õiguslik meedia ja turismifirmad. Nende mõjude vähendamiseks otsustasin sõita oma külast täitsa ise suurde linna.
Õhtuselt tühjas saalis näedki üht keskmist kasvu, üht pikka ning üht väga pikka daami ning nendega koos ka härralaadset toodet – viimane olengi mina. Neli eestlast on tulnud Lennart Meri juurest Charles de Gaulle’i lennujaama ning tahavad jõuda Pariisi Märtrimäe kodumajutusse.
Piletid saame
Asja teeb huvitavamaks see, et eestlased oskavad kamba peale 20 prantsuskeelset sõna, millest 10 on numbrid. Ning vürtsi lisab asjaolu, et prantslased parajasti streigivad Macroni kavandatud pensioniea tõusu vastu.
Nagu turismijuht soovitab, ostame kõigepealt piletid linnalähirongile. Selleni jõudmiseks õpime ära olulise kohaliku väljendi hors service, maakeeli rikkis. Ühelt streigimurdjaks hakanud piletiautomaadilt me oma 10-eurosed kviitungid siiski saame.
Näitame kontrollväravale piletit ning astume perroonile. Peale väikest viivitust tuleb rong ja laseb meid vagunisse. Veel pisut ootamist ja me võtame paigast. Üks pikk jaamavahe.
Poole sõidu ajal muutub osa reisijaist piletikontrollideks ja piirab meid sisse. Täpselt nii, nagu turismijuhis kirjas. Keskmist kasvu daam klopib mitut taskut, siis ulatab temagi kergendusohkega oma pileti. Trahvitakse kedagi teist.
Gare du Nord. Siin tuleb osta uus pilet ning valida 4. metrooliin. Läbi mitme hors service’i nii automaatides kui pääslates saame sellega hakkama.
Sõidame. Kõlaritest kostab teade, mida korratakse ka hispaania ja hiina keeles. Kibrutan arusaamatult kulme. Minu poole pöördub lühike habetunud neeger, kaval säde silmas. Püüan eemale tõmbuda, sest üks Eesti poliitik on mind selliste eest hoiatanud. Mees ei jäta ja koputab mulle õlale. Me peame väljuma ning rong sõidab tühjalt edasi.
Seisame betoonist rotiurus, mida hea kujutlusvõime korral võib samuti perrooniks nimetada. Minutid mööduvad. Perroonile lisanduvad järgmise rongi reisijad. Ootame veel. Silmapiirile ilmub mundris mees. Astun lähemale, ja köhatan „Ekskuse muaa… Anglee? Information?“ „OK!“ kõlab positiivne vastus. Ootame veel.
Tuleb rong ja viib meid edasi lõppjaamani Clignacourt. Oleme juba üsna väsinud ja hellaks tehtud. Milline tee valida? Inimesed lähevad kõik ühes suunas, võtame neile järele. Jälle üks pääsla ja uued väravad. Püüame oma pileteid uuesti pilusse toppida, aga need sülitatakse järjekindlalt välja. Hors service?
Siis näen noorepoolset prantslannat üle pääsla turnivat. Nagu Marianne barrikaadidel! Naine vaatab mind ning hoiab ühte väravapoolt valla. Taipan, kergitan seljakoti turjale, tuletan meelde nõukaaegset noorust ning sooritan jõulise kitsehüppe, mis teisel katsel õnnestub.
Väljapääsu poole
Tardumusest ärkavad kolm Eesti daami. Keskmisekasvuline muundub aiapäkapikuks, kahaneb maadligi ning tipib kummargil toru alt läbi. Väga pikk teeb lõputult graatsilise sammu üle teda vabadusest eraldava raudkolmiku.
Pikk kahaneb nii õhukeseks, et mahub kolmikust mööda, aga tema kohver jääb sulguva värava kummiservade vahele kinni. Asun õlgadega nende vahele ning päästan kohvri vabaks.
Tehtud! Oleme neljakesi koos, aga mitte väljas, vaid tagasisuuna perroonil. Peame pääsla teist korda vallutama. Uue otsustavusega lükkame väravaid, tõstame kohvreid pea kohale, hiilime, astume, tipime, lõpuks tõuseme trepist öisesse linna.
Veel paar tänavavahet, mida läbides ümisen omaette „Marseljeesi“. Naeratav madame avab meile oma hoovi raudvärava. 27 kilomeetrit on kulutanud meie aega ja raha umbes sama palju, kui bussisõit Tartust Tallinna. Ning prantsuse sõna sortie, mis tähistab väljapääsu, ei unusta ma enam iial.
Jaanus Järs,
Luua küla erikorrespondent otse Pariisist
